Ma tegin teleka lahti ning hakkasin partei kongressi vaatama. Esimestes ridades istusid sõjaveteranid, nagu sellistel puhkudel ikka – krimpsus nägudega muldvanad mehed, kelle rinnaesiseid täidab ordenite meri. Nad pistsid iga järjekordse ...
Mul on veider hobi – ma kogun reisijuhtideks nimetatavaid raamatuid. Selliseid, mis maailma iga maa olulisemad vaatamisväärsused ja odavamad hotellid üles loetleb ning klantspiltidega varustab. Kõik need Lonely Planetid ja Rough ...
Eestlased on bipolaarne rahvas. Me oleme võimelised ühel hetkel põhjatusse alaväärsuskompleksi langema ning järgmisel end universumi keskpunktiks pidama. Hala iseenese tühisusest muutub kiiresti veendumuseks, et õige eesti mees on suuteline ükskõik ...
Puuoksa külge riputatud kiik võib ühe rahva kohta öelda rohkem kui hümn, lipp ja vapp kokku. Chicagos on tuhandeid ristmikke ja üks neist moodustub Rascher avenüü ja Paulina tänava kohtumisel. Ristmik ...
Inglise keeles on mõiste guilty pleasure. See tähistab nähtusi või tegevusi, mis meile küll meeldivad, kuid on maailma – või meie endi – silmis kaheldava väärtusega. Näiteks Spice Girls, mida ma kodus ...
Mul oli kõigi takistuste kiuste õnnestunud metroopilet osta ning peale pooletunnist loksumist (ning norskavate japside imetlemist; vt eelmist lugu) ronisin koos ema ja naisega Akihabara peatuses taas maa peale.
Me vaatasime emaga teineteisele otsa ning purskusime naerma. Ma polnud kunagi niimoodi naernud – koos emaga vähemalt – ning möödujad hakkasid meid hinnanguid andvate pilkudega kostitama. On vähe asju, mis neljakümneaastase ...
Ma olin viimase kümne aasta räbalaimas olukorras. Viis minutit tagasi olin sisenenud hotelli, millesarnases polnud kunagi viibinud. Mu hilisõhtune lend tühistati viimasel hetkel ning kõik natukenegi inimliku hinnaga New Yorgi hotellid ...
Ma istusin Uberisse: „Palun Atlantic Motor Inni.” Juht hakkas valju häälega naerma ning ma sain kohe aru, et midagi on valesti. „Mis?” küsisin ehmunult. „Ei midagi,” ütles juht. Ja hakkas siis ...
Aasta rõvedaim kuu on november. Me istusime naisega oma Kopli korteris – väljas kallas juba teist nädalat armutult sadada – ja otsisime internetis Seattle’i üürikortereid.
Kui oled minuvanune, möödus su lapsepõlv kauboisid ja indiaanlasi mängides. Kui vedas, õnnestus sul indiaanlane olla, ja kui läks veidi kehvemini, tuli kauboi rolliga leppida, mis sest, et vähemalt ajaloolises mõttes ...
„Meil pole vaja Pariisi sõitagi, Eiffeli torn omast käest võtta,” ütles mu väliseestlasest ameerika sõber, kui tema auto tagaistmel esimest korda Las Vegasesse sisse sõitsin. Ta mõtles seda tõsiselt. Ja tõepoolest ...
Muretseda olevat mõistlik ainult nende asjade pärast, mis sinu kontrollile alluvad. Loll jutt. Kõige pärast tuleb mõõdutundetult muretseda, sest kujutagem ette, mis juhtub siis, kui ei muretse! Seda enam, et asju, ...
Lapsepõlvehirmudel on veider kalduvus tegelikkuseks saada. Ma kartsin poisikesena nelja asja. Üks oli meie elutoa seinal rippuv Viiralti graafiline leht, mille nime on mu alateadvus igaveseks blokeerinud. Selle keskel oli vaevumärgatav ...
„Te peate minuga vene keeles rääkima,” käratas lätlasest politseinik. „Teil on Eesti juhiluba, rääkige vene keeles.” Ma seisin nagu soolasammas ega saanud aru, kumb minu kuritegudest on suurem: kiiruseületamine või soov lõunanaabriga ...
Ma sõitsin trammiga lennujaama ning Hobujaama peatuses tuli noor sugulane peale. Esiotsa ei pannud ta mind tähele, ent märkas lõpuks ja loivas lähemale, pigem kohusetundest kui huvist minu või mu kohe-kohe ...
Bussi siseneb seltskond tundmatuid inimesi. Tead vaid seda, et nad on muusikud. Mida teeb selles bändis karkudega mees? Laulab? Keerab heli? Korraldab rahaasju? Ei, ta on transamees. Või kui veel täpsem ...
Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud. Võib-olla mõnd üksikut ja üsna ammu. Ma kadestasin kunagi Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema ...
Kultuurišokk võib tähendada ükskõik mida. Mõne jaoks tähendas see kaheksakümnendail Helsinkis laevast väljudes mustvalgest filmist värvilisse sattumist. Mõne jaoks saabus kultuurišokk kümme aastat hiljem lennuki aknast New Yorki vaadates. Mõne jaoks ...
Ma kardan lennata. Loomulikult pole mu lennuhirmul ainsatki ratsionaalset põhjust: lendamine on turvaline, lennukeid hooldatakse tihedamini kui liinibusse ja nii edasi. Lennuhirm ongi ebaratsionaalne. Aga see ei muuda seda vähem hirmsaks.
Ameeriklastele meeldib kohvikutele lõbusaid nimesid panna: Thanks a Latte, Espresso Yourself, Steaming Hotties, Fleetwood Macchiato, Thinking Cup, Mornings in Paris, Brew HaHa! ja nii edasi. Minu Chicago kodule lähima kohviku nimi ...
Minu lapsepõlvekodus räägiti religioonist haruharva. Võib-olla Iraani pantvangikriis ajal, kui siiski. Seda eredamalt on mul meeles, kuidas isa kord inglitest kõnelema hakkas. Ma ei mäleta, miks. Ju ma midagi lolli olin küsinud ...
