Ma istusin Uberisse: „Palun Atlantic Motor Inni.” Juht hakkas valju häälega naerma ning ma sain kohe aru, et midagi on valesti. „Mis?” küsisin ehmunult. „Ei midagi,” ütles juht. Ja hakkas siis ...
Aasta rõvedaim kuu on november. Me istusime naisega oma Kopli korteris – väljas kallas juba teist nädalat armutult sadada – ja otsisime internetis Seattle’i üürikortereid.
„Meil pole vaja Pariisi sõitagi, Eiffeli torn omast käest võtta,” ütles mu väliseestlasest ameerika sõber, kui tema auto tagaistmel esimest korda Las Vegasesse sisse sõitsin. Ta mõtles seda tõsiselt. Ja tõepoolest ...
Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud. Võib-olla mõnd üksikut ja üsna ammu. Ma kadestasin kunagi Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema ...
Kultuurišokk võib tähendada ükskõik mida. Mõne jaoks tähendas see kaheksakümnendail Helsinkis laevast väljudes mustvalgest filmist värvilisse sattumist. Mõne jaoks saabus kultuurišokk kümme aastat hiljem lennuki aknast New Yorki vaadates. Mõne jaoks ...
Ma kardan lennata. Loomulikult pole mu lennuhirmul ainsatki ratsionaalset põhjust: lendamine on turvaline, lennukeid hooldatakse tihedamini kui liinibusse ja nii edasi. Lennuhirm ongi ebaratsionaalne. Aga see ei muuda seda vähem hirmsaks.
Ameeriklastele meeldib kohvikutele lõbusaid nimesid panna: Thanks a Latte, Espresso Yourself, Steaming Hotties, Fleetwood Macchiato, Thinking Cup, Mornings in Paris, Brew HaHa! ja nii edasi. Minu Chicago kodule lähima kohviku nimi ...
Kui mul on elus asjad pahasti, lendan otsejoones Ameerikasse. Ihuüksi, käsipagasiga, maksimaalselt nädalaks. Külastan sõpru, söön ainult hamburgereid ja käin teatris. Ühesõnaga, püüan end kuidagi kokku lappida.
