Taimaa järjekordsed uskumatud elamused

13. – 17. OKTOOBER – PHUKET TOWN HERE I COME

Muidugi lisab see kõik seiklustele ainult vürtsi ja närvidele pikka kannatust, kui seljataga juba enam kui üks – kaks samalaadset läbielamist! Rinda saime sildid ja kõrvad tuleb hoida kikkis, et tähtsat hõiget oma bussile maha ei magaks. Olles lõpuks taaskord pehmel istmel, oli tunne, et nüüd siis minek…aga kus sa sellega. Sõitsime ehk oma 15 minutit, kui buss jälle peatus ja kõik välja aeti. Tundus, et tegu veel suurema “bussijaamaga”, kuna näha võis ka liinibusse, mis pilgeni rahvast täis. Küsida, kaua läheb, pole mõtet, kuna vastused “very soon” või “half an hour” on väga suhtelised mõisted. Pole mingi ime, kui ootad terve tunni jagu, mis tollal korral oli sellele üsna lähedane.
Lõpuks aga see viimne neljarattaline tolleks korraks teele asus. Kestis sõit kaua ja positiivne oli, et vihma nägime läbi autoklaasi….Tagaistmel meiega olid kaks neidu Uus Meremaalt, kes 8 kuud ilmas ringi rännanud ning enne kodumaale naasmist kaevad ka tiba Tai. Suurema osa bussisõidust ma magasin, mida juhtub absoluutselt iga kord 🙂 Ei tea, mis selles nii uinutavat saab olla, kui läbi aukliku tee sõites taod pead aina vastu aknaklaasi või siis lage….Ja juht ei anna armu ka, kihutab nii mis hirmus….Neljakesi omasime terve reisi ajal infot, et viiakse Phuket Town´is täpselt soovitud hotelli vms ette. Sõitis juht vapralt uue linna, meie jaoks, uude bussijaama ja kamandati kõik vihma kätte. Hämming oli suur ja hakkasime oma õigust ajama, et selline polnud kokkulepe! Kehitati vaid õlgu ja öeldi, et kaugemale me siit ei saa.

Oma viga, kui broneerisid kuskil majutusasutuses, sest nende lubadused ei ole vett pidavad. Nojah….Kättlinil oli ikka jaksu nendega sõna võtta, kuid asjata. Viimases punktis laoti kogu meie pagas katusele, kile küll tõmmati peale, kuid Uus Meremaa sai vett riiete vahele. Usun, et neil võis kops üle maksa ikka olla küll. Aga mis sa tühja oma aega ja närve ikka kulutad, seega võtsime nelja peale ühise takso ja sõitsime Phuket Backpaskersi hostelisse. Hinna järgi tundus igati mõistlik, 200 bahti öö. Võtsime tüdrukutega ühise toa, kus uks lukus ei käinud, kuid väärtasjad sai õnneks šeifi hoiule panna. Peale värskendavat dušši tuiasime veidi sisutihedal tänaval, kus kahel pool müüdi igast sööki-jooki seoses festivaliga. Õhtul magama sain mina alles pool 2 hommikul, kuna osa hostelirahvaga sai vaatama hakatud filmi:” My Sister´s Keeper”. Imekena filmielamus, mis võttis õrnemal sool ka pisara silma. Püüdsin ligi pool aastat samanimelist raamatut lugeda, kuid ei saanud kuidagi vedama ja nii see mul kotis alati lisapagasina kaasa rändas, kuni lõpuks tast lahti ütlesin…. Phuket Townis kohtusime ja veetsime mitmeid päevi koos väga toreda noore Eesti perega. Martin ja Jana, koos oma kahe lapse ja kutsa Frankyga on siinmail elanud juba 1,5 aastat.

On nad Kättlini tutvusringkonnast, seega sai juba eelnevalt kokku lepitud oma saabumisaeg. Kostitasid nad meid oma armsas kodus, kus küpsetasime kanakoibi, sinna juurde porgand dipikastmega, viinamarjad, punane vein ja mõnus, jalga keerutama panev, EESTI MUUSIKA. See oli minu jaoks imetore elamus, kuna kodumaist viisi polnud ammuilma kuulnud. Kaotasin Austraalias oma ipodi laadija, uut pole kuskilt leidnud, seega kogu mu muusikakogu oli unustusse vajunud. Vahel ikka you tube´s üllatasin end, kuid juhtus seda liig harva. Peagi muidugi saab mu muusikainstrument elu taas sisse, kuna Eestist õnnestus mu õel laadija siiski kätte saada ning kohale toimetajaks saab mu väga hea sõbrants Gerly, kes 1. novembri õhtul ehk siis täna 🙂 saabub samuti Phuketisse. Muidugi olen mina selleks ajaks oma elu mujal elamas, kuid kuskil x kohas me kohtume ja teeme pulli ka 🙂

Janaga sai ühel päeval ümbruskonda uudistamas käidud. Nagu kanad õrrel, istusime kolmekesi rolleril, juhtkanaks Jana, kes kõikse kogenum. Näitas meile ilusaid vaateid erinevatele randadele nagu Kata, Karon, Patong Beach, külastasime 6km mäkke buddha kuju, kus saime ka oma õnnistuse ilusale – paremale – õnnelikumale elule, mida sümboliseerib käepael. Muidugi igaühe enda teha, kas uskuda või mitte. Mina olen oma õnnes kindel, sest vaadake vaid….mis elu ma ju elan 🙂 Buddhalt viis tee meid 7 eleven´sse ehk Statoili sarnasesse poekesse, kus varusime pähkleid ja krõpse, millega kostitasime metsas elavat tohutu suurt ahvipere. Ja nii oligi, sirutad käe ette ning õrnalt krahmab pärdik oma saagi. Mõni on natuke ennast täis ja tahab sõbra ilma jätta, kuid suuremaks kakluseks ei läinud. Parim artist oli rolleri sarvede vahel istuv ahv, kes oma muheda näo ja olekuga oli väga sümpaatne 😀 Ühele pakkusime ka ketšupit, mida mõnuga pakist lutsutas. Veepudeli suhtes on neil tohutu uudishimu, kuid 99% neist kallab pudeli vaid kummuli ja lakub seda viimast, mis maast saab. Muidugi hiilgab mõni neist oma intelligentsiga 🙂 ja teab täpselt, kuidas vesi inimese kombel kätte saada! Wau..

Kindlasti jääb Phuket Town meelde mulle läbi kahe juhtumi. Esmalt, kuna Martin ametis sukeldumispaberite voolimisega, pakkus ta meile reedeseks päevaks ka ise vete sügavustesse minna. Olen alati edasi lükanud ja mitte suurt arvanud sukeldumisest, ehk tegu sisemise alateadvuses eksisteeriva hirmuga, kuid jah, siiani vaid snorkeldamismask peas kalu uudistanud. Kuna Janal puudus samuti varasem kokkupuude, siis tekkis mõte…aga äkki prooviks…? Ja nii me endid ühel hommikul vetel taas leidsime. Martin pidas meile pika loengu, mis meid ees ootab, kogudes sellega endale pluss punkte oma koolitaja ees.
Lõpuks oligi käes hetk, mil balloon seljas, lestad jalas ja pop prill peas. Esimene üritus, pikk aste vette, sooritatud, hakkas tunne vaikselt looma. Kättlinil oli varasem kogemus olemas, kuid lasi temagi end kratist kinni hoida. Nii me, mina – Kättlin – Chris (meie instruktor) ja Martin – Jana, alustasime oma teekonda kuhugi tundmatusse….Hakkasime tasapisi allapoole laskuma, ma aga polnud oma tundega kõrvades kindel. Kas surve, mis tunnen, on ok ja läheb peagi üle või peaks ikka märku andma, et miskit on vussis? Olles kahevahel, andsin Chrisile ka kahevahel käe märguande ja nii ta mind solgutas ikka ülespoole ja allapoole, kuni lõpuks suutsin kõrvade kaudu ja nina kinni hoides nö välja hingata. Asi kontrolli all, langesime põhja, kus selgus, et raskust meil tiba liiast küljes, seega nagu õhupallid tahtsime ikka ülespoole tagasi lennata. Oli suht keeruline end põlvedel hoida ja läbida oma esimesed katsed algse sertifikaadi saamiseks. Esimeseks soorituseks sai hapnikutoru vabastamine suust, teiseks sama teema, kuid tuli lahti lasta ka voolik, mis ballooni küljes rippus. Kõigil test läbitud 5+, Chris aplodeeris ja surus kätt 🙂 Kolmas ülesanne näis ette natuke vett silma alla maski ülaservast ja siis sellest vabanemist. Mul läks veidi ikka untsu ka. Selle asemel, et ninakaudu välja hingata, ma puristasin midagi oma heaks arvamisele ja vesi mu maskist ei kadunud 🙂 Aga jagasin matsu ikka lõpuks ära ja pilt selge! Edasi uudistasime ümbruskonda. Esimesel sukeldumisel käisime 9m sügavusel, teisel korral juba 12. Värvilist reefi ei näinud ka seekord, kuid see polnudki prioriteet omaette. Vaja kõigepealt enesega hakkama saada. Tihti oli tunne, et vesi tahab maski rünnata või siis voolik suust plehku pista. Aga suures pildis sai valdavaks mega feeling ja suurim mure see, kui nüüd tahaks asjaga rohkem tegelema hakata. Raha päris puu otsas ka ei kasva 🙂 Oma rattapühendumisest kodumaal tean väga hästi, kuidas oleksid valmis seda viimasti kopikat nõus välja käima….Aga eks näis. Kindlasti soov on 18m luba kätte saada ja õppida ära, mismoodi õhku balloonis ise käsitleda. Toimub kõik seekordsel Tai retkel või Uus Meremaaal või tont teab kus, aga linnuke kirja omal õigel hetkel kindlasti saab! Vett ma armastan, mida on nii mõnigi huvitav seik kinnitanud 🙂

Tollel samal õhtul sai ka kerge pralle maha peetud, mida pole ammuilma juhtunud. Varusime end ohtralt veiniga ja bokaale kulistades hakkas meeleolu looma, kuni Janal tekkis mõte Patongi minna. Suurim lollus oli muidugi seda teha rolleri seljas, aga nalja oli nabani. Teel Patongi, mina Jana seljataga ja Kättlin Martini, tõmbas värske õhk laulu käima. Kõvasti ja valesti, tühja temaga, me Janaga viisijuppe ümisesime, endal tuju 100%. Mõtlesime ka operaator Kõpsi mängida, kuid jättes kotisuu avatuks, hakkas maa gravitatsioonijõud ühtteist välja noppima. Peatudes saigi maast ühtteist üles nopitud, mina aga kõht kõveras põlvitasin maas, sest liiga koomiline 😀 Ja muidugi minul, kes ma liig tihti wc külastusi teen, oli ka just tol hetkel vaja põõsa taha hüpata. Üks plätu jäi kuhugi kinni, kuid ära ma käisin. Ei tea, mis jama see on, kodus sai ka arstil käidud, sest ebanormaalne, et vedelik sees ei püsi. Ja kui pole võimalust olukorda leevendada, siis võtab pea pisara silma, sest kaua sa kannatad….Seega kel vaja nippe, kuidas siiski võimatus olukorras häda lahendada, andke teada. Jagan näpunäiteid, neid mul kuhjaga. Näiteks Tais, ühel bussireisil, lihtsalt enam ei suutnud. Teadsin, et järele jäänud 45 minutit pole võimalik üle elada aga ümbruses ei ühtki silti “toilet”, vaid puud-põõsad…..hmm oli minu mõte. Natuke pelgasin nii juhi kui kaasreisijate ees, kuid häda ei anna häbeneda ning minu auks otsiti kena looduspaik….tõenäoliselt suures liinibussis loksudes nii vastutulelik ei oldaks, seega tuleb edaspidigi minivänne harrastada 🙂

Niisiis…Patong oma peomeeleolus. Olin juba unustanud, milline näeb välja üks tõeline diskoallee…Rahvast mustmiljon, kõik “kergelt” vindised, muusika vali. Jana ostis mingid küpsetatud ritsikad ja kukkus neid näost sisse ajama. Vääk….Kättlin püüdis lähivõtet oma silmaga, liiga koom, et olla tõsi. Ühel hetkel aga ütles miski minu organismis, et aitab küll, tukuleegu tuli peale ja istusin tänava äärel, kui lõpuks omad kratist kinni haarasid ja edasi liikusime. Edasine samm viis striptiisikasse, kust kahjuks muljeid jagada ei saa. Tellisin hirmkalli 0,5l veepudeli ja jäin magama 😀 Aga noh, juhtub ka paremates peredes…..Hiljem, kui pilt klaarim, lõime kuskil klubis ka tantsu. Oleks võinud ju suisa raha teenida, sest algselt olime laval meie kolm Eesti tšikki….ikka üritasin plätad jalast visata, vana komme kodumaalt, aga tuli security onu ja käskis varba otsa tagasi panna….Enne koduteele minekut sai kõhud täidetud kel friikatega, kel suure burgsiga. Ja uni oli magus kuni hommikuni….

VEGETARIAN FESTIVAL

Alguse sai festival 1825 ja tegu on iga aastase sündmusega, kord aastas toimuva, üheksanda kahe täiskuu vahelisel ajal Hiina rahvakalendri järgi. Usutakse, et see festival oma ohvrite toomise rituaalidega rikastab head õnne neile, kes usuliselt jälgivad kogu kombetalitust. Festivali jooksul, kohalik Hiina esivanemate residents järgib rangelt 10 päevast taimetoidu dieeti spirituaalse puhastamise ja väärtuste loomise eesmärgil. Ohverdusrituaale peetakse mitmetes Hiina pühapaikades ja templites ning esteeteliselt demonstreeritakse palja jalaga käimist üle kuuma süte.
Tavaturistil on igasugune õigus võtta kõigist rituaalidest osa, siseneda templisse, kus varahommikul saab teoks vabatahlikult ohvrerdamine oma pere ja kogu küla õnne ning parema elu nimel. Ohverdusi annavad nii noored kui vanad, nii naised kui mehed.

Ükshaaval võetakse nad käsile, kus viiakse end transsi, peale mida torgatakse terariist läbi põse ja sinna sisse topitakse kõiksugu imeasju….noad, mõõgad, jalgrattad…ühesõnaga kõike, mis vähegi pähe tuleb. Peale seda kogunetakse kokku ja tehakse tänavail pikk rongkäik, samal ajal visatakse suvalises suunas paugutajaid ning pole mingi probleem neil, kui see talla all lõhkeb. Paljud on terve rituaali jooksul nii sügavas meelte seisunudis, et pea tudiseb otsas. Kel aga tilgub verd või ila…..Ütleme nii, et tegu üsna võika vaatepildiga ja enam kui korra ma lihtsalt keerasin pea kõrvale, liig mis liig.
Ja muidugi, mis kõikse parem, elasime meie ju täpselt kogu ürituse keskpunktis, nimeks On On Hotel ( Movie The Beach ). Viimane õhtu, 16. oktoober, kell lähenes 11´le ja soov oli magama minna. Jana hea kavatsus oli meid koduukse ette ära visata, kuid just siis toimus see viimne paraad, tänavatel suured massid, kisa-kära, paugutamine. Nägime eemalt oma elamist, kuid otsest ligipääsu polnud. Seega jättis ta meid veidi rahulikumasse keskkonda, et hakata sealt jala edasi liikuma. Kättlinil oli süda saapasääres, minus aga kees kui ajakirjaniku huvi minna ikka sündmuste keskpunkti ja võtta kõik, mis võtta annab 🙂 Möll oli CRAZY, midagi sellist poleks iial osanud ette kujutada, kogu linn oli sädemeis ja iial ei tea, mil pauk just sinu jalge ees käib. Nii nagu merehädaliste osas tekkis mul peas ettekujutus reaalsest situatsioonist, nii ka siin käis läbi mõte, et aga vot kui ongi sõja aeg….elad oma “rahulikus” kodus, kui ühtäkki visatakse granaat vms, kogu linn on purunemas ja inimelud hukkumas. Pilt oli liiga reaalne, mida ei saa kuidagi edasi anda…..Õnneks aga seekord oli tegu vaid püha rituaaliga….huuh. Teosammul me siis vapralt kahekesi On On poole liikusime, kui äkki…ühel nurgal !

Kogunes sinna kümmekond paraadil osalejat, jäid nad ühe laua ette seisma ja läks lahti tõeline triangel. Kogu ala oli täis paksu tossu, pauke, sähvatusi. Kõik nad ise selles keskel, karjudes ja oma imeseisundis olles. Just siin tundsin puudust heast fotokast…..Liiga uskumatu pilt, et olla tõsi !!!!! Kestis kogu lugu vähemalt 10-15 minutit, olime oma ukse eest nii paarisaja meetri kaugusel. Lõpuks tuppa jõudes oli üsna sürr tunne. Lamad “rahulikult” teki all, samal ajal väljas endiselt meeletu möll, pauk paugu järel, kisa ja kära….”Ei tea, kas mõni pauk ka meie aknast sisse sajab?” Unustamatu kogemus !

10 RULES FOR THE VEGETARIAN FESTIVAL

1.Keha puhtus kogu festivali vältel
2. Köögipindade suur puhtus ja eraldi hoid neist, kes festivaliga ei ühine
3. Kanna valget
4. Enese ülalpidamine füüsiliselt ja vaimselt
5. Ei grammigi liha
6. Ei tilkagi alkoholi
7. Ei vähimatki sexi
8. Leinajad ei tohiks rituaalidel osaleda
9. Rasedad hoidku eemale
10.Menstruatsioon ei lähe mitte üks teps
17. OKTOOBER – WELCOME to KOH SAMUI

Idaranniku kolm saart, Koh Samui, Koh Phangan ja Koh Tao. Millist võtta, millist jätta. Kuna ise plaanisin 23. oktoobril külastada Phangan´i, siis langes valik Samui peale, lähim Phuketile. Hommikul istusime taas oma miniväni ja nagu ikka, peale lühikest sõitu kamandati välja. Polnud aimugi, kus oleme…kaua ootame….mida ootame? Tutvusime paari meesterahvaga, kel silme ees sama saar. Aeg ajalt vurasid mööda bussid, mis rahvast peale korjasid, küüti said kõik………….peale meie! Mis mõttes? Ei näinud ma muidugi põhjust paanikaks, sest alati olukord laheneb, lihtsalt hämmastama panev kogu situatsioon. Mis hea pärast ootasime meie mingisugust eribussi? Ja no muidugi kokkuvõttes sõitis ukse ette seesama sõiduk, mis enne rahvast peale korjas, seega tuttavad näod kõik ees 🙂 Totaalne arusaamatus kuni tänase hetkeni, kus pärapõrgus nad siis vahepeal tiirutasid, et alguspunkti tagasi jõudsid 🙂 ja koos teekonda Surat Thani alustasime ? Selles linnas saime taaskord tunnikese oodata, enne kui lõpuks tekkis lootus päeva lõpuks ka praamile pääseda. Kõikse kummalisem aga lugu, et suure liinibussiga viidi meid kõiki Donsak sadamasse, kust praamid väljusid Koh Phangani ja kahte sihtpunkti Koh Samuil. Kõik, peale meie kahe, kupatati kokku ühele praamile, meid suunati kuhugi kohalikku laevaloksu, kus nägusi võis kokku lugeda pea ühel käel. Peale paaritunnist meresõitu olime jõudnud oma saarele. Nii kummaline kui ka see seik polnud 🙂 Küsimusi liig palju õhus, aga mis sa tühja ikka juurdled, ega midagi targemaks ei saa niikuinii.

Samas pigem täname õnne, et nii läks, kuna too sadam asub lähemale Lamai Beachile, kuhu olime ka sihi võtnud, seega transpordi pealt hoidsime ilmselgelt kokku. Võinuks muidugi kellegagi punti võtta ja ühine taksosõit teha, kuid ei leidnud hingelist, kelle poole pöörduda. Seega võtsime suure takso kahepeale, oli hind mis ta oli, aga väljas juba hämardus, mistõttu pikalt venitada ei viitsinud. Sõidutati meid Amity Bungalow ette, kus pidavat see soodsaim hinnatase olema. Lasin Kättlini tube uurima minna, ise samal ajal, just in case, asjadel silma peal hoides. Uudistasin siiski natuke ringi ja kõrval pakuti ohhoooo…..veel soodsamat elu. Kauplesime 300 bahti pealt 250 peale, tuba siis kahele koos suure voodi, oma dušhi ja wc´ga. Samuti wifi kasutamisvõimalus. Ja sinna me kuni 21. oktoobrini jäimegi.

Ilmadega vedas nii mis lust. Päike lõõmas iga päev, vesi sillerdas, liiv oli oioi kui kõrvetav. Kõik tundus nii rahumeelne, sõbralik ja lihtsalt paradiis! Kuna 4 päeva oli veel ühiselt ees ootamas, siis suuri trippe me ette ei võtnud, lihtsalt mõnulesime ja nautisime hetki. Päevad möödusid üllatavalt kiirelt ilma, et midagi tarka oleks teinud. Aga just sellisena ma vapustava saare puhkust olengi ette kujutanud ning teoks ta sai. Austraalias sai küll ka rannas logeletud, kuid iga päevaga sai siiski sadu kilomeetreid edasi liigutud, seega siinne puhkus oli/on unikaalne. Vajab seda ka minu keha ja vaim, kuna ausside maal olles sai rohkem tööd rassitud ning Indoneesias ja kuni selle hetkeni Tais sisutihedaid päevi koostatud.
Korra küll rentisime rolleri, mina tagaistmel, kuna sisetunne veidi ebakindel olla juht! Kättlin sai suurepäraselt hakkama 🙂 Külastasime Manuang 2 koske, mis kindlasti jäi alla kõigele, mida mu silm varem näinud, kuid peale pikka ülesmäge rassimist oli ikka tõsimeeli mõnus tunne visata end külma vette ning nautida rohelust enese ümber. Meile haakis end sappa kohalik, kes arvas, et me ise hakkama ei saa. Ja tagasiteel näitas ta meile teise sihi. Kuna ta andis endast parima ja tahtis ainult head, siis kerge kopikas tundus mõistlik talle tasku pista.
Edasi tiirutasime mööda põhiteed, kus soovituste põhjal käisime “The Dzungel Club” ….Wauuu…see vaade, see tunne, see oli nii võimas ja lihtsalt super.

Tipus oli ka majutusasutus, kus hinnad algasid 700st lõpetades 3000 bahtiga, seega tegelikult hakkaks ju hammas peale küll, kui tahta midagi ERILIST. Istusime kaljunukist eenduval katusega kaetud platvormil, tegime kerge karastava joogi. Kui vaid saanuks teha panoraamvõtte….Seda juhtub liig tihti, et teieni täpseid elamusi edasi anda on võimatu, kõik jääb aga tugevalt minu enda mälusoppi. “Ma mäletan rohkem, kui ma näinud olen! Ja näinud rohkem, kui ma mäletada suudan!”
Külastasime veel põgusalt kalameeste küla ja suurt buddha ning pikema peatuse tegime Shaweng linnas, mis suunatud neile, kes ihkavad enam kui rahu ja vaikust.

Baarid, pubid, restoranid, muusika, turuplats, massaz ja palju palju muud – kõik see avaneb su ees ! Muidugi võiks seal isegi mõne õhtu veeta, kuid tervet puhkust Kättliniga seal kindlasti poleks hakkama soovinud panna, liig lärmakas….ja rannas privaatset nurka pole võimalik leida, ikka hingab keegi sul kuklasse. Seega sai Lamaiga parim valik langetatud. Õhtusöögi osas olin väga meeldivalt üllatunud. Otsisime pikalt, et miskit tarka mõistliku raha eest leida, kuni lõpuks jalutasime sisse restorani, kus 90 bahti eest saime hiigsuure roa ja salatiletist võisid kuhjata värsket nii palju kui hing ihkas. Toit oli äärmiselt maitsev !
21. OKTOOBER – AEG TUGEVATEKS KALLISTUSTEKS

Oli taaskord imeilus hommik, päike lõõmas taevas ja ookean elas oma rahulikku elu kerge kohinaga. Ideaalne viimane hommik mu õeraasule, kel käes aeg tagasi suunduda kodumaale, vihmase, jaheda ja töise elukeskkonna sekka. Nautisime kuni viimse hetkeni rannamõnusi. 12.30 paiku saabus minivän. Ei teadnud kohe, mis tunda ja mõelda. Sai see 2 nädalat koos seigeldes kuidagi kibekiirelt mööda ja aeg öelda sau-pakaa. Justkui sama tunne augustiga 2009, mil oli aeg hüvasti jätta hüvasti Eestiga ning minna avastama Austraaliat. Võttis ikka silma märjaks, kuna kes teab, mil taaskord kohtume….Peale bussi teele asumist polnud minul aga aega patja nutta, kuna kibekiirelt oli tarvis otsida uus elukoht. Nimelt Samui Gottage juhtkond EELDAS, et ega ma ju rohkem nende juures ööbida ei soovi, kuigi olin selge sõnaga oma soovidest neile ammuilma teada andnud. Seega olid  nad mu toa juba kellelegi broneerinud ja pidin välja kolima. Emotsioonid olid pea peal koos, kott toas täielikult lahti pakitud, kuna sorteerisin oma varusi ning kõik liigne lendas tagasi Tallinna. Seadsin sammud uue voodikoha otsingule ja kehtib väga hästi ütlus: “Everything happens for a reason”. Nimelt paarsada meetrit eemal ootas mind hoopis parem paradiis: White Sand Bungalows. Midagi kirjeldamatut. Esmalt äärmiselt soodne, kõigest 150 bahti kanajalgadel bungalow eest. Puidust ehitis, põrandal kaks madratsit, kaitstud sääsevõrguga, sest need elajad on igal õhtul platsis kell 5, kui päike tasapisi loojuma hakkab. Iga bungalow on rõduga, kus istu toolil või lesi võrkkiiges ja naudi vaadet, mis laiub ookeanile.

Ja pannes siia juurde helesinine taevas, rannaliiv, lopsakad puud-põõsad ja imetore pererahvas, siis jah….mida hing sa veel tahta oskad! Muidugi taaskord dušš ja wc ühiskondlik, kuid sellise raha ja vaate eest on kõik uhkemast uhkem. Koha ülal pidajateks on abielupaar, Julie Austraaliast ja Kerry Uus Meremaalt, mis tekitab sooja koduse tunde ja turvalisuse. Pole keelebarjääri ega midagi. Vaid hoopis sõbralik keskkond, kus elavad peale minu paljud euroopa vanakesed, kes pensioni eest, kes vanaema päranduse arvelt. Huvitav on nendega aeg ajalt vestlusi maha pidada, kuna viimne kui üks neist on elus palju korda saatnud ning need värvikirevad lood ei lõpeks vast iial.

Parim seik, mis 60. aastase prantsuse härra Gregoriga aset leidis, oli tõehetk peale tema küsimust, kust ma pärit….Vastates Eestist, pidin peaaegu, et toidu kurku tõmbama, kuna hakkas mulle teispoolt lauda eesti keelseid sõnu vastu tulema. Ei suutnud silmi enam suuremaks punnitada. Selgus, et tal olevat olnud Saaremaa pruut, elanud kusagil Kuressaare ja Võhma vahel talus 1,5 aastat ja teab nii mõndagi.

Unistab ta tihti kukeseentest, puravikest ja parim mälestus neist on, kui käis kuskil peol, tiira taara koju vaakudes vajas puud, et põit tühjendada ja siis tema avastas 8 kilo seeni, mida uuel päeval korjama läks. Igatseb siiani koduõlu, haugi ja Leisi tuulikud ning Triigi sadam….oleks justkui alles sealt tulnud, kuigi juhtus kõik enam kui 20 aastat tagasi. Sai suureks sõbraks Lauri Leesiga, kes soovitas tal prantsuse restorani Pikal tänaval avada, kuid ühtki vakantset ruumi ta ei leidnud. Raplasse ei soovitanud peole minna, kuna seal olevat väga igav 🙂 Ja Lasnamägi tekitas judinad peale, hirmus hirmus koht….. Aga Mustamägi…sellel pole väga vigagi. Uuris, kas klubi Decoltee ja Eesli Tall veel eksisteerivad 🙂 Ühesõnaga, midagi nii USKUMATUT poleks iial osanud oodata maailma teises otsas, Koh Samui saarel! Iga päev saab aset kerge jutuajamine, kuulen taas lugusi Eesti kohta või siis muudest retkedest. Roger on äärmiselt elurõõmus ja energiat täis, pole probleem vihma eest joosta ja ühel jalal hüpata. Unistab ikka pruudist, nii 40. aastane peaks ta olema. Ja lood naistest…..naera pooleks. Vot see mees võiks raamatu kirjutada 🙂 Asutraalias kunagi ammuilma olles, kohtus ta endast 12 aasta vanema daamiga, kes oli Rogerist sisse võetud. Roger aga leidis kire hoopis 10 aastat nooremas tütres, kes meest ka oma farmi elama kutsus. Roger aga ei kujutanud elu armukolmnurgas ette ning mindi oma teed! See siis üks paljudest….
Vahel muidugi on ta justkui tüütu kärbes, sest kui korra ta trajektoorile satud, siis ega nii kergelt plehku pista enam ei saa ja nii võid avastada ühel hetkel, et päev hakkab juba õhtusse saama. Eile näiteks veeretasime aega mööda “Cheap Mama” baaris…HAHAHAAA. Baar on muidugi kõva sõna, sest tegu väikese poeboksiga, kus too MAMA müüb õlu sama hinnaga, mis poes. 30 bahti väikese pudeli eest, samal ajal kui tõelises pubis maksaksid 60-70 bahti. Erinevus aga poest soodsa joogi ostmisega on, et Cheap Mama ukse ees asub ka kuuekohaline lauake, kus aja juttu, naudi jooki ja vaata, kuidas kirev Tai elu sust mööda vurab. Sel tänaval on rääkida nii mõndagi……Kõik sellised suhtlused-kontaktid loovad endaski aina rohkem positiivsust, peale hakkamist ja tõdemist, et kõik teed on valla ja elul on paljugi pakkuda! Ole ainult mees ja ela täisväärtuslikult.

Kogu planeedil on praegu toimumas suured muudatused; inimestega toimuvad suured muudatused – ükskõik kas sa asud siin või teiselpool maakera, vahet pole. Üks asi, mida meil inimestena tuleb ära õppida, on KOHALOLEK. HETKES ELAMISE OSKUS. ELAMINE SIIN JA PRAEGU, sest just selle hetkega, mis on sul praegu, lood sa oma tulevikku. Sa ei loo kvaliteetset tulevikku, kui elad hirmus, mis saab homme. Inimesed on sajandeid kui mitte öelda viimased aastatuhandeid elanud kogu aeg hirmus, mis saab tulevikus – nüüd on kätte jõudnud õppetunnid, kus inimesed peavad õppima ära selle, kuidas ELADA HETKES. Minuni on jõudnud sõnad, et olen absoluutselt õigel teel ja siia olen ma jõudnud seetõttu, et olen õppinud usaldama oma intuitsiooni.
Ühesõnaga me kõik peaksime õppima ja leidma eneses rahu ning tasakaalu ning mitte kartma sellest ilma jääda; kui sa kardad, just siis see võibki juhtuda – laseme hirmul minna ja elame hetkes; kui miskit sinu arvates läkski aia taha või mitte viisil, kui sa ette kujutasid, siis on see vaid kogemus, mitte midagi muud. Armasta ennast, maailma ja kuula oma sisetunnet. Ära mitte kunagi käitu nii, nagu teised arvavad, et sa peaksid käituma. See on sinu elu ja SINU TÕDE!!!!!!! See on MINU TÕDE !!!! Muidugi seiklen ja kogen elu sellisena, kui see mulle ette jookseb hetkel, aga usun, et pikema aja jooksul ja läbi oma kogemuste oskan otsida aina uusi ja põnevamaid väljakutseid ning seiklusi, millega rikastada oma elupagasi !

• Koh Samui
• Patong
• Phuket
• Phuket Town
• tai
• Vegetarian Festival