Seiklus Balil - 2 osa

Teisel päeval nautisime veel kohaliku hotelli mõnusid ning läksime ka turule, mis oli nüüdseks juba veidikene tuttav. Veetsime jällegi suurema osa päevast turul ning kohalikes kohvikutes. Ühesõnaga suhteliselt tavaline päev. Võib-olla ma lihtsalt ei mäleta täpselt, mis juhtus ja nii. Kuna reis ise toimus siiski juba pool aastat tagasi ja igat detaili enam meeles ei ole. Oleks pidanud selle loo juba varem kirja panema, aga parem hilja kui mitte kunagi. 😉

Kolmandal päeval kolisime järgmisesse hotelli ja seekord olime broneerinud hotelli Kutas. Otsustasime mitmes erinevas hotellis ööbida, et näha erinevaid osasid Balist ning kohalikult elanikkonnalt. Kuta on tõeline turismipiirkond, seekord olime me kogu elu ja möllu sees.  Panime oma kompsud hotelli maha ning läksime kohe uut kohta avastama. Esimese asjana suundusime randa otsima, kuna teadsime, et see peaks olema suhteliselt lähedal. Mõeldud tehtud. Hetke pärast leidsime ennast rannas. Loomulikult oli see täis kohalikke, kes pakkusid surfilaudu rendiks ning igasugu asju müügiks. Kuna me ei olnud surfamiseks valmistunud, siis otsustasime, et tuleme siia hiljem tagasi ning proovime ka surfamise ära. Läksime edasi linna peale.

Kohutavalt palju müüakse igasugu riideid ning ehteid ja muud pudi-padi. Loomulikult lendab aeg kiirelt mööda ja jälle oli õhtu käes. Otsustasime kusagil õhtust süüa. Valisime välja pizzeria. Ja jälle ei pidanud me pettuma, toit osutus väga meeldivaks ning hinnad olid ka aktsepteeritavad. Saime õhtusöögi kahele umbes 100 000 ruupia eest, mis kujunes enam-vähem keskmiseks õhtusöögi hinnaks.

Neljandal päeval otsustasime esimese asjana surfama minna. Sõime hommikusöögi  ning läksime randa. Otsustasime, et ei maksa üle 100 tuhande ruupia kahe surfilaua eest kindlasti mitte. Esimeses kohas küsiti meilt pea 200 tuhat, tänasime viisakalt ja jalutasime edasi. Lõpuks saime kaks surfilauda ainult 50 tuhande eest ja seda pea kolmeks tunniks. Mis algajale on päris piisav aeg. Veetsime kolm tundi vees ja üritasime omal käel õppida. Minu saavutuseks jäi esimesel korral ainult ük sõit, kuna lainet püüda on alguses päris raske. Ja see sõitki oli neljakäpakil laua peal. Aga parem ikka, kui mitte midagi. Minu reisikaaslane sai päris mitu sõitu ning tal õnnestus ühel korral ka püsti tõusta, mis esimese korra kohta on minu meelest super tulemus. Olles oma kolm tundi seal veetnud sai mul isu täis, kuna mul lihtsalt ei õnnestunud see.

Läksime hotelli ja vahetasime oma märjad riided ning otsustasime linna peale sööma minna. Seekord sattusime kusagile väikesesse kõrvaltänavas asuvasse kohvikusse. Peab küll ütlema, et see ei olnud kõige puhtam- koerad jalutasid seal vabalt ringi, kohalikud inimesed ja töötajad tegid seal käsitööd, aga otsustasime proovida. Ja meil vedas, sõime üle aja parimat suppi üldse. Ning kuna see söögikoht oli peamisest kisast kärast eemal, olid seal hinnad ka tunduvalt madalamad. Saime kõhud täis umbes 35 tuhande eest. Peale seda otsustasime otsida mingi reisiagentuuri, et broneerida omale reis ülejärgnevaks päevaks. Nii ka tegime. Ostsime white water rafting ning elefandisafari reisi. Käisime istusime veel rannas ning tuiasime niisama ringi. Seekord sõime õhtust hotellis.

Tänavapildis on väga palju erinevaid armualtareid ja muid jumalatele pühendatud iluesemeid. Minu mäletamist mööda pidid kohalikud kolm korda päevad pühakutele viirukeid või küünlaid süütama. Ka oli tänavatel toitu, kuna ka seda pandi jumalatele. Nüüdseks oli see saanud prügiks või vähemalt turistile näis see nii.

Jätkub…

• bali
• indoneesia
• Kuta