Tuntud ja tundmatu Bali
2-22. novembril 2012
Pariis-Singapur-Bali
Alustasime oma sõitu Pariisist Singapore Air hiidlennukiga, mis osutus väga mõnusaks. Organiseerimine oli tõsiselt hea, et mingeid närvilisi masse üksteise kukil, vaid lux reisijad oma uksest, vähem luksid teisest ja mass siniste ja roheliste märkidega piletil omaette, sinised lennuki tagapool. Ökonoomne klass oli omakorda eraldatud vahekardinatega, niimoodi ei jäänud üldse muljet, et lennukis on oma 500 inimest. Stjuuardessid jooksid nagu siplegad terve öö tuues juua, süüa ja kõike, mida soovisid. Igaühel oli oma isiklik suur ekraan muusika, filmide, mängude jne jaoks, individuaalvalgus oli hästi lahendatud, just ekraani all, mitte laes, nagu tavaliselt. Niimoodi sa ei seganud teisi, kui soovisid näiteks keset südapäeva lugeda, st. tegelikult oli öö: alustasime reisi kell 11 ja lennuplaani pealt nägime, kuidas saabusime öötsooni kusagil Aasia alguses, millele järgnes totaalne pimendamine nii väljas kui lennukis, viimases pandi peale hämar valgus. Proovisime kuulekalt magada…ebaõnnestus! Pariisist lahkusime 2.novembri hommikul Euroopa aja järgi ja Balile jõudsime kell 20 samal päeval, aga siin oli juba 3. november kell 6:30. Peale väikese pealelõunase siesta pärast hulgalisi veinikaase, ei õnnestunud pikemaks unele jääda ja niimoodi terve lennu jooksul. Ühesõnaga, kaotasime terve päeva ja öö.Singapuri jõudsime kl. 6:30, Euroopas oli siis 23:30, just paras aeg magama minna.
Peale pikamaalennu tavakraami anti seekord ka pikad sokid, mis olid tohutult mõnusad, ilmselt mingist erilisest jalgu kergelt masseerivast materjalist. Iseenesest mõista said need suveniirina kaasa võetud.
Esmakordselt saime lennukis ka hambaharjad-pastad, kunagi ju ei tea, kas ikka tohid enda pastat kaasa võtta või loetakse see ohtlikuks materjaliks. WC olid veel lisakomplektid hambaharju, kamme, raseerimisvahendeid, eau de cologne ja kätekreem ja see kôik turistiklassis.
Singapuri lennuväli on hiiglaslik ja fantastiliselt kaunis : täis orhideesid, mis kasvavad siin nagu meil maltsad (aga ilusad ja rammusad maltsad). Puhtus igal pool, restoranid, kohvikud, kauplused. Et kahe lennu vahelist aega kuluma saada, võib lennujaamas veel tutvuda liblikate eluga lillelises, palavas ja niiskes liblikate aias , hingata linnaõhku katusel olevas kaktuste pargis ja imetleda koikalade väärikat liuglemist Jaapani tüüpi silla all orhideede varjus. Kalad ise on paksukesed, mõned lihtsalt punased, teised puna-mustalaigulised valgel « taustal », isegi paar musta kala tiirutas soliidselt tiigis ringi. Koikala on teadupärast odavama autoga samas hinnas, Euroopas olen ma neid näinud sama suurel hulgal ainult Monacos. Sellest siis järeldus rikkuse suhtes.
Kuna meil oli järgmise lennuni pikalt aega, siis kasutasime võimalust osaleda tasuta linnatuuril, kestvusega umbes 2 tundi. Seda pakutakse transiitreisijatele. Kesklinn on täis pikitud kõrghooneid, igaüks isemoodi ja ise värvi, ei teki üldse kividzungli muljet.Vahelduseks olid ka ülinaljakad ehitised nagu “hiidsiil” mere kaldal, ei tea, mis asi seal sees võiks olla? Ja pargid, rohelus… ilus. Rannabulevardi nimi on Marina Bay, tõesti kaunis. Linnaehitusmaketiga saab tutvuda interaktiivses ruumis. Vahepeal näidata ka eksootikat, Hiina kvartalit ja Hindu templit, kus oli peale tavalise värvikirevuse ja kraami katusel ka paar lebavat lehma!
Kasutasime ekskursioonivõimalust ka tagasiteel õhtul ja see oligi päevasest ringist erinev ja minu meelest palju ilusam. Pilvelõhkujad tuledes, väga värvikas vaatepilt. Singapurlastel paistab olevat hea huumorimeel : Marina Bay kaldapromenaad oli täis jõulukuuski taaskastutatud materjalist nagu plastikust joogitopsid, kilekotid jne. Väga lustlik ja õpetlik.
Meie päevase ringi giid oli karm tädi ja hoitas 10 korda, et bussi ei tohi ära kaotada, kui tegime väikese fotopeatuse. Tegelikult jäi buss u 300 m kaugusele, oli vaja ainult silla alt läbi minna.
Lõuna-Bali : Sanur
Sanur: juba Balil! Palav, niiske, aga ilus. Linn ise pole midagi väärt, üks suur peatänav ja rannapromenaad, mille ääres suur hulk paremat sorti hotelle, oma rannaga loomulikult.
Ranntoole ja päikesevarje saab siiski igaüks laenutada ka kallite hotellide territooriumil.
Rannaalas on arvukalt müügimehi, baare, restosid, nagu peabki olema ühes puhkusekohas. Kohapeal saab laenutada jalgratast, mida paljud turistid paistasid ka kasutavat. Kohalik noorus eelistab motokat või rollerit, neid tuleb vaikse põrinaga iga nurga tagant.
Vesi on muidugi soe ja mõnus. Turismihooaeg paistab otsa saavat, kõikjalt kutsutakse sööma, ostlema. Poodides küll midagi põnevat ei paistnud olevat, tavaline turistijama, kusjuures hinnad ei ole sugugi megaodavad. Toit ka keskmise hinnaga ja suht vürtsikas. Puuvilju ei paista nad üldse söövat, peale banaanide ja mangode suurt midagi ei müüda.Leidsime siiski kohalike rannaturult arbuuse, tohutult maitsvad, seest tulipunased ja täiesti ilma kivideta, kusjuures hind oli peaaegu olematu.
Meie hotelli bassein oli väike nagu tikukarp, aga kuna peale meie seda keegi ei kasutanud, siis erabasseinina ajas asja ära küll. Ega jahutust sealt suur saanud, vesi oli oma 26-27° soe. Pärast Calais vihmasid üsna mõnus!
Õhtul sai veel massazhimõnusid nauditud, lahedalt odav, ainult 4 eurot sai välja käidud tunnise mudimise, õlitamise, pesemise eest. Mõnus mõnus !
Sanur-Ubud
Meil oli kindel plaan läbida need 30 km liinibussiga à 40 tuh. kohalikku raha per nuppi, taksoga pidime sõitma ainult bussipeatusse, siis aga selgus, et taksomees viskab meid Ubudisse 120 tuh raha eest ( u 10 eur), nii et polnud sügavat mõtet enam bussi otsida. Teatmikest jäi mulje, et teed on Balil hullud ja selle vahemaa läbimiseks kulub tunde ja tunde. Tegelikult oli see kena asfalttee, u nagu Põlva Võru maantee, selle vahega, et iga 10 meetri tagant tuli uus “kunstipood” täidetud peamiselt hiiglaslike kujudega: paksud või pikkade, väljavenitatud kõrvadega Budad, harali sõrmedega tantsijannad ja muidugi ohjeldamatul hulgal falloseid. Need paistavad siin olevat olulised sümbolid, turistide lõbustamiseks müüakse neid suveniiripoodides lausa vikerkaarevärvides. Peaks nagu ostma, et midagi balilikku kaasa võtta, aga kuhu ta paigutada?
Templeid on siin ka hullupööra, kokku olla neid oma 38 tuhat, kusjuures Bali on ju Korsikastki väiksem. Tõeline jumalate maa!
Ubudis nägime väga ilusat suurt templit ja eriti kaunist kuninga kunagist suveresidentsi, ikka templiga. Praegu on seal kaunis lootoslilli täis tiikidega aed. Üldse õitseb siin kõik, väga värviliselt ja lopsakalt.
Ohverdada armastavad balilased kõvasti: isegi tänavatel poodide, söögikohtade ees on bambusekoortest punutud korvikesed lilleõitega. Kohe üldse ei räägi iga maja ees olevast niiöelda esivanemate altarist, kuhu pannakse lilli ja toitu ka.
Eile oli muuseas naljakas seik: väikese poekese ees pidas vana mamma valvet, rinnad rippumas topless. Ostsime pudeli vett ja ta oli väga pahane, miks rohkem raha ei anna, kuigi ise pidi meile tagasi andma. Siis tuli tagaruumidest pahur kaupmees ja ajas asja korda.
Täna käisime Ubudis vaatamas Bali tüüpilist tantsuetendust: kõvasti kulda, karda, kirkaid värve. Tantsud ise on suht staatilised, võetakse poos, siis ollakse mõni minut justkui transis, peamine on sõrmede mäng ja näo miimika. Kenadele neiudele lisaks astus ette veel vanataat ja naisenäoline noormees, kõik väga kirkavärvilised. Kaerajaan on Bali tantsuga võrreldes ikka mega temperamentne! Muusika aga uinutab vägisi, suht üksluine metallvasaratega kilksutamine kohalikul ksülofonil, silm hakkas vägisi kinni vajuma. Peaks seda muusikat unerohuks omandama?
Toitude suhtes oli meil ka eelarvamusi, et need on väga vürtsikad, aga siiani on kõik olnud täiesti talutav. Neil on mingi omapärane maitseaine, mida kõikjale lisatakse + veel kastmete jaoks kookospiim. Purustatud kanget pipart õlis antakse siin eraldi kausikesega, kui soovid olla tuleneelaja, lisad ise oma toidule.
Ubud on tore suht rahulik väikelinn mägedes, koosnedes peamiselt Ahvimetsa teest (jumal tänatud, enamus on neist tõesti kõrval olevas metsapargis, mõned siiski turnisid elekriliinidel) ja ristuvast Ubudi teest, pärast seda algavad kohe lopsaka rohelisega kaetud mäed ja veidi eemal riisipõllud.
Ristmiku lähedalt leiab suure basaari, mis on küll suuremalt jaolt turistidele mõeldud pakkudes kõiksugu riidekraami, ehteid, suveniire jne. Hinnad nagu ikka : esimene pakkumine paneb hinge kinni. Lõplik lahendus on umbes 3 x väiksem.Turumüüja on kaval igal pool, miks mitte kasutada ära rumalat turisti, kes on nõus maksma kallist hinda. Tingimine on peaaegu kohustuslik, isegi kui hind on meie mõistes üliodav ja oled kohe nôus ostma. Müüja on siis lausa pettunud, vaja ikka suhelda ja vaadata, kes peale jääb.
Ubudi lähedal
Vaimustav päev! Kõigepealt värskendav hommikubassein luksuslike taimede ja lõhnavate hiidlillede keskel, seejärel ahvide rünnak! Kuna meie hotell on Ubudi peatänava Ahvimetsa vahetus läheduses, siis, esimene üllatus, ahv-makaak istub meie rõdupiirdel. Tutvume olukorraga ümberringi, majade katuseharjad on täis liikuvaid skulpuure (mõjusid tõesti sellisena hommikuvalguses): kes kargleb, ripub, kes tühjendab esivanemate altari söögiandameid, kes kratsib kirpe, kes teeb sugu… ja juurde tuleb ja tuleb. Selge pilt, hotelli asukatele kaetakse hommikueine lauda aeda. Ahvid, põrgulised paistavad kella tundvat. Ausalt öeldes oli päris jube minna ettenähtud banaani või ananassipannkooki manustama. Kogenud hotellitöötajad muidugi teadsid, et keegi ei soovi oma hommikueinet jagada ja ajasid makaagid väga tõhusa ragulkarelvaga minema. Kividega neid siiski ei tulistatud, ragulkavilinast piisas. Kui pärdikud nägid, et neile midagi ei pakuta, lahkusid nad solvunult, aga mitte jäädavalt. Homme hommikul saame näha uut etendust ning kaitsa oma kallihinnalist hommikukõhutäidet!
Et olla ikka kultuurne turist, otsustasime päeva pühendada ümbruskonnaga tutvumiseks ja lihtsaim vahend selleks on minna tänavale ning valida välja üks ründavatest taksomeestest ning päevaplaan paika panna ja esialgsest pakutavast hinnast kõvasti alla tingida.
Meie taksomehe english oli veel kehvem kui mul, aga aru ikka sai ja peamised olidki ju vaatamisväärsused. Miljonist templist käisime ainult kahes: elevandi omas-Goa Gajah ja hiiglaslike XI sajandi kuninglike hauamonumentidega-Gunung Kawis. Viimane oli tõsiselt muljetavaldav, eriti trepid, kus pidi peale allamineku ka üles tagasi tulema. Õnneks sai pidevalt puhata, kuna pool Bali elanikkonda oli end rivistanud müüjateks : on ju hädavajalik tutvuda kohaliku kaubavalikuga. Ole sa nii raudse tahtejõuga kui tahes, kogenud müüja saab sust ikka jagu: sarong tuli ära osta. Selleks kulus tervelt 3 eurot. Kokkuvõtvalt mõnus kohalik riietus, sobib siinse kliima igasse olukorda nii seelikuks, kleidiks, rannalinaks, käterätiks, tekiks. Templitesse sisenemisel anti koos piletiga laenusarong, Didier nägi lausa võrratu välja oma roosa seelikutükiga.
Riisi kasvatatakse siin küll igal sentimeetril, isegi kuningliku templi-muuseumi üksikud terrassid oli muudetud pisikesteks riisipõldudeks. Suured riisiterrassid palmide ning muu lopsaka taimestiku taustal on tôesti väga ilusad turistide fototaustaks. Kohalikud vist ei jaksa seda ilu nautida: küürus selg kuumas päikeses, jalad vees – ei tule kergelt Aasia põhitoit kätte.
Templisse tuli ka üks Bali kooliklass tutvuma ja vist ka palvusele, mingil hetkel hakkas kelluke tilisema ning koolivormides (isegi kingad) lapsed palvetasid kenasti maas istudes.
Kuna kohustuslik templikava oli selleks päevaks täidetud, siis suundusime maheistandusse: tee, kohv, kakao, vanilje, ingver…ei jõua kõike üles lugedagi. Alustuseks aitasin ma umbes 200. aastasel vanatädil kohviube röstida, täpselt fotoseansi ajal mul lastigi seda teha. Edasi järgnes meeletu troopikavihm, väga maaliline, eriti kui istud varjus, ees uduhämune dzunglivaade ja naudid umbes 20. erinevat kohvi ja teesorti. nt. röstriisi-, ingveri-, roositee, kookose-, vanilje-mokakohv. Päris põnevad maitsed! See kõik oli tasuta, aga raha eest sai proovida maailma kõige kallimat kohvi- luwak. Dzunglis elavad väikeloomad, mingid nirgilised, kes söövad kohviube ja oma seedetraktis nad rikastavad, aromatiseerivad ube. Kohvimeistrid koguvad siis nende kohvikaka kokku, puhastavad need, lasevad päikese käes kuivada ning röstivad oad ära. Kohvipulber pannakse lihtsalt tassipõhja, kuum vesi peale ja muudkui ootad ja naudid kõigepealt aroomi. Maitse oli hea, pehme, veidi mõrkja järelmaitsega. Kilohind on u 1200 eurot, tassike maksis tootja juures 4 eur. Polnudki nii megakallis. Prantslaste gurmeetoitu foie gras`d saab küll veidi kergema vaevaga kätte ja ma ausalt öeldes eelistan viimast.
Tütarlaps, kes meile seda kõike tutvustas, oli järjekordne kaunitar, selline mahe ja õrnake. Üldse on siinne rahvas ilus, rahulik, keegi ei närveeri. Balilaste jaoks on juba veidi kõvema häälega rääkimine ehmatav, nemad muudkui naeratavad oma ilusate valgete hammastega. Teine lemmiktegevus paistab siin olevat luuaga prügi, enamasti lehtede ja hiidlilleõite, kokkupühkimine ja lapiga põrandapesu. Ise nad liiguvad siseruumides ainult paljajalu. Paraku aga visatakse plastikjäänusid suvalistesse hunnikutesse, mida on lausa valus imekaunis looduses näha.
Taksopäev maksis meile u 20 eurot. Raha meil veel on, homme jätkame uute seiklustega ja sama chafjooriga.
Päev lõppes jälle basseinimõnudega, rõdul nautisime ööpimeduses (kell 18 saabub pilkane pimedus, ainult sirtsud näevad siristada) veel ahvitoitu- minibanaane (ei jäta neile midagi !) ning kohalikku õlut (Didier arvamus: pole viga) ja rose veini. See viimane oli päeva suurim pettumus, aga liiga täiuslik ei saa miski olla. Selline on ka balilaste filosoofia, hea ja halb täiendavad teineteist ning loovad kauni harmoonia.
Ubudi kant
Pea terve öö sadas ja hommikune basseiniring jäi ka ära, ilm oli suht jahe (ainult 20 kraadi) või isegi külmem, sest ahvid ei tahtnud oma soojadest pesadest lahkuda, nii et hommikune loomavaatlus jäi seekord tegemata. Ainult üks veidi lombakas pärdik tiirutas hommikueine laua ümber, aga temast polnud ju pannkoogile konkurentsi.
Päev ise oli aga täitsa teistmoodi. Kõigepealt läksime turule Gianyari. See oli täitsa kohalike värk, ainult kord ristus meie tee turistidega, Prantsuse perekonnaga, kes polnud üldse ülemäära rõõmsad oma kaasmaalastega kohtumisest põgendes kiiresti turu teise otsa.
Turul on müügil tohutult lilleõisi . Mitte ühtegi lõikelille, potilillest rääkimata, ei hakanud silma.
Sellel turul valmistatigi peamiselt ohvriandide lillekarbikesi, seepärast õisi niipalju ongi. Teine peamine müügiartikkelt paistis olevat banaan. Neid oli küll oma 10 erinevat sorti: suuri, väikesi, krobelisi, rohelisi, aga küpseid. Lisaks veel kõiksugu arusaamatuid puu ja -juurvilju, ei mingit tuttavat kartulit. Ja hinnad! Täiesti teine maailm kui turistikohtade turud. See lausa kiskus rahakoti kotist välja otsima. Didier saavutas tohutu menu kui ta ilmselt täpselt kohaliku aktsendiga teatas suksuma-aitäh puuviljade eest, turutädid kädistasid veel tükk aega isekeskis.
Praegu on tõesti banaanide aeg, ka meie hotelli aias on banaanipuud küpsed viljad ahvatlevalt rippumas, paraku saavad neid ainult ahvid kätte, liiga kõrgel meiesuguse jaoks.
Turul põristas kõvasti ringi motikaid, see on üldse balide lemmiksõiduriist, mida tuleb igast võimalikust küljest. Õnneks sõidavad nad suht aeglaselt, avariisid pole küll senini näinud.
Naised kannavad pea peal korve ja suuri raskusi, eile oli ühel lausa telliskivid pea peal. Mismoodi nad oma koormaid ära ei kaota, jääb küll selguseteks, sest kätega nad neid kinni ei hoia? Kas tõesti UHU või EPO liim on mängus?
Igat linna sissesõitu kaunistavad hiiglaslikud valged kipskujud: küll tantsijad (tants on rituaalne toiming ja sellest niisama lihtsalt aru ei saa, nii et ikkagi keerulisem kui kaerajaan.), koletised, mingid deemonid, hiidelevandid jne.
Eile rääksime oma driveriga, et tahaks näha mingit kohalikku tseremooniat, neid on siin ju palju, palju ja mingis järjekordses külas viiski ta meid ühte templisse, kus hakkas toimuma mingi riitus. Tempel oli uhkelt kaunistatud, naised tõid muudkui lilli juurde; keskel loeti üldist palvust ja teises küljes tinistati muusikat, ikka see kohalik ksülofon.
Siis kogunes hulk valgesse riietatud rahvast keskplatsile ja algas palvus. Meil paluti ka lahkelt istet võtta (kohalikke matkides rätsepistesse. Ma kohe üldse ei ütle, kui raske oli hiljem jalad tagasi sirgesse asendisse saada!) Meie kõrval rääkis üks veidi inglist oskav mees, et nad on brahmanistid ja paluvad kõigepealt päikest ning nende soovid on väga lihtsad. Kogu see rahvas piserdati üle püha veega, ka meie saime sellest osa, viirukiküünlad suitsesid. Palve käigus tõmmati lillede kroonlehed suitsust läbi, naised panid need siis juustesse, mehed puudutasid nendega oma nägu ja kaela. Palveid oli kokku kümme ja meile selgitati, et esimene palve on 0- sa oled mitte keegi, siis tulevad arvud, kus sa täiustud ja lõpuks on jälle 0, ehk siis 10 ja sa saad uuesti mitte millekski-kellekski. Meiegi manasime OOM palve välja. Kogu tseremoonia oli tõesti väga emotsionaalne ja sõbralik. Pärast oli endal ka mõnus ja rahulik tunne, ainult autos kippus hirmsasti uni kallale.
Meie juht selgitas, et suurem osa balidest on hinduistid, hästi rahulikud, pole agressiivsust. Seevastu aga Jaava saare inimesed olla agressiivsed ja sallimatud teiste suhtes, juht keeldus sinna kategooriliselt minemast.
Balid on ka väga uudishimulikud, kogu aeg küsitakse, kust tuled, mis nimi on ja kas kõik on hästi. Täielik ankeet! Alguses tundus see veidi imelik ja tüütugi, aga ilmselt kuulub see nende viisakustavade hulka.
Mina tutvustasin end Siri-nimelisena, see jäi neil kohe kergesti meelde.
Lovina
Sõit läbi mägede Lovina poole: riisiväljad palmide vahel, vahepeal väikesed külad “rippumas” mäekülgedel… Väga maaliline ja muidugi meeletult palju lilli, igat võimalikku värvi.
Meie juht seletas, et praegu, kui algab vihmaperiood, kasvatatakse riisi, suvel kuival ajal samal põllulapil aga kartulit, st.magusvarianti-pataati. Müügil seda ei näinud, kartul valmib juunikuuks. Saaki saab põllult kaks või isegi kolm korda aastas.
Kellel riisipõldu pole, töötab kohvi-kakao istanduses või kasvatab juurvilju-puuvilju, igatsugu taimi ja maitseaineid. Ubudis, kus on palju turiste, on peredes ka üksjagu autosid, kõik proovivad turismiga raha teha. Praegu, kui hooaeg hakkab läbi saama, on igal nurgal kõva pakkumine. Meie sõit Ubudist Lovinasse, kuhu on u 120 km+fotopeatused ja tempel (päevas peab ikka üks olema, kuidas muidu jõuaks 38000 läbi käia!) läks maksma u 35 eurot.
Pered elavad enamasti koos, vanavanematest lapselasteni. Kõik teevad tööd, isegi väiksed viieaastased tüdrukud müüvad suveniire ja muid pisividinaid. Hommikul on nad koolis, pealelõunal abistavad vanemaid. Peaaegu igal perel on ka oma tempel.
Mingil hetkel oli äkki teel (väga korralikud alfaltteed. Ilmselt need ühendavad suuremaid turismikohti, külavaheteed pole kindlasti samaväärsed) politseihaarang: kõik turismitaksod tõmmati kõrvale. Meie juht pomises kõigepealt paar palvet ja siis väljus koos juhiloaga (saadakse 20 aastaselt). Ta tuli kiiresti tagasi, 20- aastane juhikogemus ikkagi: juhilubade vahele pani ta 50 tuhat, u 4 eur (selle raha eest saab nt. tunni massazhi) ja sõit läks edasi. Politsei teeb niimoodi nutikalt endale raha, kõik on justkui ametlik, peab ju juhte kontrollima ja alati leiab mingi vea. Eks meiegi kunagi Vene ajal mäletame samu lugusid.
Tegime peatuse Bratani järve kaldal, kus on imeilus aed ja selles….muidugi templid. Koha nimi Bura Ulu Danu Bratan. Paar pisikest templit olid lausa veesaartel, tõsiselt nunnud nagu kaunistusega kreemikoogid. Kell 12 hakkasid äkki gongid kõlama ja läbi templiõue marssis grupp muusikuid : gongi ja “kaasaskantavate ksülofonidega” mehi ja naised hiiglaslike lille- ning puuviljavaaganatega pea peal, millel tipus laastudest haprad kaunistused. Kogu see rahvas (koos turist-paparazzodega) suundus vee äärde, kus algas mingi tseremoonia. Muidugi oli seal altar, kuhu oma kandamid asetati. Paistab, et laastuosa põletati hiljem, sest kohe kõrval oli lõkkeplats. Me ei viitsinud põletustseremooniat oodata, imetlesime pigem fantastilisi puid, põõsaid, lilli. Ma isegi arvasin vahepeal, et siin on botaanikaaed, kuna giidiraamat näitas selle kusagil sealkandis olevat. Kui juba üks templiala on nii võrratu, mis siis veel botaanikaaiast leida võib? Järv on umbes 1200 m kõrgusel, vastasolevatel mäeküljel roomas udulinik.
Meie auto rühkis tublit 2000 m kõrgusele, misjärel alustasime laskumist mere poole. Ilm muutus ka üha soojemaks.
Oli aeg teha kosevaatlus peatus, mille juurde jõudmiseks pead võtma endale saatja-giidi ja 120 tuhat raha välja käima (u 10 eur). See tundus küll hirmsa röövimisena keset selget päikselist päeva, aga tobe oleks olnud ka minemata jätta, kusjuures selle raha eest sai vaadata ainult ühte koske. Olles kunagi näinud Niagaarat, piirdusimegi üheainsaga. Kosk ise küll midagi erilist ei olnud, Jägala juga kevadel oli igatahes võimsam, aga teekond koseni tasus raha ära: lilled, viljapuud, all kärestikuline jõgi, pärast väikest kahtlaselt kerget sillakest, ootamatult kosk. Mingi nähtamatu saeveski töötas seal täie hooga, aga selgus hoopis, et tegemist tsikaadidega, kes niimood meeletult saevad. Neid ei pruugi üldse olla mitutuhat, paaristki aitab kõrvulukustava müra jaoks, nii uskumatu kui see ka on. Meie seekordne noormees rääkis täitsa kenasti inglist andes seletusi puude-põõsaste-lillede kohta, saigi oma botaanilisi teadmisi täiendatud. Väga ilus oli küünlalill: kollane tups valgete pikkade õiekestega, tõesti nagu küünlaleek. Seevastu kakaopuu valge õis oli nii väike, et pidi peaaegu prillid ette panema.
Tee oli käänuline, languste tõusudega ja mõnusalt varjuline. Kuuldavasti võib minna sooja koseallikasse ka sulistama, meie ujumisriided olid paraku kohvrites ja me ei olnud kindlad, kas nudistivariant oleks ikka sobilik olnud. Kosega muidugi kõik ei lõppenud, kohustuslik suveniiripeatus sai ka tehtud: ühe putka ees jäi giid seisma ja tutvustas oma vanemate valdusi, kes müüsid endakasvatatud maisetaimi-segusid ja muud kraami. Kuna ost pidi tooma head õnne, mida ju alati vaja läheb, siis sai kuivatatud sidrunheina omandatud, et kodus maitsvaid balipäraseid roogi meisterdada. Kui ei õnnestu, saadan reklamatsiooni ! Prakilise inimesena rebisin paarilt põõsalt ja hullkange pipra kaunu, eks sellega saab siis külalistel jalad alt lüüa.
Õppisime ka ühe vajaliku tarkuse: kui tahad ilusat naeratust fotole jäädvustada, tuleb öelda BALI. Katsetasime, kõik õige! Järgmisena loodan ma jõuda saladuseni, mida öelda või teha, et kortsud sirgeks läheksid: siinsel rahval on neid kummaliselt vähe. Ma arvasin, et meie siledanäoline taksojuht on nii 30 aastane, aga hoopis üle 40-ne teine!
Meie Lovina lihtne bugalo asub täitsa mere ääres, vahest 30 meetrit on sinna. Koheselt kihutasime randa, täitsa inimtühi! St turistitühi. Kohalikke müügimehi tuli lausa joostes kui valget (ma mõtlen, mitte päevitunud) inimest nägid. Seekord pääsesime ainult isikuandmete ülesandmisega, raha ju jäi bungalosse. Üks kohalik hallhabe paadimees tahtis meid kangesti paadiga merele viia, sest ujumine olla väga ohtlik, kuna tegemist korallrannaga, mis võivad turisti õrna jalakest haavata. Otsustasime siiski riskida. Uskumatu üllatus:merevesi oli oma 30 kraadi soe, lained väiksemad kui järveveel! Meie Ubudi basseini vesigi oli jahedam. Ma ei mäleta, millal nii sooja merevett viimati sai nauditud. Tõeline mõnu! Rand ise ei olnud tõesti suuremat asja: kitsas riba mustjat laavakivi liiva, veejoonel teravad korallikillud, nii et ettevaatust ei tasu kaotada.
Sel õhtul tegime ka kulinaarse avastuse, leidsime meie külakesest pisikese paari lauaga söögikoha, warungiks kutsutakse neid väiksesi ruume. Väga armas ja sõbralik pereema tuli ülakorruselt alla ja andis meile toidu ootuseks lugeda klientide kiituseraamatut. Tal oli neid tervelt kolm ja vist pooled maailmakeeled olid seal esindet. Isegi gurmaanidest prantslased, kes toidu suhtes on ju suht valivad, ei hoidnud kiidusõnu tagasi. Meie kala-krõmpsuvate juurviljadega supp oli tõesti supermaitsev, juurde anti veel hot chili leemekest, aga minu jaoks oli supp just piisavalt maitsestaud. Ja kui hea oli veel värskelt pressitud ananassimahl! Wou ! Homme lähme jälle sinna ja ülehomme ja üldse kõikidel päevadel..
Muuseas, kiitusteraamatud on siin väga populaarsed, taksojuhil, maseerijal, piltide müüjal-kôik näitavad oma kladed koheselt ette. Nutikas nipp, muidugi usaldad niimoodi pakutavat teenust kui loed erinevates keeltes superkiitvaid hinnanguid. Peaks ise ka sellise vihiku sisse seadma, peamiselt enda tujutôstmiseks (ega siis keegi laitust ometi kirjuta, loodan).
Sel päeval me muidugi templitestki ei pääsenud, aga need olid üsna eripärased: mererannas asuv nahkhiirte grotiga tempel, kus käis ka mingi tseremoonia, aga mitte nii suurejooneline kui eelmises.
Edasi kulges meie teekond Batuani, mida reklaamitakse kui kunstnikeküla, kus on maalikunsti, hõbedaseppi ja mööblimeistreid jne. Meie astusime läbi hiiglaslikust “maalikunsti galeriist”, kus oli pilte igas suuruses ja igale maitsele, nii oma tuhatkond. Ausalt öeldes see küllus lausa hirmutas ja ostmisest ei olnud juttugi, kuigi meile lahkelt teatati, et u 10×20 m pilt saadetakse koju järele nagu naksti. Olime sunnitud seinapinna puudusel taiesest loobima.
Samas linnakeses oli ka üks ilusamaid seni nähtud templeid: Pura Desa Patuan. See meenutas oma kivist bareljeefidega Angkori templeid. Kahjuks ei olnud meil seekord nii head kohalikku giidi kui Kambodzas, kes oleks meile kõik lood lahti jutustanud. Tempel oli ka heas korras ning lausa tasuta. Muidugi ei saa õelda, et sissepääsud siin hinge kinni võtavad, 1 euro on enam-vähem tavaline taks.
Jumal, kui palju on siin kukki, muudkui kirevad, ükskõik kus ka ei oleks. Kukevõistlused on siin üks meeste lemmik spordiala, küllap neid siin seepärast nii suurel hulgal ongi. Didier’legi pakuti vôimalust seda vaatama minna, millest ta siiski kinni ei haaranud.
Lovina kant-Põhja Bali
Täna ilma templiteta! Aga seevastu oli mitmevärvilisi suuri, väikesi, keskmisi kalu rohkem kui tähti taevas.
Eile hotelli saabudes kasutas meie väsimuse ära üks osav müügimees kirjeldades vaimustavaid maastikke, läbipaistvat merd, kalu, imepäraseid koralle… ja nagu ikka special price only for you!
Niimoodi meeltesegaduses me end hommikul bussist leidsimegi kogenud snorgeldajate ja sukeldajute keskelt. Tunnistan ausalt, et ma isegi ei teadnud õieti misasi see snorgeldamine on ja kui mulle maski, prille ja mingit toru näidati, ei saanud ma üldse aru, mis nendega teha. Lestu olin näinud, isegi käega katsunud, aga mitte iial jalga pannud.
Umbes poolteist tundi bussisõitu Bali idatippu ja sealt u pool tundi laevaga ühe saare lähedale viis meid tee. Sealt avanes kaunis vaade Jaava vulkaanidele, nad tundusid olevat nii lähedal, aga see oli muidugi petlik. Saarele lähenedes hakkasid kõik ennast vette hüppamiseks valmistuma, meil polnud isegi ujumisriideid seljas. Ma ikka kujutasin ette, et lähme mingile rannale, paneme särgid, värgid, kotid kappi, ujukad selga…Aga äkki laev peatus, korallid olidki kohal! Kõik kargasid vette nagu kalad ja sinna nad jäid. Mul võttis tükk aega, et aru saada, kuidas mask pähe pannakse ja kuidas siis suu kaudu hingma peab. Täiesti kindlameelselt keeldusin ma nägu maskiga vette panemast. Õnneks meil oli väga rahulik juhendaja, kes mind lausa kättpidi kohale talutas nagu mingit vaegnägijat. Ja nägijaks ma saingi, kui julgesin pea vette panna: milline veelalune maailm. Niisugune tunne, nagu ujuksid ise suures eksootiliste kalade akvaariumis. Jube lahedad kollased musatriibulised, minisinised, suur parv läbipaistvaid, paar paksu tumedat lestalist kala..mõned nägid isegi barakuuda seltskonda, kes kindlasti oleksid meelsasti hambad mõnesse priskesse valgesse kintsu löönud. Kaladel oli ka kindlasti imestamist nähes suurt valget ja türkiisikarva (minu drikoo) olendit nende kohal arglikult hõljumas.
Korallide maailm on veelgi imelisem, seda on ju ainult telekast nähtud ja alati tundub, et see on mingi miraaž. Ma ei saa aru, kuidas korallid võivad olla randa uhutuna ilmetult hallid, meres aga oli neid roosasid, punaseid, rohelisi, sinised, tähekesi, kummalisi kuuski, hõljuvaid juukseid, osje, sõnajalgu- terve taimeriik. Ja milline vaikus! Ometi käib merepõhjas kõva sebimine.
Need kaunid vaated vaikuse maailma tekitasid minus kuidagi rahuliku tunde, leppisin ära enda ja maailmaga.
Meil ikka vedas ka sellega, november on madalhooaeg. Kui 20 inimese asemel oleks snorgeldajaid olnud 200 nagu juulis või augustis!
Tervelt kaks tundi tegime merepõhja vaatlusi, siis toodi meid tagasi hotelli.
Ja nüüd sai tõeks Eesti vanasõna: pill tuleb pika ilu peale. Me ei olnud üldse arvestanud, et vees olles päike praeb mitmekordselt. Panin küll innustunult kreemi näole (maski all oli see ju hädavajalik !), aga kõik muud kehaosad jäid päikese küüsi. Nüüd oleme me nagu pooleldi küpsetatud lestakalad: alt valged, pealt punased, punased. Ja see on hirmus valus!
Magada saab kas püstiasendis või mõned minutid kõhuli.
Järgmisel hommikul oli meil varajane äratus. Hea oligi, sest ega tulitava selja ja kintsudega saanudki magada. Juba kell 6 suundusid kõik randa, et sôita mingite kummaliste lootsikute- piroogidega delfiine vaatlema, kes pidid tulema suht ranna lähedale varahommikul sööma. Meil õnnestus paadi ninaosas olev ohvrianni korvike maha ajada ja tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Olime jõudnud umbes poolele teele, kui laevamootor seiskus. Niipalju siis delfiinidest ! Hulpisime õnnetult merel ja ootasime uut sõidukit. Teised hakkasid juba tagasi pöörduma. Siis saabus meie kipaka puuküna asemel (pikkamööda hakkas ka vesi sisse imbuma) äge plastikpaat, mis oli võimsa mootoriga ja laiemate istmetega. Jumal tänatud, eelmises oli mul tõsiseid raskusi oma valutavat tagaosa kitsale pingile majutada. Ühelt laeva kitsalt ninaosalt teise samakitsasse ninasse turnimine oli omaette ooper, kôigutas ka veel peale selle. Uus paat võttis ulja kaare ulgumere poole, meie lohutuseks ilmselt, sest delfiiniotsijaid polnud enam palju järele jäänud, 5-6 paati. Ja siis nad tulid, suurte karjadena, uimed veepinnal säramas. Paadid asusid neid kohe jälitama. Kätte saime! Kui ikka 4 delfiini tegid üheaegselt tsirkusehüpet, tuli peaaegu nutt kurku, nii harmooniline ja graatiline. Vist oli meie ohvrianni korv siiski jumalate heakskiitu leidnud, et ta meile delfiinid saatis. Järgmise hotelli ette panen ise ka jumalatele väikses lilleanni, et nende soosikuks saada.
Batur
Pärast vee-elu, läksime tutvuma vulkaanimaailmaga, Baturi, ikka taksoga, kuidas siis muidu. Teekond kulges mägedesse, vahepeal sai bensiin otsa, aga seda saab hõlpsasti osta kohalikest putkapoekestest: u 3-5 liirised bensiinipudelid seisavad kenasti riiulites kõige eluks vajaliku ja toidukraami kõrval.
Päikselistel kohtadel rõstiti kohviube lihtsalt mingi lina peal. Tulevad ehk paremadki kui pannil praadides!
Baturis oli täitsa jahe ja õnneks, see kuumus hakkas tõesti juba ajudele käima.
Koht ise on muidugi üsna nukker, v. a turistide hotellid. Kõik soovivad ju tutvuda vulkaaniga. Ülevalt külast on kena vaade Baturi järvele, see ongi tekkinud vulkaanipurske tagajärjel. Rohelus asendus halli tuhaga ning mustjate kivirahnudega mäekülgedel. Meie lihtne hotellike asus just vulkaanimäe jalamil u 1200 m kõrgusel merepinnast. Tee alla oli järsk ja kurvid tõelised nõelasilmad, kus aga kihutasid 24 tundi veoatod vedades vulkaanituhka tsemendivabrikutesse. Mõni auto oli kindlasti kapitalistliku vereimeja käsul nii koormatud, et ei jaksanud püstloodis mäest kuidagi üles rühkida.
Järve ääres oli järjekordne tempel-pagood 11 nivooga, kuhu aeg-ajalt koguneb terve Bali rahvas, et tähistada täiuse poole liikumist.
Meil ei olnud mingit kavatsust vulkaanimäkke ronida, seda enam, et sarnanesime endistviisi keedetud vähkidele ja mul ei olnud kaasas ka spordijalanõusid. Hotellimees (hotelli soovitas meile eelmise hotelli perenaine, sugulaste värk. Siin paistavad üldse kõik omavahel sugulased olevat. Nii kui midagi küsid või otsid, siis kohe helistatakse sugulasele, kes asja korda ajab) jutustas aga nii veenvalt, kui lihtne see teekond on, lausa sandaalides võib minna, ainult sokid peab jalga panema. Ja millist imelist päikesetõusu saame näha ja vulkaanikuumuses küpsetud munad on enneolematud. Kõik oli enam-vähem õige, väljaarvatud teekonna lihtsus. Kell 4 varahommikul asusime teele kohaliku giidi juhtimisel, kes oli riides nagu Põhjanaba retkele mineja. Väljas oli veidi jahe, selline Eesti suvi, aga igaks juhuks panime siiski pikad püksid jalga ja tuulepluusid peale. Õnneks! Esimesed 45 minutit tõusu olid tõesti suht lihtsad ja mõnes kohas isegi asfalttee. No on siin alles turistide elu lihtsaks tehtud, mõtlesin. Tegelikult oli see kohalike motikateeks.
Tähed särasid kirkalt, kaua polnud neid nii säravatena näinud, kuusirp tagurpidi. Väga romantiline. Päeva ajal tagasi tulles kadus kogu romantika, sest külatanum oli täis prahti ja plastikut. Giid jutustas, et kohalikele on veel raske selgeks teha puhtuse mõistet. Samas oma ôues pühivad nad järelejätmatult.
Järgisime rõõmsa elevusega oma giidi ja siis läks lahti: teekond põõsaste vahel peaegu püstloodis üles, kitsas, täis lapsepea suurusi kive ja vulkaanikruusa,vahelduseseks libedat tuhka. Minu “tantsukingad” libisesid üha rohkem, giid küll tiris mind vahel kättpidi ja aitas tõusta u meetrikõrgustele kividele, kuhu ma oma väikeste jalakestega poleks kuidagi saanud. Ma enam ei jaksa! Oleme ju küll kõvad käijad, aga mitte püstloodis ja kaljude peal, kus suudavad kepsutada ainult kaljukitsed. Lasin siis endale toika murda, oli veidi abi tõesti, kepikõnni kogemused kulusid ka kohe marjaks ära.
Huhh, pärast enneolematuid pingutusi ütles giid järsku: nüüd vaadake tagasi! Olime peaaegu tippu jõudnud, kui päike hakkas järve kohale ennast üles kergitama suure punase õhupallina. Tõesti ülev vaatepilt, väsimus kadus ja entusiastlikult läbisime viimased meetrid vulkaanitippu: edasi on elu ilus ja lihtne, aga…jälle meenutame Eesti vanasõna-ära hõiska enne õhtut !
Vaatepildid vulkaanikraatrile olid tõesti üles ronimist väärt, kui mitut värvi rohelist, tagaplaanil järv ja kaugemal udus isegi merejoon. Tõesti võimas. Üleval puhus korralik tuul, nii et meie tuulejakid kulusid kenasti ära. Istusin kivile jalgu puhkama ja see oli soe! Muidugi, olime ju vulkaanil, mõnest kohast tõusis kerget suitsu. Giid pani munad ja banaanid ühte urukesse valmima, rohutuust ette ja kogu lugu. 1o minuti pärast saime siis maitsta vulkaaniköögi tooteid. Soojad banaaniliistud pandi kahe saiatüki vahele, see olla ka kohalike üks pôhitoidus, täidab kõhtu ja annab energiat. Keedumunad olid täitsa koduse maitsega, aga fakt, et need on vulkaanisoojuses valminud, andis justkui mingi lisanüansi.
Küllalt puhatud, vaja minna vulkaanikraatri ringile. Alguses polnud nagu vigagi, aga siis läks tee tõsiselt kitsaks, ei liialda, kui ütlen, et see polnud laiem kui 30 cm, kusjuures mõlemal poolel oli kuristik. Ei mingeid tõkkeid. Mul on ju kõrgusekartus, mina ei lähe kuhugi, teatasin giidile karmilt, pole ju võimalik 20 korruselise maja katusekarniisil turnida. Aga tagasiteed polnud, laskumine toimus teist kanti pidi. Küsisin, kas vahest mõni alla ka kukub? Ikka, vastas giid, suuremalt jaolt jaapanlased või taid. Väga lohutav! Ma ei kujuta ette, mis juhtub õnnetuse korral, helikopteriga ka ligi ei saa? Ja mina oma baleriinikingadega! Mitte ei tea, kuidas see ohtlik kaljune ja ebaühtlane rada läbitud sai, aga mingil hetkel olime teiselpool vulkaani. Jälle vaimustavad vaated, neid ei saa kirjeldada, peab nägema!
Nüüd siis lõpuks alla, see ju lihtne! Giid ütles täiesti arusaamatu lause, et see võtab aega 2 tundi. Nalja teeb või? Üles läksime 2 tundi, allamäge saab ju kiiremini. Aga ei, see oli vaat et hullemgi tee, lisaks hakkas päike kõrvetama. Taas kaljurünkad ja libe tuhk, vahepeal saad hoo sisse ja libised nagu suuskadega. Kingad oli täis kiviklibu, varvastel polnud enam ruumi, välja kallata pole mõtet, kahe sekundi pärast on sama lugu. Nii kui tuleb veidi kergem lõik kaotad valvsuse ja kukud. Seda juhtus meie kõikidega korduvalt (olme neljakesi-üks noor sakslanna ja bosnialanna, rahvusvaheline seltskond täitsa).
Alla me imekombel jõudsime, kõik veevarud ja banaanid, mis meile teekonnale kaasa anti, olid koha leidnud kõhtudes.
Ära tegime, oli õnnelikult uskumatu tunne.
Aga teist korda vist enam ei läheks, või kui, siis ikka korralike jalanõudega.
Virgutav dush uhas maha laavatolmuse higikorra, juuksed olid nagu takud ja mõnus hommikueine hotellis kuluski ära. Kell oli 11.
Giid jutustas, et üks viimaseid suuri vulkaanipurskeid oli kusagil 30 aastate lõpupoole, mis hävitas kõik ümberkaudsed külad, ainult üks tempel jäi puutumata, u 9 meetrit enne seda laavavool seiskus ja niimoodi oli tempel justkui saarel. Sellest tuli muidugi püha koht, nagu ikka. Isegi vulkaanimägi on püha ja selle ümber tõmmatakse kord aastas sarong, 17 km pikk! Võib päris põnev olla.
Meie mägikülas Toya Bungkahis oli 3 kuumaveeallikat, mis inimeste kasuks tegutsevad: üks rikkamatele klientidele sajatähe hotellis, kus antakse käterätid, seebid, champoonid ja puha, teine vähe odavam ja vähem luksuslik, kolmas tavarahva jaoks tasuta, aga peab siiski mingi anni andma. Kohalik rahvas kasutabki seda pesemiskohana, kuna nende majades vett ju ei ole.
