Üheksa päeva Indias - OO, OOKEAN!

Mumbais astume lennukitrepist alla ja tunneme end nagu aurusaunas. Jaama eest valime omale ühe kolmerattalise riksa, kaupleme hinna 200-lt ruupialt 150-le, istume neljakesi tagaistmele ja sõidame kohalike lendude lennujaama. Vasakpoolne liiklus, kus kõik juhid igas minutis vähemalt kolm korda signaali annavad, et eessõitvale autole ennast teatavaks teha, on tõesti pöörane, aga samas väga lõbus. Kahe käega peab kõvasti kinni hoidma, et usteta sõidukist mitte välja lennata. Taksojuhil pole muidugi meile kahesajalisest rahast midagi tagasi anda, aga olgu peale.

Selgub, et lennuk Trivandrumisse väljub juba paari tunni pärast ja ka piletid kassas saadaval. Soov veel täna ookeani äärde jõuda näib igati reaalne ja lennuväli täiesti normaalne paik ootamiseks. Lend lükatakse küll paar korda edasi, aga lõunaks maandume suure Boeinguga Kerala pealinnas. Muide laskumisel avaneb tohutult ilus vaade: sinine ookean liivarandadega ja ererohelised palmisalud- maa nagu muinasjutus.

Riksajuhil palume end mõnda odavamasse hotelli sõidutada. 450 ruupiat maksvatest tubadest, mida meile näidatakse jookseme aga ruttu välja ja otsustame omal käel uut ööbimispaika otsida, kuigi meie taksojuht pakub korduvalt, et sõidutab meid ise edasi. Sammume seljakotid seljas mööda palavat ja räpast linna. Ületame silla, mille jalakäijate teel lamab inimene, keda me ei oska määratleda ei surnuks ega elavaks, sest päev hiljem lamab ta ikka liikumatult samas kohas, kuid üks jalg on vahepeal asendit muutnud. Kohati tungib ninna vänge hais. Kuigi Kerala piirkond on tänu viljakatele muldadele, kus riisi kasvatatakse, üks arenenumaid ja jõukamaid India paiku, riivab siin vaesus siiski silma. Enamus mehi kannab Keralas seelikuna ristkülikukujulisi riidetükke, millest saab vastavalt vajadusele keerata omale ümber lühema või pikema hilbu. Palavusega igal juhul praktiline riietusese.

Öömaja otsimine pole eriti meeldiv tegevus. Kuigi umbes iga kolmanda putka peal on silt: „Restoran & Hotel”, ei leia me peale räpaste söögitubade midagi. Inglisekeelse küsimuse peale, et kas teil on vaba ruumi, juhatatakse meid mingisse pimedasse urkasse, kus tahetakse süüa pakkuda. Mu 13-aastane poeg tõstab juba kisa: „Ema, kuhu Sa meid ometi tõid! Ma tahan kohe koju tagasi sõita!” Otsime edasi hotelli vaid korrusmajadest ja nendes tundub olukord normaalsem olema, teenindav personal oskab isegi inglise keelt, kuid paar korda saame vastuseks, et vabu tube ei ole. Umbes poole tunniga õnnestub meil siiski väga luksuslik öömaja omale leida, kus politsei ja uksehoidajad meid trepil tervitamas ja toapoiss liftis saatmas. Toa eest koos hommikusöögiga küsitakse siin küll 2000 ruupiat, aga elamine tundub igati luksuslik. Puhkame veidi ja tellime hotellist omale 400 ruupia eest paariks tunniks auto, mis sõidutaks meid veel täna India ookeani äärde. Auto on uus ja mugav ning juht sõbralik. Tunneme end tõesti igati hästi. Esimese peatuse teeb mees maalilise järve ääres, mida ümbritsevad palmid. Teeme mõned fotod ja sõidame edasi.

Pea lainetab meie ees ääretu sinine ookean. Lained on võimsad ja politsei peab vahti, et inimesed veteväljale liiga lähedale ei astuks. Pilved liiguvad madalalt ja kergelt hakkab juba hämarduma. Jalutame neljakesi mööda rannapromenaadi ja uudistame kalarestoranide menüüsid. Õige järsku algab tugev vihmasadu, pistame jooksu ja poolmärjana jõuame ühe väikese restorani laua taha istuma. Meid teenindatakse väga sõbralikult. Laurile tuuakse isegi käterätt juuste kuivatamiseks. Tellime mahla ja õlut, kala, kana ja kalmaare ning lisaks nii riisi kui ka kartuleid. Kõik peale vesiste ja magusate kartulite maitseb meile hästi. Isegi õlu nimega Kingfisher on minu arust täiesti joodav ja samanimelise linnukese pilt pudelisildil sümboliseerib armsasti seda maad, sest Kingfisherit (e jäälindu) kohtasime looduses järgnevatel päevadel tihti. Toitu tuuakse nii palju, et vaevu suudame ära süüa. Esimese õhtu puhul tuleb meil selle reisi suurim toiduarve: 1 010 ruupiat ja see on natuke üle 300 krooni Eesti rahas.

On juba üsna pime, laudadel põlevad laternad, kõrv kuulab india lauluviise ja vaevu seletab silm veel möllavaid laineid. Mõnus on istuda siin, kuid meid ootab taksojuht, et tagasi sõita. Eks eelmine lennukis veedetud öö annab end ka juba tunda ja ongi viimane aeg hotelli puhkama minna. Kahju, et meie hotell siin ookeani ääres ei asu, kus on nii võrratult ilus.Oo, ookean !

• Kerala
• Kingfisher
• Trivandrumisse