Ulaanbaataris

Diana, Maie ja Jaanika meie autojuhtidega

Täna varahommikul saatsin oma reisikaaslased Aeroflotiga kodu poole. Sajab vihma ja mina olen siin nagu üksik mongol stepis ja ümisen omaette oma kurba ja venivat laulu.

Tegelikult pole mul häda midagi, olen isegi päris rõõmus kordaläinud ringsõidu ja mõnusate reisikaaslaste üle. Istun Ulaanbaatari peatänaval kohvikus Amsterdam, mida peavad hollandlane Rik ja ta abikaasa Tsereng. Kohvik on täis noori seljakotirändureid, kes nagu minagi, saadavad oma reisimuljeid läbi netiavaruse kodustele. Kõrvallauas räägib keegi rootsi neiu oma uutele sõbrannadele, kuidas ta naadami ajal esimest korda elus vene viina jõi ja mis siis juhtus. Lõbus on sellist erutust täis maailmaavastamist salaja pealt kuulata.

Ulaanbaatar on palju teistsugune, kui nelja aasta eest, kui siin viimati olin. See on faking globaliseeruv linn. Üleilmastumine vahib vastu igast tänavareklaamist, kallist butiigist, teleprogrammist, inimeste ihalustest. Nii nagu Moskva pole enam vähemalt kümmekond aastat venelik linn, pole UB enam mongoolialik linn. Moskva on linn nagu enamus Euroopa linnu. UB on linn nagu enamus Aasia linnu.

Õnneks on mongoolialik ka kõik veel Mongoolias alles. Püüan täna-homme vanu võlgu likvideerida ja mõned meeleolud siia reisikirjalehele üles riputada.

• Mongoolia
• Ulaanbaatar