"Väike kõrvalpõige" Horvaatiasse
Proua Moreau oli aga tuntud oma hajameelsuse poolest – tema poja sõnul oli ta ka varem eksinud teedel, kus proua oli sadu kordi sõitnud.
Paraku sai seekordne eksitus aga hoopis ekstreemsed mõõtmed. Tema GPS-seade andis mingil põhjusel ekslikke juhiseid, mis suunasid ta Brüsseli asemel vastassuunas – reisile läbi Euroopa.
Sabine väitis hiljem, et ta tõepoolest ei olnud sellest teadlik, et ta liigub täiesti vales suunas. Ta oli lihtsalt usaldanud oma navigatsiooniseadet ja kõik!
Kahe päevaga Horvaatiasse
Järgmise kahe päeva jooksul sõitis proua Moreau läbi Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja Sloveenia, kuni leidis end lõpuks Horvaatiast, Zagrebist. Kokku läbis ta üle 1450 kilomeetri.
Seejuures möödus ta oma teekonnal paljudest linnadest, mida oleks olnud raske Belgiaga seostada, kuid vapper daam ei märganud midagi ebatavalist. Tema enda sõnul kuulis ta küll erinevaid keeli ja silmas lumiseid maastikke, kuid pidas kõike seda siiski Brüsseli ümbruseks või suundus ta oma arvates Alpide piirkonda, mis oli tema kodule “lähedal”. Ta oli eksinud, kuid ei pannud seda tähele.
Poeg kuulutas kadunuks
Kodus ootas murelik pere. Kui Sabine kaks päeva hiljem ikka veel Brüsselisse polnud jõudnud ja temaga ühendust ei saadud, palus poeg oma ema politseil kadunud inimeste nimekirja panna. Mure oli suur, sest selline pikk ja ootamatu kadumine oli naise puhul ennekuulmatu.
Lugu sai õnneliku lõpu, kui proua Moreau lõpuks Zagrebi bensiinijaamas peatus. Ta oli seal täis tankinud auto paagi, parkinud masina ja heitnud magama. Üks ajakirjanik märkas autot ja läks naisega rääkima, mõistes, et tegemist on kadunud inimesega. Sabine oli segaduses ja uuris ikka veel Brüsseli kohta.
Nüüd õnnestus tal ühendust saada ka oma pojaga, kes oli ülimalt kergendunud, kuid samas ikka suures hämmingus oma ema pöörasest seiklusest.
Lugu levis kiiresti üle maailma ja sai paljudele meeldejäävaks hoiatuseks, et pime usaldus tehnoloogia vastu võib viia ootamatute tagajärgedeni. Sabine Moreau naases Horvaatiast koju taksoga.
