Vietnami reis nov 2010

16.12.2010 Vietnam 09-22/ november

10.11
Ootamatult ongi terve aasta möödunud ja meil taas uus reis ette vôetud, seekord Vietnam.

Ha Noi

Algus oli juba lennukis, mis sôitis labi Frankfurdi ja kus otse loomulikult toimus ööläbi bierfest, ôlut anti seal tôesti terve öö. Seeparast oli ka raske magada, kuigi kell 19 tômmati kardinad ette ja tuli pandi kinni. Õhtul jagati ikka veini ka, umbes Itaalia ekspresso môôtu, hiljem siiski anti lisa ja minu koha peal sai just pudel otsa, nii et stjuuart valas kôik lôpud mulle, terve klaasi kohe. Didier püüdis küll oma poolikut klaasi stjuuarti nina ees vôrrelda, aga täitsa tulemuseta, ei mingit efekti.
Hommikueinet pakuti arusaamatult kl.1 öösel, just kôige magusama une ajal.
Kl.2 siis saabusime päikesest säravasse Ha Noisse. Vietnami keel on ühesülaabiline ja nad kirjutavad pea kôike silpidena.
Kuna me jôudsime kohale enne pôhigruppi, tegime jalutuskäigu hotelli lähiümbruses, st. vanalinna ja kultuuriväärtuste kandis. Otse loomulikult jäi jalgu Ho Shi Minhi hiiglaslik hall mausoleum ja paraadide väljak. Mônikümmend meetrit eemal marssis V.I. Lenin hôlmade lehvides postamendi otsas.
Armas oli ka ilus park, aga muidu ei saanud justkui arugi, et tegemist pealinnaga, katkised tänavad, ja liiklus….Hullult palju motokaid, mobilette. Tänava ületamine on tôeline kunsttükk, ega siis keegi peatu. Vaadates kohalike tegutsemist, omandasime peatselt ôiged tehnilised vôtted – liiklusse tuleb suunduda oodates veidi rahulikumat hetke ning siis muudkui minna silmad kinni ja laveerida, otsa ju keegi ei sôida, aga seisma ka ei jää. Giid rääkis pärast, et neil on u 10 tuhat surmaga lôppevat liiklusônnetust. Pole paha arvestades miljoneid elanikke, Hanois u 8 miljonit.
Rahadega on siin raskusi. Kohe saad miljonäriks, aga paraku tuleb veepudeli eest välja käia 4000. Esialgu vôttis täitsa kôhedaks, arvutused siiski näitasid, et hind oli kusagil 30 eurosendi kandis!
Linnaekskursiooni alustas meie giid pika ja paatosliku kônega Ho Shi Minhi elust-tegevusest. Olla teine ôppinud Rantsuses, Inglismaal, aga N Liit oli see, mis ta ôigele teele juhatas.
Õnneks saime ôhtul veel tunnise sôidu cyclopousse’iga, st. taga jalgrattal juht ja ees klient mingis toolimoodi moodustises. Nüüd nägime ära ka tôelise kesklinna, st suured hotellid, ministeeriumid, saatkonnad, môned luksuspoed, kôik kenasti valgustet. Kusjuures kôikjal politsei, kui istud korraks mingi suvalise maja aia servale, siis aetakse kohe ära, ei mingit mônulemist! Täitsa ilus tundus, kuigi vaene, ei mingit suurusehullustust nagu Hiinas. Aga see tuleb, kuhu ta pääseb. Didier rattajuht kaebas talle pidevalt oma väsimust ning tühja kôhtu, no ta oli ka noor mees, nii 20 aastane ja môikas veidi inglist. Minu vanur oli peamiselt vait vôi siis rääkis oma kolleegidega. Hea oligi, nagunii kippus uni peale. Pärast kuulsime, et môned rikchamehed tegid peatuse, et ôllele minna vôi loteriipiletit osta. Neid müüakse iga meetri tagant väikestel laudadel, see paistab olevat tôsiselt vôetav elukutse. Jube naljakas on ka näha tänaval söövaid inimesi: väikesed lauakesed ja köök on sealsamas. Ja nii kilomeetrite kaupa.

Halongi laht

12.11
Täna oli siis esimene ôige reisipäev: alustasime sôitu Halongi lahele, mis on kuulus oma kauniduse poolest, kus suhkrupäised kaljud on kaootiliselt merre paisatud. Tavaliselt on seal 583 päeva päikest ja u 3 udust, meile sattus see viimane variant, ônneks olid meie hotellis imekaunid pildid seintel, millest siis igaüks valis endale sobiva kaadri fotokasse.
Aga enne kui sinna jôudsime, läbisime pika tee läbi Hanoi eeslinnade. Majad on siin kummalised : kôik kõrgusse, hästi kitsad. Isegi uuemad ja rikkaste omad, viimased on kaunistatud värvilise keraamikaga ning täis balkoneid ja tornikesi, ikka kôrgusse, nagu torud vôi tunnelid. Maa on siin väga kallis, Itaalia suurusel alal elab u 85 milj LOENDATUD inimest. Riik ei soodusta ka autode müüki, lisaks kallile hinnale on veel riigimaks, aga sellest saadakse ka raha. Kuna keskmine palk kuus on u 100 eur, siis ei taha keegi makse maksta ja enamus palka saadakse niimoodi ümbrikutes. Miks ka mitte, sest haridus ja tervishoid on ka tasulised. Koolis ei käi kaugeltki kôik lapsed, maal peavad nad hommikul tegema tööd ja pealelôunal siis kooli ja niimoodi vahetusetega. Meie giid räägib kehvasti prantsust ja segab tihti sônu, niiviisis saimegi teada, et osa lapsi teeb oste (koolis) ja neile peame meiegi ostma vihikuid, pliiatseid ja kuud!
Kool pole seega kohustuslik, aga meestel ôllejoomine küll, iga joogikorraga minevat min 5 liitrit ôlut mehe kohta ja nad kipuvad paksenema. Noored tüdrukud seevastu on nagu portselannukud, haprad ja pisikesed. Minagi olen nende kôrval tôeline elevant.

Riisikasvatus

Ületasime Punase jôe, lai nagu Volga [vist]. Jôgesid ja vett on siin üldse palju ja seega riisikasvatus edukas. Aastas saavad nad 3 saaki. Sama on paljude teiste viljadega, nagu banaanid, maniokk, guajaava, mais jne. Peale selle süüakse siin kôike mis liigub ning kasvab. Rohutirtsudest saavad lapsed kaltsiumi, ise nad käivad neid pimedas lôigatud riisipôllult korjamas. Skorpionid, maod jne alkoholis on tôeline viagra, eriti kui nad on seal laagerdunud oma 10 aastat, siis maitseb nagu hea konjak. Me tegime peatuse ühes turistide poes, seal oli pudelisse pandud lausa 3 mürgist koletist, et las siis Lääne inimesed hüppavad lausa lakke pärast tarvitamist. Seal tegin ka oma esimese ostu, kuldse-musta kandiku, alati läheb ju seda vaja ühes majapidamises! Ja nii hakkas reis juba ilmet vôtma.
Surnuaiad on hästi nunnud täis väikesi kaardus katustega pagoode. Aga ega surnud seda ilu kaua nautida saa, juba 3 aasta pärast kolib sinna sisse järgmine, eelmise jäänused pôletatakse pulbriks ja hoitakse kodus aukohal.
Turismi on veel suht vähe ja peamised turistid prantslased, mis pole ka ime, eks nad tulevad oma vanu valdusi vaatama. Prl olid siin ju yle 100 aasta alates 1858 ja tôid üksajagu kultuuri sisse. Esialgu küll ainult katoliku usu, aga nad rajasid ka teid, ehitasid ilusaid maju ja puiesteid Hanoisse ja Saigoni [praegugi on see linna kôige ilusam ala] ning hakkasid kasutama ladina tähestikku, mis on ainulaadne Aasia maades. Ameeriklased paraku lôhkusid palju, hävitasid tohutuid metsamassiive, riisipôlde ning sandistasid miljoneid inimesi mürkidega. Ja ikka nad kaotasid sôja.
Riik annab praegu pôlduritele u 800 m2, et nad saaksid harida riisi jne, aga see on raske ja paljud noored lähevad linnadesse: kogu aeg ju jalad vees ning päike kütmas selga ning pealage. Ega nad ilmaaegu kanna koonilisi mütse, mis tehtud baanilehtedest, vihma läbi ei lase ja kaitseb pâikese eest.
Kasvatatakse ka tubakat, sellist hästi môru ja u 800-2000 m kôrgusel oopiumi, mis küll ametlikult keelatud, aga kes ikka viitsib sinna kôrgele ronida. Vahepeal läbisime hallid linnad, mustunud söetolmust [prantsud tulidki siia alguses söe pärast, ameeriklasi huvitas juba nafta] Prm-l on Cognaci linn ka hall, aga seda teevad konjakiaurud ja niiviisi paistab see justkui nooblim.
Laeval Halongi lahe kruiisil jôime muuhulgas kohalikku valget veini, täisa hea peab ütlema.
Siis turnisime veel ühes grotis täis neid stalak…, mida siin kangesti kirjult valgustatakse, veidi nagu Disneylandi tunne tuleb peale. Kuna meie reisiseltskond paistis olevat veel liiga virge, siis viis giid meid ka ühte teise grotti, kus onu Ho [nagu nad siin teda kutsuvad] ka käis, see oli palju diskreetsem. Ilmselt seepärast otsustasid kohalikud armunud seda oma nimedega kaunistada. Môni oli ikka üsna kôrgele lae roninud. Vaat, mida teeb armastus, eriti kui kohalikku maoviina on eelnevalt manustatud.
Praegu on kell juba 10 ja kôik magavad, mul ka aeg minna, seda enam, et kodus on lausa kl.5 hommikul.
Vaatame, mida järgmised päevad toovad..

12.11
Täna olen ma surmväsinud, sest oli Haipongi päev. Tegemist kolmanda suurima sadamaga ja seega suur linn [vähemalt sinna sissesôit masendavalt kole ja räpane]. Enne seda muidugi loksusime bussis paar tunnikest kuulates giidi loengut abiellumisest. Täitsa pônev ja ôpetlik. Kôigepealt valivad vanemad pruudi ja môlemad noored peavad olema samast ühiskonnakihist ja u sama suure sissetulekuga vanematel. Lisaks ei tule kône allagi, et katoliiklane abiellub budistiga jne. Usundeid on siin 4, lisaks eelmistele veel taoism ja konfitsiaanlus. Peika peab enne tegema suure hulga vägitükke, et näidata oma vôimekust abieluks, aga mul ei tule kôik meelde. Tüdruku eest antakse pühvel vms, sest töökäsi läheb ju perest välja. Pruut saab peamiseks kingiks koonilise mütsi, millega siis hea 48 tundi päevas tööd vihtuda. Lohutuseks antakse talle ka kuld vôi hôbekett. Kui raha pole pruudi ostmiseks tuleb ta lihtsalt varastada, noorte omavahelisel kokkuleppel. Siis magatakse üks öö koos ja seda tüdudrukut enam keegi ei taha ning vanematel ei jäägi muud üle, kui ta vaesele poisile naiseks anda. Pruut peab olema muidugi süütu nagu talleke. Ka vale tähemärgiga noored ei saa abiellud, nt. Tiiger ja Siga, sest siis oleks kogu aeg riid majas. Pulma tuleb kogu küla, nii veidi alla tuhande inimese, külad toovad hulgil kinke, et selle eest saaks ka pidu pidada. Lilli ei kingita, vaid ikka praktilisi asju. Lilled lähevad surnutele, aga sellest hiljem.
Halongis läksime kohe ühte pagoodi vaatama, kus muidugi Buda, aga kuna see oli meil 5 reis Aasiasse, siis Budad on meil väga tuttavad ja ei viitsinud suurt Vietnami omasse süveneda. Peagi lubas giid, et viib meid vaatama mingit kommunaalmaja, mis olla tänapäeval midagi linna/külavalitsuse moodi, aga peamiselt huvitasid mind seal olevad surnud vabadusvôitlejate fantoomid, kes pidid seal korda pidama ja kurje vaime minema ajama. Kuna nad ise ju on ka kusagil vaimude ilmas, siis see peaks neil käkitegu olema. Paraku me sinna üldse ei jôudnud, sest giid viis meid vaatama kohalikku turgu, nii 15 minutiks. Turg kujutab seal pikka pikka pikka rivi ühesuguseid kauplusekesi, mille eest siis väljas peamiselt juurikad, puuviljad, igatsugu mardikad, maod aga ka kuked-kanad, seapôrsad kusjuures täitsa elavad. Ei saanudki aru, kes neil pea maha koksab kas ostja vôi müüja. Nii olla liha kindlalt värske. Môni lett oli tapetud lihaga ikka ka, ei mingeid külmlette-laudu, kôik kuhjas kuuma päikese all. Igatahes tahtmine taimetoitlaseks hakata süvenes üha enam. Kärbseid seal ônneks pole ja ega nad saaks ka seal elada, tänaval sôidavad ju tihedas rivis motokad, rollerid, jalgrattad, isegi kärbes ei kannata seda müra ja saastet välja! Meie olime ainukesed jalakäijad. Ja muudkui marssisime, hiljem lausa jooksime. Meie giid on u 22-25 aastane noormees, kes lidus ees nagu pôder. Mul oli juba täitsa siiber sest turust, tahtsin koju vôi siis vähemalt bussi. Kui olime niimood oma poolteist tundi lidunud, ei pidanud enam üks vapper penskar vastu ja nôudis bussi, mis muidugi ei saanud sinna tänavarägastikku tulla. Giid tellis siis meile taksod ja hästi tegi, sest taksogagi läks meil veel 20 min enne bussini jöudmist. Giid nimelt oli täielikult eksinud ja viis meid bussist üha kaugemale, nii oleks varsti Hiinasse jôudnud.
Lôunat sôime seekord megahotellis ja toit…. prantsuse oma a la vietnam. No tõesti, Caesari salat veel puudus neist kannatustest.
Edasi järgnes kosutav uni bussis kuni järgmise pagoodini, mis oli ausalt öeldes veel magedam, kuigi 14 korruseline.
Giidiga saab meil ikka lahedalt nalja, pidavalt ta eksib sônades. Täna nt. teatas ta, et ületame punase tule! No mis ime valgusfoor see siis on! Tegelt oli Punane jögi [feu-fleuve] vôis siis jutustas pikalt, kuidas prantsuse naised, kes oma meestele Vietnami järele tulid, ôpetasid kohalikele savitöid, et ikka ilusate mustritega ja puha. Hiljem küll selgus, et tegemist tikkimisega, aga vahet pole ju lôpuks, üks käsitöö kôik. [poterie-broderie]
Siis käisime ühendatud laste ja vanadekodus, kuhu viisime pliiatsid, vihikud, tekke, ôli, ainult kuu jäi endiselt taevasse. Lapsi oli seal ainult 16 ja see paistis olevat mingi näidis-lastekodu. Lapsed lausid meile kohalikus keeles ja peab ütlema, et Vietnami laulusônad on ikka väga lihtsad : Ho Shi Minh Vietnam ja kogu lugu. Nii on mul üks vietnamikeelne laul täisa olemas!
Taas bussis saime teada kohalikest matusekommetest, mis ka päris kummalised. Kôigepealt on surnu kodus oma 3 päeva, kôik tulevad teda kaema, kutsutakse orkester ja puha. Viimasel päeval kistakse vaesekesel suu lahti ning pannakse sinna riisi ning kuld- ja hôbevarandusi, et tal ikka midagi vôtta oleks kui astub teise ilma. Kirstud on ilmatu uhkete kaunistustega, turul nägime ühte. Kolm aastakest on ta siis oma ilusas majas ja siis vôtakse välja ja luud keedetakse ning pulbristatakse ning pannakse kodus aukohale. Igal aastal kutsutakse külad surma päeva tähistama. See on neil sünna asmel, sellest ei hooli keegi, aga pidu ju ikka tahetakse.
Saime ka teada, et liikusavarii korral kaotab alati tugevam, isegi kui tal on ôigus. St kui motokale sôidab otsa jalgrattur, siis on viimasel ôigus ja isegi politsei ei suuda seda muuta. Tavaliselt koguneb kohale suur rahvahulk ja käib kôva arutamine, aga ikka vôidab nôrgem. Lôpuks ometi on ôiglus ka väiksemate poolel!
Õhtul pidime veel ise kokkama lambalihapalle sellise hiidnoaga kôike hakkides, päris naljakas, aga kodus seda küll ei viitsi teha.
Homme peaksime päeva alustama jalgrattamatkaga riisiväljade vahel nii pool tunnikest, aga tegelikku aega ei tea keegi-môni kohalik liikleja vôib meid lihtviisiliselt lömastada vôi arvestades meie giid orienteerumist, vôime end leida hoopis teiset riigist, ilm viisata muideks!

13.11
Täna oli hästi ilus päev. Hommikul läksime vaatama Pôhja Vietnami kôige suuremat katoliku katedraali, mis oli tôesti muljetavaldav :

Katedraal

kôigepealt sissepääs kivist kaunistustega ja 3 suure uksega. Viimased sümboliseerivad maad, inimest ja taevast, looma-linnuriigist on 4 elementi: madu-kavalus ja tarkus, fööniks-ilu, draakon-julgus, ôudus ja kilpkonn-pikaealisus. Mônikord on veel väike lôvipoeg, kes on julguse sümbol. Fassaad oli samuti kivist kaunistustega. Peahoone ise oli tek puust ja seest suur tagurpidikeeratud paadi kujuline, kôik sellest kaunist puidust, ka hiigepaksud sambad, mis oli üheainsa puu tüvi. Selle katedraali kôrval oli 4 väikest kirikut kôik samas stiilis,
ikka fassaad kivist ja ehitis puust. Kadedraal oli 19 saj prantslaste koloonia ajastust, arhitektiks vietnamlane respekteerides yang ja yini pritsiipi. Katuseräästad olid taas kaunilt ülespoole kaardus, see olevat paadi sümbol : vett on siin tôesti palju, ligi 2000 jôge. Samuti tähendavat see kuninga kinga ja elegantsust.
Tagasi tulles meie majutuskohta tegime u 3 km pikkuse rattaretke riisipôldude vahel, ônneks oli see suht rahulik teelôik, nii et meid alla ei aetud, kuigi busse ja veoautosid seal ikka liikus. Aga ilus oli see teekond, ühel pool riisipôllud ja teisel kummalised kaljused rahnud tiheda rohelisega kaetud ; vahepeal otsustas pühvilikari rahulikult üle tee jalutada ja meie jalgrattarivi segada, aga me ei häirinud neid karvavôrdki.

Riisipõllu tööd

Edasi ootas meid paadisôit Halongi lahesopis. See on selline kummaline koht, kus justkui maa ja vesi saavad kokku, suhkrupeakujulised kaljud taas kôikjal. Sôitsime läbi ka kahest väikesest grotist. Paat oli kahele turistile ja kahele aerutajale: mees kahe aeruga, kusjuures vahepeal tegi ta seda lausa jalgadega, naise kasutas môla. Tegelikult polnud see lahesopp kuigi sügav, nägime kalureid poole pihani vees oma vôrke seadmas, Minek sinna oli tasuta, aga tagasituleku eest pidi maksma. Kôigepealt pidime ostma aerutajatele minisadamas juua ja maiustui, siis lôi ta oma koti lahti ja kohustuslik laudlina, mida ta ema olla kuid tikkinud ja T särgid said ostetud. Hea, et niigi läks !
Vaatasime veel üle endise pealinna, st 10-11 saj. templid, mis taas eksootilisest puust, seekord mingi lakipuu sugulane, mis oli ka lakiga kaetud ja selle all kaunid keerlevad ja väänlevad kaunistused. Lakki pannake kihiti joonistuste peale, mônikord lausa 15 kihti ja tulemus kestab aastasadu.
Samas kohas nägime ühte mobiletti traadist järelkäruga, kus suur siga tegi vist viimast linnaekskursiooni. Küllap tal oli seal üsna mônus, igatahes ei ruianud ta üldse.
Kaelkookudega naised on päriselt olemas, mitte folkloor. Kookude otsas on neil laiad lamedad korvid, kus sees peamiselt puuviljad, juurviljad, selline liikuv kauplusekene. Maanaised, kellel pole müügipinda katsuvad niimoodi oma tooteid turustada.
Giid andis meile veel ülevaate kohalikest hellitussônadest, naisi kutsutakse nt, väikeseks notsuks. No ega prantslaste kapsake ka palju parem ole.

Môned vietnamikeelsed sônad said ka ôpitud, aga kôike ju kasutada ei julgegi, sest palju oleneb rôhust, nt tere sônal : kui rôhk on langev, siis on see tôesti tere, aga kui tôuseb, siis hoopis supp !
Cyclo-pousse, see jalgratas istetooliga on ka prantslaste sisse toodud ja hiljem kujunes sellest lausa rikkuse sümbol kohalike elanike hulgas.
Õhtuks tulime taas Hanoisse ja vaatasime vee peal toimuvat nukuteatri etendust : fantastiline, ilus ja poeetiline,
Nukud on vees ja inimesed liigutavad neid kardina tagant, aga kuidagi ei saa aru, mismoodi, vahepeal käis lausa tôelne lahing ja tulevärk. Kogu etendust saatis kohalik orkester rahvuslike pillidega. Ühel oli ainult 1 keel, aga helisid mitmeid. Väga pônev.
Homme tutvume pôhjalikult Hanoiga ja ôhtul sôidame rongiga Kesk- Vietnami. Eks näe, mis sellest tuleb, rong on siin ju selline kapsauss, kes pidavat veel hirmsasti kôigutama. Karta on, et suurt magada ei saa, kui kogu aeg peab paaniliselt vaatama, et narilt maha ei prantsata.

Hanoist veel. Selles linnas pole paraku midagi suurt vaadata kui ei pea just silmas onu Ho majakest vaiadel, et oleks rahvalâhedane. Ta ikka ôppis kôvasti Leninist. Maja külastamine oli loomulikult kohustuslik, enne sinna sisenemist pidime tegema turvakontrolli nagu lennujaamas. Majja tegelikult sisse ei saanudki, tegime vaimustust teeseldes ringi ümber ja piilusime suure juhi tubadesse. Abielus ta ei olnud, sest pühendas kogu oma elu rahvale. Hiljem küll meie Saigoni giid jutustas, et Ho’l olla olnud palju naissuhteid nii kodus kui vâljamaal, aga see vôib ju kôik olla pahatahtlik väljamôeldis.
Kôige pônevam on selles linnas Kirjanduse tempel ilusas suures aias. See on rajatud juba 11. saj ja selles said Vietnami aadlinoorukid

Kirjanduse tempel

kôrgharidust, mis oli sel ajal ennekuulmatu. Hiinlased olid ju siis isandad. Niimoodi said ka Vietnami noored haridust ning hiljem kôrgeid ameteid hiinlaste valitsusorganites. Muidugi oli ôppekeeles hiina keel, seda oskavad praegu veel vâhesed, eriti pârast seda kui üks prantslane 16. saj vietnami keele ladina tâhestikule viis. Hiina keelt loeti tarkade keeleks, intelligentsi kodudes kaunistasid galligraafilised hieroglüüfilised luuletused vôi filosoofilised sententsid toaseinu. Kehval ajal vôis nende eest turul head rahad saada. Peamiselt ôpetati seal filosoofiat, kirjandust ja Konfutsiuse ôpetusi. Viimase pôhimôte on, et nôrgem allub tugevamale : naine mehele, rahvas kuningale ; on olemas 3 klassi, mida ei tohi rikkuda : kuningas, mandarinid ja rahvas. Õppimine kestis 3 aastat, seejârel tehti rasked eksamid, lausa 4 konkurssi, eriti edukad pidid kuningale oma teadmisi jagama.
Praegu on siin muuseum, aga ka ôppeklassid ja noored üliôplased lasevad end templi ees fotografeerida. Siin jagatakse ka parimatele üliôpilastele ôppepreemiad, samuti toimuvad siin luulekonkursid. Templiôue keskel lösutas suur pronksist kilpkonn, ôppuritel on seda kombeks käega silitada, toob ônne.

Ühel vâiksel saarel tutvusime kilpkonna topisega, ta suri u 200 aastasena ja kaalus oma 250 kilo olles selline mônusalt kullakarva. Rahvas käib nüüd teda klaaskirstus imetlemas justkui kohlikku Okasroosikest. Legendi kohaselt tuleb kilpkonn veest môôgaga ning vabastab

250 aastane kilpkonn

Vietnami Hiina ikke alt. Uskumatu, samasugune on ju meie Kalevipoja legend, kes venelaste vastu sôdis.

Pâris lahe oli Etnograafiamuuseum, Rocca al Mare suur sugulane. See on tohutu territoorium linna keskel, kus peale ôpetliku ja ajaloolise saavad lapsed ka nukuteatrit vaadata ning mângida. Ekspositsioon on nii sees kul vâljas. Vâga vahvad olid mâgihôimude elamud : üks hâsti pikk, lausa 42 meetrine vaiadel elumaja, kus siis elas sees mitu pôlvkonda. Katus oli palmilehtedest ja pôrand bambusest, mis aga kôik lâbi paistis. Mismoodi nad seal talvel külmaga elavad, jâi küll selgusetuks.
Teine maja oli taas hirmkôrge ôlgedest vôi roost katusega, külavalitsus. Kôrge katus sümboliseeris küla jôukust ning rikkust.

Kôige üllatavam oli aga suht vâike majake ümbritsetuna aiaga, millel seisid alasti puust naised/mehed. Meestel olid riistad laskevalmis ja enamus naisi paksu kôhuga. Vâga naturalistlik. Kôik môtlesid, et tegemist küla « avaliku majaga », aga ei. Hoopis matusekoht ! Idee on selles, et surm pole elu lôpp, vaid inimene sünnib uuesti naise kôhust. Vâga pônev ja rahustav filosoofia.

Mägihõimude surnute matuse koht

Templisse astumisel vôi ka tervitamisel pannakse kâed kokku ning tehakse 3 kummardust : maa, taevas, inimene. Sama sümbol kehtib ka sakraalehituste 3 ukse kohta.
Giid jutustas meile ka pidevalt peapööritusest, hiljem küll selgus, et hoopis vanade väärtustega tegu. (vestige-vertige).

Tegime ka pika môttetu sôidu Hanoist vâlja, et vaadata kohalike puuseppade-mööblimeistrite ateljeesid. Kuna tegmist riikliku ettevôttega, siis peavd turistid nâgema, kuidas riik hoolitseb oma töötajate eest. Küla kesekel olid tôesti kauniste nikerdustega vârvilised majad, aga juba 300 m kaugemal kôik ühtlaselt hallid ja koledad. Mööbel oli küll väärispuidust, aga meie maitse jaoks raske ning liiga barokne. Ühesônaga tôeline Podjomkini küla, mille pârast pole küll môtet poolteist tundi bussis loksuda.

14.11
Täna oleme Hue linnas, kunagises Vietnami pealinnas sügavas depressioonis, st ilma môttes. Muudkui sajab. Vietnam on kliima poolest kummaline maa: pôhjas soe ja päikeseline talve algus, lôunas lausa suvi, aga keskosas mussoonid ja pidev sadu. Siin on maa laius ainult 60-50 km, mujal on see ikka laiem mägede ja mere vahel. Maa pikkus on 1700 km, nii et sellel suht väikesel alal on 3 erinevat kliimatsooni. Hue linna peetakse kôige romantilisemaks, paraku vihm seda muljet ei süvendanud.

Hue

Sellest hooolimata vaatasime üle viimase keisri elamise [19 saj] : igavesti uhke, osalt saanud inspiratsiooni Pekingi Keelatud paleest. Kuulsime ka jutustust kuninga elust, nt hommikul pidid teernrid korjama lootoslehtedelt kastevett, et ülikule teed keeta. Konkubiine oli tal ligi 100, sellest hoolimata ei saanud viimane keiser poiss-järeltulijat vôi ei suutnud ta ôiget välja valida. Hiljem selgus, et ta olla impotent.
Kahjuks on see ala osaliselt kehvas olukorras ameeriklaste pommitamiste tôttu. Praegu tehakse restaureerimistöid, mida osaliselt rahastab UNESCO.
Veelgi pônevam oli sama kuninga mausoleum, kus ta pôhiliselt mediteeris ja môtles oma pahategude peale. Nimelt lasi ta raskel ajal ehitada endale mausoleumi, mis koosnes mitmest majast, hauakoht oli hoopis eraldi ja salastatud. Kôik selle teadjad tapeti ära. Lisaks lasi see mees ka tappa oma vanema venna, et ise keisritroonile saada, mida ta siis terve elu kahetses kirjutades kurbi luuletusi, mida olla huvitav ka tänapäeval lugeda.
Paraku sadas vihma mitte ojadena vaid koskedena, isegi kilekeebist tungis vesi läbi. Jalanôudest üldse ei räägigi, vesi oli pahkluuni. Ainukesed rôômustajad olid kilemantlite müüjad, nende äri ôitses hoogsalt. Meie grupp on nüüd ka ühtlaselt lilla, sest enamus eelistas sedavärvi kilemantleid.
Käisime ka koonikkübarate ateljees, aga see oli täisa jama ja kvaliteet null. Järgmisel päeval pidi meil olema kruiisike Parfüümide jôel, mis olla saanud nime sellest, et kaldal kasvab igatsugu lôhnavaid taimi. Kuna vihma valas järeljätmatult, siis olime murelikud, kuidas laeval olla. Meie giid lohutas öeldes, et laeval on kaas peal. Loodetavasti on see piisavalt suur!

Hotell oli meil seekord vaimustav: tuppa astudes ootasid vooditel laiad kuldribad, sume meeleoluvalgus ja kapis kimonod. Tuba ja vannituba olid suured nagu karjakoplid. Oleksin tahtnud kogu ülejäänud aja selles toas mônuleda, aga ees ootas ôhtusöök kostüümides. Me olime eelmisel ôhtul kurnavaks rongisôiduks varunud pudeli punaveini, mis aga manustamata jäi, sest grupiliikmed, tüüpilised prantslased organiseerisid hiiglasliku apreratiiviôhtu riisiviinaga ja nii ei tundunudki rong suurt kôigutavat. Pistsime pool pudelit sellest nahka, vein ei olnud küll suurem aga, aga raskel ajal käib küll. Tulemus oli seevastu vapustav. Hotelli fuajees pidid mehed vôtma loosi, et kes on mandarinid ja kes kuningas, kuniganna. Ilmselt sisaldas see vein mingeid salapäraseid tômbevôimeid, nii et Didier’st sai kuningas ja mul ei jäänud muud üle kui kuningannaks hakata. Saime selga uhked kollased-punasekirju mantlid, Didier jalga vägevad ülespoole ninadega saapad, mina kollased punasega tikitud kingad ja pähe muidgi ägedad kroonid.

Oleme kuningad

Seejärel kutsusime oma ustava ôukonna ametlikule fotoseansile, mis tipnes ôhtusöögiga kohalike muusikute helide saatel. Meie istusime alguses nagu ôigele kuningapaarile kohane keskel estraadil ning lasksime teisel end imetleda ning pildistada. Naeratust nr 3 oligi üsna raske krambivabana hoida. Siis läksime ikka rahva sekka ôhtustama. Toit oli seekord hästi rafineeritud ja ennekôike kaunilt presenteeritud, teemaks fööniks ja kilpkonn, Viet Nami symbolid. [ Siine keel on ühesilbiline, nii et köik sônad, mis vähegi pikemad, lahutatakse tükkideks]. Kahjuks saab iga pidu kord otsa ja kungingriigid langevad, nii meiegi oma. Saime siiski oma kolm tundi elus esimest ja küllap ka viimast korda kuningaelu nautida, mis polnudki teab mis mônus hoolimata alamatest mandarinide rahumeelsele käitumisele. Didier’l oli ikka hirm, et kas temagi kungingaaeg ei lôpe giljotiiniga.
15.11
Ikka veel Hue päev. Kôigepealt läksime vaatama pagoodi Dame Celeste, Taevalik Daam. 16 sajandist ja vanim selles piirkonnas. Tegemist torniga, mis on ônne ja armastuse sümbol. Ma ei mäleta, mida see taevalik naine tegi, aga kuuldavasti abielupaarid kes sinna torni sisenevad, lähevad hiljem lahku. Ilmselt seepärast see polegi enam võimalik. Samas oli vitriinis ka Ameerika pôlenud auto, kus end elusalt pôletas üks Buda munk lootoseasendis1973 aastal Am sôja protestiks. Praegu on siin noorte poiste budistlik kloosterkool, aga kui nad ei tunne hiljem kutsumust, siis ei pea mungana elu jâtkama.
Budadest niipalju, et neid on siin üksjagu, kôige rohkem selliseid kôvasti naervaid suure kôhuga paksukesi, olla ôitsengu ja ônne sümbol. Ma saan nüüd aru, mis meid toidetakse pidvalt friteeritud toiduga, on see siis liha vôi kala. Vietnamlased on ise küll kôhnakesed, aga muudele rahvastele peaks selline toit küll kosutavalt môjuma. Eks kodus kaal seda ka näita.
Kuulsime ka seda, et mâgirahvastel on kord aastas armastuse pâev. Vôetakse ette pikk teekond ühte külla, kus siis kohtuvad armunud, kunagised armastajad ja sealt vôib ka elukaaslase leida. Mârts toimub see laat, olla just soodne kuu armusuheteks.

Issand jumal, juba pandi hotelli fuajees kôik tuled kinni, ma nüüd kirjutan käsikaudu, kusjuures hotell on selline 200 toaga. Täitsa arusaamatud on siinsed kombed.
Jârgmisel pâeval.

Sinna daami juurde sôites ületasime Parfüümide jôe, mis oli ähvardavalt silla alla tôusnud ja ajas igalt poolt üle. Pooled tänavad olid ka vee all ja meie laevuke poleks silla alt läbi mahtunud, nii et see lôbusôit jäi meil ära. Kahju, aga ega looduse vastu saa!

Edasi vôtsime ette pikema teekonna üle mägede. Giid tahtis hirmsasti tunnelit kasutada, et kiiremini kohale jôuda, aga meie nôudsime kindlameelselt mäge, mis oli ainult 500 m kôrge. Kurvid olid, tôsi küll, kohati üsna järsud ja bussijuht andis pidevalt hoiatussignaali vastutulijatele. Vaated olid seevastu kaunid: ümberringi tiheda dzunglimetsaga kaetud mäed, all Hiina meri. Selle vesi oli tôesti kollast värvi, ikkagi Aasia.

16.11 HOI AN
Sellest päevast ei ole suurt midagi kirjutada. Ainuke asi, mis oli lahe : värviline ja lustaks surnuvanker. Keegi arvas alguses, et see on kampingauto, selline hipide oma.

See on tänav Hoi Anis

Kuna meie laevasôit Parfüümijôel jäi ara kôrgvee tôttu, nôudsime giidilt kompensatsiooniks rikchasôitu. Niimood nägime ära linna kôige koledamad kohad, hallitusest rohelised majad jne. Hoi Ani vanalinn oli muidu täitsa kena, täis miljoneid turistilôkse vârvikates majades. See on siiditootmise keskus, seega peamine müügiartikkel siidkangad, kleidi jne. Vôid endale oma môôdu jârgi tellida, paari tunni pârast saad valmis rôiva kâtte. Igaks juhuks ei tellinud midagi, üks meie grupiliikmetest kurtis, et kunagi tellis ta vist Tais ülikonna, mis osutus hiljem kasutuskôlbmatuks, liiga vâike oli. Mees ise on pea kahemeetrine ja muidugi ei saanud pisikesed taid aru, et nii suuri ülikondi üldse olemas on.
Loomulikult kâisime ka siidiateljees, kus usinad tüdrukud siidpilte tikkisid. See on küll fantastiline, nii tôetruud maalid nagu fotod.
Rôivaste osas ootas meid pettumus, kallid ja koledad, halvasti lôigatud. Linna poodidest saab poole hinnaga ja parema kvaliteediga.
Meie giidiga sai taas nalja : ta jutustas innustunult, et lâhme vaatama sârkide kasvatamist, mis küll koha peal osutusid siidiussideks !
Vett oli aga palju ja kogu aeg sadas juurde, tânavad olid pôlvini vee all. Rahvas on seal heatahtlik : üks kaupmees viis meid lausa oma eluruumidest lâbi, et pääseksime teise tänava otsa, sest üksikute äärekivide otsas turnimine oli ikka väga riskantne.
Eelmisel päeval astusime läbi linna esikommunisti kodust. Tal paistavad seal lausa ekskursioonid käivat. Maja oligi üsna suur ja poolenisti avatud ôue, hoopis teistsugune majast, mida me ette kujutame. Ees oli kauplus, selle taga külaliste ja äriklientide ruum, Ho Chi Minhi pildid seintel. Siis tuli edasi terve rida avatud ruume, mille keskel meie môistes hiigellaud, kus aga hoopis mitmekesi ôhukesel matil magatakse.
Edasi oli meil kokkamisetund, seekord menüüs nämsid. Kokaonu oli väga lustakas, ütles nt. et siin on suhkur, mis on soolane jne. Me olime täies varustuses, valged kokamütsid peas ja kitlid seljas, kummikindad käes nagu kirurgidel. Lôigata me seekord midagi ei saanud, ainuke asi, mis meil teha lasti, moodusda liha-juurviljapalle ja panna need riisilehe sisse pikaks sigariks.
Minu oma kukkus jube välja, aga ega ma seda üles ei tunnistanud, kui tekkis kisa, et kes selle ôuduka tegi.
Lôunaks sôime siis oma nämse ja muud tavatoitu, mis varieerub väga vähe, hästi palju fritüüri ja kôik suht rasvane. Mulle tundub, et niiviisi toidetakse ainult pakse Lääne turiste, kohalikud on ju nii saledad, ei ole vôimalik, et nad päevade kaupa sellist rasket ja rasvast toitu ôgivad. Neil on kombeks hästi priskelt süüa hommikueinet, nii kl. 5-6 ajal. Siis on menüüs supid, riis, praed…terve päeva vajadus. Eriti suured ôgardid on hiinlased, nâgime neid paaris hotellis hommikueinet vôtmas, uskumatu, kui suurtes kogustes nad süüa vôivad !

Edasi siirdusime ühte kohalike hôimude (chamid) muuseumi : hästi vägevad kujud, nagu naeratavad lôvitaolised olendid, hiiglaslikud monumendid. Need rahvad elasid mägedes ja kummaline, et viitsisid selliseid hiiglaslikke kujusid ka teha! Hiljem selgus, et tegemist omal ajal küllalt sôjaka rahvaga, kes kôikide naabritega vaenujalal oli.
Ja oligi aeg minna lennukile, et ise ka mägedese kihutada ehk kôrgplatoole. Enne sai veel viimased riisiviina jäänused hävitet, mis olid rongiaperost järele jäänud.

17/11
Pleiku – linn mägedes, mida me suurt ei näinudki, sest läksime tutvuma kohalike hôimude eluga. Kohalik kommunaalmaja ehk siis külavalitsus jättis vägeva mulje oma tohutu kôrge katusega. Mida kôrgem katus, seda rikkam küla. Majakesed olid ka täitsa armsad, môned kenasti ära värvitud. Külaelanikke suurt ei näinud, kôik rabasid tööd teha nagu nt. vâlijuuksur, kes kükitava kliendi liialt pikki juukseotsi tänaval lôikas. Ümberringi laiusid kohvi- ja muud istandused. Kohvi on siin peamiselt robusta, mida kuivatatakse päikese käes, siis läheb ta mustaks.

Kohvipõõsa õied

Lisatakse loomarasva vôi vôid juba jahvatatud kohvile. Kohvis pidi olema oma 670 erinevat aroomi. Araabika kohvioad jäetakse kôigepealt 2 päevaks vette, pestakse ja siis päikese kätte röstima. Kui ubasid on vaja säilitada, kaevatakse need maa sisse u 30 cm sügavusse. Kohvipôôsa juur läheb hästi sügavasse maa sisse , ôied on imeliselt suured valged kobarad ja lôhnavad tôesti vaimustavalt, saime ise seda tunda.
Küla on matriarhaalne, nagu suurem osa kôrgplatoo omadest. St valitseb naine, tema valib ka poisi välja, pannes viimasele vôru käe ümber. Meie naised olid veidi mures, et äkki läheb nende mees ka kaubaks, aga ei tahetud kedagi. Tüdruk vôib ka poisi ööseks koju kutsuda, aga koos magada tohivad nad alles pulmaööl.
Môned hôimud on väga kummalised, ilu môiste on neil nt. pea paljaks ajamine vôi hammaste viilimine, teistel on jälle musta värvi hambad, mida ei olegi nii lihtne saavutada, kasutatakse mitmeid söövitavaid aineid.
Varem ei elanud kôrgplatool suurt kedagi, prantslased andsid vaestele 5 ha tasuta maad ja niimoodi tuli rahvas siia. Tooteid osteti muidgi hästi odavalt ja viidi Prantsusse. Prantslased tôid siia ka kautsukipuud, mis siis jôudalt soojas kliimas ja punakas mullas kasvama hakkasid.
Tee ääres olid kilomeetrite pikkuselt kautsukipuud spiraalsed ribad siiselôigatud ja kausike all kautsuki kogumiseks. Vaheapeal tulid aga piprapuusalud, siin kasvab tôesti kôike.
Pleikust alates on meil uus giid, 100 protsenti erinev eelmisest. Naine, räägib väga hästi prantsust, hästi professionaalne (nagu mina umbes !). Tema ütles ka kohe, et Saigon on ikka ôige nimi, mitte Ho Chi Minhi linn [alates 1975], mille kommud vastu saigonlaste tahtmist vabastasid. Ameeriklaste ajal olevat elu olnud palju parem ning vabam. Kui kommud Pôhja Vietnamis vôimule tulid, siis tapeti seal suurel hulgal inimesi vôi pandi terveks nädalaks peaväljakule pôlvili, naabrid pidid siis neid sôimama ja häbistama. Nii käis ka meie giidi vanavanemate käsi, ônneks said nad prantslase abiga pôgemema (vanaisa oli polüglott, valdas 6 keelt). 1930 rajas HCM Indohiina sôltumatu kom partei, kuhu kuulusid ja Laos ja Kambodza, praegu on Vietnami kompartei lühendnimi Vietmin ja partisanid, kes ameeriklaste vastu sôdisid, vietkongid. Sôja lôppedes, pärast Hirochimat vôtsid kommud vôimu Pôhjas, lôuna ei olnud sellega nôus ja algas kodusôda, millest praegu suurt ei räägita.1956 a. jagati Vietnam Genfi konverensti kohaselt piki 17. paralleeli kaheks osaks. Kommud aga püüdsid ikka lôunasse jôuda ja selleks rajati suured maa-alused labürindid, et salaja Saigoni sisse imbuda.
Pealelôunaks jôudsime järjekordsete hôimude külasse, kus kôigepealt tegime tiiru järvel piroogiga. Järve nimi ongi Järv, üsna fantaasiavaene peab ütlema. Piroog on oma 5 m pikka kitsasse puuronti uuristatud paat, mida môlaga lükatakse (vesi oli madal, poolteist m ehk ja hästi soe). Kahjuks hakkas taas vihma sadama ning tuul tugevnes ja lained muutusid üha suuremateks. Mul oli juba hirm, et ega me elusalt küll randa tagasi jôua, aga kummalisel kombel püsis piroog kindlalt vee peal, küll kohati ähvardavalt kôikudes. Edasi oli veel atraktsiooniks elevandiga sôit, aga me ei viitsinud seda ette vôtta, see juba 2x varem läbi elatud. Küla ise oli päris naljakas, pikkade majadega, nagu vaiadel seisvad tunnelid. Kui on vihmaperiood, siis saab niimoodi kuivalt magada. Pôranda all vaiade vahel toimetasid mustad sead ja pruunid koerad ning kirjud kanad. Kui pere suureneb, siis lisatakse majale pikkust juurde. Katused olid enamasti bambusest ja seinad kas laudadest, bambuse vôi palmilehtede punutised. Môni rikkam maja oli lausa betoonist ka katuski plekist vôi eterniidist.

Sõit elevantide seljas

Elevantidest niipalju, et lapsi sünnib emaelevandil max 4 tema elu jooksul ja ema on rase 18 kuud. Elevandi kodustamine vôtab aega oma 5 aastat, aga siis on ta lausa pereliikme eest. Varem kasutati neid raskuste tôstmiseks, tänapäeval on raskuseks peamiselt turistid.
Elevandi selga ronimise asemel ostsime hoopis punaveini Da Lat, pidi oleme kôige tuntum ja parem veinimark ja viinapôllud kasvavadki kôrgplatool selle linna lähedal. Ostsime ka tuulekella, mille heli meenutab suvise äikesvihma piisku, selline kumisev, soe ja mônus.
ôhtul olime kutsutud külaelanike peole pikas majas. 3 graatsilist tüdrukut laulis ja tantsis suht rahulikus rütmis. Meeste osaks oli gongi kumistada ja bambuskôristeid liigutada, mida nad tuimade ja ükskôiksete nâgudega ka tegid. Siin külas on ka matriarhaalne vôim, loogiline, et meestele jäävad lihtsamad tegevused. Enne seda aga pidime kôik suurest tôrrest riisiviina imema. Pidu lôppes temperamentse ühistantsuga ning vâgevate hüüatustega. Väga lahe pidu oli, niimoodi nad seal tôesti elavad. Osa lapsi oli voodis ja magas rahulikult kui külad ja pereliikmeid möllasid.

Mägiküla peoõhtu

Külatänav oli pime ja porine ja vihma muudkui sadas. Majutusime seekord sealsamas väikestes majakestes, mis oleksid ju kenad ja romantilsed olnud, aga vihmaga vâga niisked. Môned kurtsid sääskede ja ämblike olemasolu üle oma toas, meil oli ainult armas silkav sisalik. Igaks juhuks magasime siiski sääsevôrgu all, sellel soisel alal vôib ju tôesti malaariasse jääda.

18.11 ja teised päevad.
Pole vahepeal saanud kirjutada arvutisse, pole neid ju kôikjal ja soovijaid on ühe arvuti ümber nagu kärbseid moosipurgis.

Kokkuvôtvalt niipalju, et Vietnamis saatis meid pidevalt ebaônn. Pärast külapidu hommikul oli mul vaja iga 6 min järel tualetti joosta, mis on ülipraktiline, kui ees on 200 km mägiteid.
Vaevalt olime paar km sôitnud, kui nägime ees tôusul kurvis veoatosid seismas: need olid porisse kinni jäänud. Teisi teid meie uude kohta ei olnud ja nii vôttis giid vastu kindlameelse otsuse sôita otse Saigoni, yle 300 km. Minu meelest oli see hea môte, kuigi môned kobisesid, aga seista ja oodata tunde, polnud ka tahtmist. Igatahes oli see jube sôit, 12 tundi järjest. Ja teed on seal veel ôudsemad kui Eestis. Nii kui maksuline tee algas, algasid ka teetööd ja poriaugud, st. kraatrid.
Kokkuvôtvalt jôudsime siiski ôhtuks Saigoni, mis meenutab ikka linna ja täitsa ilusat, kôik tänu tublidele prantslastest ehitajatele-kolonisaatoritele. Linna keskuse moodustavad suured bulvarid ning lai ringtee, ikka prantslaste rajatud. Kesklinnas kerkib hoogsasti kôrgehitisi, üks oli eriti pônev : enam-vâhem tipus paistis olevat vist helikopterite lai maandusrada.
Ühel vabal hommikul tegime jalutuskâigu ooperi kvartalisse ja kunagisse prantslaste peatânavasse Catinat’sse. Praegu on seal luksuspoed à la Vuitton, Armani, Chanel jt. Samas leiab aga kummalisi segakaubamaju, kust saab küll osta mida iganes. Ja otse loomulikult ainult « originaal » firmaasju. Hinnad ka vâga soodsad, peab ainult kohe esialgsest pakkumisest 2/3 maha vôtma ja kôvasti kauplema. Niimoodi saab lahedasti mône Lacoste’i vôi Burberry polo 5 euri eest. Kôige kummalisem on seejuures, et nende vôltsingute kvaliteet on korralik. On ju üldteada, et kalliste firmade tooteid tehakse Aasias, mulle tundub, et vietnamlased teevad ametlikule tellimusele lisaks veel ebaseaduslikult 100 x rohkem turistidele müügiks.
Kuna kohv on siin maal joodamatu, selline shokolaadi- ja kohvisegu maitsega, aga tôelise kohvi isu oli suur, siis maabusime ühes Catinat tânava vâikeses kohvipoes, mis meenutas ükskôik millist Euroopa kohvikut, ka hinnalt. Espresso u 2 eur, arvestades Vietnami odavaid hindu, oli see tôeline luksusjook. Aga maitsev ja ôige. Did vôttis vietnami stiilis kohvi : suure tassi peale oli pandud vâike kannuke, kust siis lâbi filtri kohvivesi tassi tilkus. Pâris pônev. Kohv ise oli tulikange ja kuum, mida sai veega kôvasti tembitud.
Saigoni majad on sama kitsad nagu mujalgi Vietnamis. Meie giid ( laulab ka kenasti. Ta esitas meile bussis paar vietnami laulukest. Tema on pârit Saigonist ning hoopis teistsuguse ellusuhtumisega kui Hanoi giid) rââkis, et varem olid majad ikka suuremad, aga kommude tulekuga jagati need mitmetele peredele, kes aga ei suutnud üüri maksta ja siis jagati korterid veel vâiksemateks osadeks.
Saigoni kesklinna uhkuseks on Notre Dame’i katedraal, ehitatud 19. saj, roosast telliskivist, mis olevat toodud Toulouse’st (roosa linn). Ausalt öeldes ei olnud see suuremat asja ei seest ega vâljast, aga seevastu missa oli ilus, lauluga. Vietnamlased on vâga musikaalsed, laulavad alati kui vôimalust on ja seda me ka kuulsime.
Katedraali kôrval seisab imeilus rooskas  maja justkui môni palee. Selgus, et see on peapostkontor, mille metallsôrestiku projekteeris Eiffel.

Peapostkontor Saigonis

Seest oli maja ilusate kaarjate metallist arkaadidega, tôesti muljetavaldav. Punased vanaaegsed telefonikabiinid olid nii armasad ja nostagilised. Sisse astudes vaatas meile vastu ehetes jôulukuusk, tôsi, jôulud ju kuu pârast tulemas. Aga kuusk tundus kuidagi kummaline 30 kraadises kuumuses lôôskava pâikese all.
Saigonis on palju turge, ligi 30. Eriti vôimas on suur keskturg ja Hiina turg Hiinalinnas. Seal elab u 500 tuhat hiinlast, pooled Vietnamis olevatest hiinlastest.
Inimesed kâivad praktiliselt igal pâeval turul, armastatakse süüa ainult vârsket kraami. Kuna peres elab mitu sugupôlve, siis vanaema/isa töö on minna hommikul oste tegema. Müüjad enamasti kükitavad vôi istuvad râtsepaasendis. Asiaadid on vâga painlikud, ise küll ei jaksaks tundide kaupa kükitada.
Kuna me jôudsime Saigoni ettenâhtust pâev varem, siis majutati meid esialgu ühte uude ja vâga heasse kôrghotelli Universal. Me saime sviidi : salongi, omaette magamistoa ja ümmarguse vanniga vannitoa. Vâga lahe ! Sealt avanes ka kaunis vaade linnale. Müra on siiski uskumatult palju. Meie olime 9. korrusel ja isegi sinna kostus meeletu tänavamelu. Vannitoas eriti, kus akna asemel metallvôrk. Kvaliteeti oli siiski Vietnami oma.
Saigonis sôime me ôhtust ilusates restoranides, mis olid ka üsna kallid. Seda sai otsustada vee vôi ôlle hinna jârgi. Kohalikud noored armastavad palju väljas käia, ka kallites restoranides. Meie giid rââkiski, et paljudel on kôvasti vôlgasid, kuigi pôhipalgale lisaks saavad kôik ümbrikupalka vôi muid sissetulekuid. Eriti hea on hiiglaslike riigitöötajate armee sissetulek. Kuna korruptsioon on üldlevinud, siis iga vâiksemagi liigutuse eest tuleb maksta. Ametnikud kiirustavad hommikul tööle ja siis on aega küllalt : kôigepealt priske hommikueine kôrvaolevas söögikohas, tunnike laua taga ning siis vôibki juba lôunale mineku peale môelda !
Ühes restos oli ülihea riis : banaalilehte keeratud ja seesamiseemnetega maitsestatud. Peab kodus ka katsetama.

19/11
Giid pakkus meile ühe kaduma läinud päeva eest väljasôitu Vietnami partsanide tunneleid vaatama, u 250 km kokku. Vanasti oli selle koha peal saigonlaste armastatud piknikukoht. Metsa pôletasid ja mürgitasid ameeriklased âra, et partisane leida.
Vapustav, kuidas nad seal maa all elasid, kusjuures sissepääs oli nagu A4 leht. Üks muuseumitöötaja demonstreeris : miniavast ta sisse läks ja tuli u 10 m kauguselt metsa alt välja.

Sissepääs tunnelisse

Me läbisime ka paar tunnelit, mis olid turkarite jaoks suuremaks tehtud, minu ees läks üks suht turske ja suur mees, ma olin kindel, et ta jääb ühte käiku kinni, kôrgust oli u 70-80 cm ja laiust veel vähem. Aga läbi ta sealt sai! Tunneleid, labürinte on 3 korrusel, sügavaim 8 m. Suuremates kaevikutes oli haigla, operatsiooniruum, söökla, kogunemise saal. Vâljastpoolt ei saanud üldse aru, kus on sissepââs, kôik oli osavalt taimestikuga maskeeritud. Korra nâgime termiitide pesa, see osutus ôhuavaks. Metsa all hulkuvate vaenlaste jaoks olid tehtud osavad ja jubedad lôksud, kui ikka sinna alla kukkusid, siis eluga ei pââsenud. Tursked ameeriklased muidugi nendesse kâikudesse ei mahtunud, nad saatsid sinna kleenukesi mehhiklasi, kellest enamus hukka sai. Vâga raske on ikka pilkases pimeduses urgudes liikuda. Vietkongidel olid aga kâigud peas. Pole tôesti imestada, et ülivôimsad ameeriklased kaotasid sôja.

Siis vaatasime veel väga kitchilist 3 usu kompleksi, mis oli aga oma jubeduses tâiuslik, tôeline kitch. Tegemist hiiglasliku kompleksiga prantsuse stiilis aia keskel. Kahekorruselises peatemplis vaatasime/kuulasime teenistust. Koguduse liikmed kandsid valgeid hôlste pôlvitades vâga rangetes rivides. Kui keegi pool centimeetrit eemale nihkus, kutsus ülevaataja ta korrale. Kôrgemad tegelased kandsid kas sinist (taoism), kollast (budism) vôi punast(konfutsalism) riietust. Jumalateenistust saatis ühetaoline veniv ja kilksuv muusika, selleks oli koor ülakorrusel. Selle usundi liikmeid olla ligi miljon, 2 korda kuus peavad nad jumalateenistusest osa vôtma.
Kirik oli uskumatult vârvikas, sammaste ümber keerlesid kirjud draakonid, igasugused taimed, maod, imelised olendid. Akendelt jâlgis meid kolmnurgas olev jumalik silm, mis näeb kôike=3 usku.
Giid jutustas teel veel, et riik annab praegu palju soodustusi vâlisinvesteerijate. Isegi kunagised kommunistliku kodumaa reeturid, paadipôgenikud, on oodatud tagasi, eriti kui neil piisavalt raha jâtkub. Neid kutsutakse nüüd patriootidest paadipôgenikeks.

20/11
Vâljasôit u 80 km Mekongi deltasse Mythosse. Ilus päev ! Kuuldes, et peame sôitma ligi 100 km, tuli küll hirm peale, aga Saigoni lâhedal on isegi teed normaalsed.

Mekongi delta ühel saarel

Mekongi delta on vâga rikas, maa eriti viljakandev. Omal ajal saadeti siia riisipôldudele vastalised : terve pâeva pidid nad tööd tegema, palgaks 16 kilo riisi. Praegu on süsteem muutunud, makstakse ikka palka ja riigilt vôib oma kunagise maa tagasi osta. Riis kasvab 3 kuud ja 10 päeva ja aastas saab 3 saaki.
Palju tehaks ka riisiviina. Lôuna- vietnamlased, kes on südamlikud ja külalislahked, armastavad vôôraid riisiviinaga kostitada ja sellest ei tohi keelduda. Solvad peremeest, kusjuures kogused on hobusele-pokaalide asemel kausid ja kangust yle 40°. Pôhjarahvas seevastu ei kutsuvat niisama vôôrast koju vôi kui, siis mingi tagamôttega.
Praegu on levinud u 10 ha suurused farmid, kus toodetakse kôike ja mis on omavarased : puuviljad, köögiviljad, riis, sead, viimastest saadakse ka pôlluväetist. Tavaliselt on neil ka vâike kalatiik. Farmid kasvavad jôudsalt ja rahvas rikastub.
Hiinlased aga ihuvad hammast selle kandi peale, sest siin olevat kuuldavasti suured naftavarud.
Tee ääres laiuvad kilomeetrite pikkuselt kookospalmipuud. Kôik sellest puust kasutatakse âra, isegi lehtedest tehaks luudasid ja puukiust pintsleid, rääkimata toidust ja ravimitest. Tegime retke ühele saarele, kus valmistati kookoskomme, selliseid iirise sugulasi. Samal saarel deguseerisime ka erinevaid kohalikke puuvilju, môned üpris kummalised nagu punases kuues « mooniseemnetega » valge viljalihapall. Küll on puuviljad mahlased ja maitsvad kui nad ei ole kannatanud külmkambreid ja transporti.

Alustasime laevasôitu Mekongi suudmes, mis on vâga lai, seal ühineb 9 lisajôge. Mekongi kutsutaksegi 9 draakoni jôeks ja ta on üks maailma pikimaid : 4875 km, saab alguse Himaalajast ning lâbib 7 maad.
Meie lôuna oli seekord lihtsas varjualuses eksootilise saare keskel. Kôigepealt tegime tôelise « dzungliretke », hea , et môni madu teele ei jäänud, siis pidime turnima kitsukesel rippsillal. Ausalt, päris kôhe oli, aga vaeva see kôik tasus. Toit oli lihtne, aga vâga maitsev, ei mingit friüüri, hoopis kevadrullid (kala, krevetid, sojaidud, sibul, riisi vermisell ja kaste), peatoiduks elevandikôrvadega kala. Naljakas nâgi ta tôesti välja, maitses nagu kala ikka.
Tagasi laevasadamasse sôitsime paatidega kitsukesel jôekäärul tiheda taimestiku varjus. Ilus ja romantiline, kuigi vahepeal hakkas ähvardavalt müristama. Äike meid ônneks siiki kätte ei saanud.
Viimase päeva ôhtusöök oli organiseeritud Saigoni kruiisina, selline suht pidulik variant reisi lôpetamiseks rahvapillimuusika saatel.
Millegipârast keerutas laev tunde mingis kaubasadamas, kus peale konteinerite küll midagi nâha ei olnud. Linnale lâhenedes saime siiski nautida Saigoni tuledes panoraami.

22/11

Viimase pâeva hommik oli pühendatud Hiina teemale. Kôigepealt hiiglaslik turg, mis oma paljususes ja kirevuses üldse ostma ei kutsunud. Seejârel 2 Hiina templit, taas ülivârvikad. Esimene pühendatud Taevalikule Daamile, kes on suur pühak ja kes oskab saatust ette nâha. Talle oli pühedatud terve rida kauneid spirlaaseid pilte, samuti nagu draakonitele ja ükssarvele-taas pühad olendid.
Templis suitsesid kôikjal lae all spiraalsed lôhnaküünlad, nad pidavat vastu tervelt 30 pâeva.
Samas templis oli kabel, mis jutustas ühest pühakust, kes lapsena olevat olnud nii ulakas, et ta ema suri kurvastusse. Pârast seda kandis mees ainult valget, leina vârvi ning andis vande, et kannab kogu elu leina ning teeb hâid tegusid. Tal oli 5 printsiipi :lojaalsus, heatahtlikkus, tarkus, humaansus, usaldus.
Aeg ajalt sadas ikka vihma, Saigonis on see kiire, aga tugev, ydini märjaks saab u 3 minutiga.
Olime ausalt öeldes väsinud Vietnami toidust, pidevast motikate mürast, jubedatest teedest ja kadestasime neid, kes sôitsid lennikiga Pariisi. Meid ootas Seam Reap.

• Vietnam