Vihma ja rummi
Lennul Bogotast Amazonase suunas hakkab umbes peale pooletunnist sõitu silm seletama all üha enam rohelist värvi ja läbi selle lintidena vooklevaid jõgesid, mis lõuna poole jõudes muutuvad üha majesteetlikemaks. Ei ühtegi suurlinna, tehast ega tööstuspiirkonda. Rahu (võibolla näiline). Leticiasse jõudes tervitab meid kõrvetav-kuum ja niiske kasvuhooneõhk, narkokoerad ja umbes meie maapostkontorite mõõtu tilluke lennujaam. Tegu on umbes Rapla-suuruse linnaga, mis on märkimisväärne selle poolest, et asub ühekorraga kolme riigi territooriumil. Ühel pool Amazonase jõge on Peruu, teisel pool Columbia ning Columbia läheb mingi hetk sujuvalt üle Brasiiliaks. Kuigi elanikke olevat linnas vaid veidi üle 32 000, on see siiski sadade kilomeetrite raadiuses suurim inimasustus. Leticia püsielanikud on kohati olematu piiri osas tõelised eksperdid ega väsi uhkusega näitamast, et vot just tolle minu maja taga kasvava palmi juurest või kanakuudi kõrvalt algabki päriselt Brasiilia. Muide, kõik halb, näiteks laastav äike või pikalevenivad paduvihmad, tuleb alati Brasiiliast – seda siis muidugi juhul, kui sa ise asud parajasti Columbias. Brasiilia elanikele saabuvad purustavad loodusjõud ja haigused alati Columbiast. Sellest väikesest vastasseisust hoolimata armastavad mõlema riigi kodanikud sõita mööda mudast jõekallast lennujaama taha õllekasse, visata seal ühiselt õlle kõrvale nalja, kuulata transistorit ja vaadata jalgpalli.
Kohalikud elanikud sadamas
Mõned majad, siin juba Brasiilia poolel
Kohalik tüdruk Leticias
Linnatänav
Elurõõm
Siia lõppeb Leticia ainus linnast välja viiv maantee
Columbiast rääkides mõtleb vist pea iga inimene esimese asjana: ahhaaa, kokaiin! Leticia olevat 70ndatel olnud tõepoolest tõeline narkokaubanduse džungliparadiis, ent siis saadeti sisse sellisel hulgal sõjaväge, et taolised ettevõtmised suudeti üsna edukalt elimineerida ja edaspidi kontrolli all hoida. Kohalike sõnul liigub siin ka praegu mööda jõgesid igasugust kraami, ent mitte sellisel hulgal, et see otseselt kedagi häiriks ega tavainimestesse puutuks. Kuniks kohalikud suhtuvad sellesse stoilise rahuga ja kui see nende igapäevatoimetusi ei häiri, siis miks peaks meidki.
Vihmametsas peab ju sadama vihma, eksole. Seda siin tõepoolest sajab ja üsna lakkamatult, kuid tegu on sooja lõhnava vihmaga, mis kedagi olulisel määral ei häiri. Tugev äikesevihm vaheldub ühtlase sajuga, siis vahepeal tibutab veidi, vihm muutub taas tugevamaks, kuni lõpuks koidab kirgas ja päikeseline hommik…et kuumus saaks õhtul jälle hooga maha sadada. Ülim nauding on lesida õhtupoolikul meie hosteli terrassil, kuulata vihma ühtlast sahinat, tunda metsikute orhideede lõhnamist ja juua magusat brasiilia rummi. Rummi osas saab siin iga mees üsna pea tõeliseks eksperdiks, kuna seda joovad kõik ja kõikjal ja nii katsetame isegi erinevaid marke, katsetamise tulemusel on selgunud, et brasiilia tume rumm on maitseomadustelt peakõrguselt üle teiste. Rummi kulub ka ohtralt pikkadel laevasõitudel. Kuna põhitransport toimib siin ikka mööda jõge ja enamus rahvast ei saa endale rahalises mõttes kiirpaate lubada, siis sõidetakse aeglaste kaubalaevadega, mis sõltuvalt kapteni tujust ja temperamendist liigub järgmisesse suuremasse linna Iquitosesse Peruus nii umbes kolm kuni viis ööpäeva. Ja mida on teha kolm ööpäeva laeval, kus ei ole mitte ühtegi läänelikus mõistes meelelahutust? Juua rummi, loomulikult J
Vihma...ja veel vihma
Manueli-nimeline jõelaev, suundumas Iquitosesse
Peale Leticias rahulikult uue ja aeglasema elustiiliga kohanemist on meilgi plaan suunduda mööda Amazonast Iquitosesse, mis asub Peruus umbes 500 kilomeetrit ülesjõge, et sealt minna juba „päris” džunglit avastama. Olgugi et kohaliku elustiili tunnetamise mõttes oleks õigem seda teha sellesama aegalselt kulgeva kaubalaevaga, on meie aeg siin limiteeritud nii et otsustame seekord kiirema paadi kasuks, mis sõidab ca 12-14 tundi. Asjaajamine kulgeb meeldivalt omas rütmis ja omal viisil, millega hakkame tasapisi juba harjuma. Pileteid saab näiteks osta väikese raua- ja pudukaupade poe tagaruumis kohaliku tädi käest, kes selleks kuskilt eraldi kohale kutsutakse. Päev varem tuleb käia lennujaamas asuvas immigratsiooniputkas, et saada passi tempel Columbist lahkumise kohta ning siis sõita paadiga keset jõge asuvale Santa Rosa saarele, mis ametlikult kuulub juba Peruule, ja saada seal passi järgmine tempel Peruusse sisenemise kohta. Santa Rosa saarel olev putka on aga lahti just täpselt siis kui keegi töötajatest leiab parasjagu, et nüüd oleks vahelduseks sobiv aeg seal kohal olla. Olgu nad selle eest tänatud, sest aega parajaks tehes oli meil võimalus kostitada end üsna mitme kosutava Peruu õllega ja jalutada läbi sellel piklikul jõesaarel asuv väike küla. Antud küla ja ka Leticia ise on tegelikult ehe näide sellest, kui vähe on tegelikult inimesel elamiseks ja õnnelik olemiseks vaja. Paar kana, natuke köögivilja maja taga, ja maja ise, mis on paarist lauast kokku klopsitud vaiadel eluase – vaiadel seepärast, et sõltuvalt vihma hulgast ja mussoonist veetase tõuseb ja vahel juhtub, et vesi tungib ka nii kõrgele, et külad muutuvad väikeseks Veneetsiaks, kus majade vahel liigelda saab ainult mööda vett. Õnneks on siiski vaja veel kahte asja: rummi või õlut ja toimivat raadiot. Viimane on täiesti möödapääsmatult vajalik, et elu saaks kulgeda kohaliku baila rütmis ja seega muretult.
Lõpuks ometi kõik vajalikud templid passis ja piletid olemas, suundume mööda jõge ülesvoolu. Aga see on juba järgmine teekond ja sihtpunkt ning seega ka järgmine lugu.
