Vihmaperiood Ghanas
Vihmaliiklus tiksub omasoodu. Teed muutuvad jõgedeks, mõned abivalmid kodanikud panevad puuroikaid lahtistesse kanalisatsiooniaukudesse, et autod end sinna kinni ei sõidaks, keegi juhatab helkurvesti ja oksakesega kinnikiilunud ummikut. Ja korraga saab selgeks päris palju
asju: et klaasipühkijad (oops!) ei töötagi, et ühesillaveolistel autodel pole alates 30 -sentimeetrisest veekihist enam mingit šanssi, et liikluseeskiri kehtib veel vähem kui muidu ja et tegelikult oleks parem olnud üldse koju jääda, mida suurem osa jalakäijaid ja autojuhte on ka teinud. Indias toodetud Tata ja Mahindra maasturid ruulivad, kõnnitee muutub nende varuväljapääsuks ning üle eraldusriba saab teha U-pöördeid, ilma et keegi kriiskama hakkaks, sest on ju ERIOLUKORD. Nii eriline, et telesignaal tuleb ja läheb, FIFA ehitatud staadionit saab kasutada eelistatavalt vesipalli mängimiseks ja õhtune jalgpalli-otseülekanne jääb ära hoolimata sellest, et liikuv ülekandejaam ilmub neli tundi kokkulepitust hiljem siiski kohale vabandusega “It’s rainin’, oh!”.
Paljud kõvakatteta teed kaovad vihmaperioodiga sootuks, teiste hulgas ka mõlemad minu koduteed. Peale vihmu muidugi veetakse kruusa ja lapitakse augud jälle ära – kuni järgmise perioodini, mil tee taas minema ujub. See on Guinea lahe äärne tavarütm, oodatavate ootamatuste pidev vaheldumine
Just just – selline on olukord Ghanas igal aastal, kaks korda – kumbki periood umbes kahe kuu pikkune: aprill-juuni ning september-oktoober. Vihm on toimiv vabandus mitte tööle jõuda.
Selle asemel saab ju istuda kohvikus või mõnes pubis, mille omanik on üles tõmmanud isetehtud kilekatused, mis ühel hetkel vett täis vajuvad ja siis klientidele kaela tilkuma hakkavad. Seda kõike igal aastal, pakkudes uuesti vanu üllatusi: “Oh chale, it’s rainin'”
