Vilde reisikirjade võistlustöö: Balaton
„Murelid on valmis,” ütleb mulle lennujaamas töötav tuttav ühel juunihommikul, kui olen
vastanud tema küsimusele, kuhu siis sedapuhku – Ungarisse!
Sestsaati, kui viimati Ungarit külastasin, on hulk vett voolanud Doonaust Musta merre. Merre, millega seotud mu veelgi ammusem, aastakümnete taha ulatuv ja toona mulle nii erakordsena tundunud reis, kui koos Gruusia viinamarjamüüjatega sõitsin luksuslaeval läbi kogu ranniku Odessast Türgi piirini. Riigini, mis jäi minule veel paariks aastaks suletuks, kuid mitte toredale venelasest laevabaarmenile, kes käinud seal kümneid kordi. Ta ei keeldunud mulle leti alt – sest avalikult ei võinud – müümast pudeliga kajutisse kaasa piirkonna parimat vahuveini ega jagamast muljeid maadest, millest mina vaid unistada võisin; nahkjoped tema pungil spordikotis jätsid mind külmaks.
Neil märtsipäevil, kui päike pruunistas mu põhjamaalase nägu, uitasin küll ainul tolmusevõitu,
kevadpuhastust ootavatel Budapesti tänavatel. Doonau ei tundunud mulle sügavsinine, vaid pisut mudasevõitu. Kuid jõelaevade restoranides klaasidesse valatud muskaatvein viis mu mõtted ja soovid sisemaale, sinna, kuhu ma veel jõudnud polnud; sinna, kus viinapuuväljad vaheldusid mäekülgedele rajatud veinikeldritega; sinna, kus päikesevalgust püüdvad maisi- ja päevalillepõllud laiusid kaugemale, kui pilk ulatus püüdma. Linnapargid olid õide puhkenud, kuid mõne korra põikasin päikeselistest parkidest ka hämaratesse muuseumisaalidesse, sest ungarlaste ajalugu ja vabadusvõitlus olid minus tekitanud austust – eriti võitlus, mis jäänud sajandisse, mil sündinud minagi.
Pisut väsinud moega valvurimemm selle mindki väsitava väljapaneku ees, millest kiiruga möödusin, muutus sõbralikumaks, kui peatusin kauemaks toa tagumises sopis, kus sõdurivorm, mida pool sajandit hoitud poolsalaja pööningul pakituna koide ja kurjade pilkude eest ning mida ilmselt kandis valvurimemme noorpõlvearmastuski – nii aimasin tema soojast pilgust, mis mulle saadetud. Ta tõmbas aknale ette raskevõitu kardina, et päike ei peegelduks vitriinilt, mida pildistada soovisin, pildistamisõigusega piletita, mida hetk tagasi minult küsinud oli. „Pildista, pildista, palju tahad!” Ungarlanna. Memmeke mu südames siiani.
Budapest – jätkub teda Doonau mõlemale kaldale. Jõgi jagab linna justkui kaheks ja toona, kui aastaid tagasi viimati siin käisin, meeldisid mulle Buda keldripoed, mille aknaid ei pestud kevadtolmust pea mitte kunagi; meeldisid põrandale laotud ploomi- ja pirnimahlapudelite pappkastid, mõnel märgid ja kirjad nagu mu lapsepõlves, kilesse pakkimata pagaritooted; meeldisid müüjad, kes ei naeratanud mesimagusalt ega vastutahtmist, sest seda neilt veel ei nõutud. Kõik see meeldis mulle rohkem, kui Pesti-poolsel kaldal olevad vuntsitud vanalinnatänavad tuntud, kuid mulle tundmatut trendikaupa müüvate butiikidega, kus müüjad naeratasid mesimagusalt, sest seda neilt nõuti – uus aeg oli astunud sisse vana linna väravatest.
Pesti-poolsele kaldale jääb ka parlamendihoone, hoone, mille fassaad püüab pilku juba vastaskaldalt ning kuhu tasub sisse piiluda avatud ustestki. Sedapuhku jäävad Budapesti kõnniteeplaadid mu jalajälgedest puutumata, vanalinna butiigipoe ustest astun sisse niigi harva, vaid siis, kui vaateaknal jääb silma miskit, mis pole enam moes, või on käsitöömeister on pannud oma töösse midagi, mis pole jõudnud veel massidesse. Ent muuseumites pole muutusi, mis mulle meeldiksid.
Selle reisi sihiks on mul hoopis Tokaj, Eger ja Hortobágy ning vilksamisi heidan pilku matkarajale, mis läbib riiki piirist piirini, põhjast lõunasse. See on sinine rada, vanim märgitud matkarada. Ungaris on mu meeltes ja plaanides pikemad sammud, ent seljakott seljas jäävad need seekord küll sammumata. Tokaijsse veavad mind loomulikult viinapuuväljad ja vein. Hortopagy, suurele kaitsealale, kus inimene ja loodus on suutnud hoida paremaid suhteid, kutsuvad mind karjuste hõiked ja sookurgede huiked. Neid kauneid linde koguneb siia rände ajal kümneid ja kümneid tuhandeid.
Aga nüüd maha ring- ja kiirteedelt sinna, kus kitsad alleedega teed – kellelgi pole tulnud pähe põliste puude arvelt liiklemist laiendada – viivad külast külla, linnast linna, kõrgematele kohtadele ehitatud kindluslossidesse, mis paistavad kaugele ja mille vaated tornidest paistavad veelgi kaugemale, sinna, kus maisi- ja päevalillepõllud püüavad päikest, kus viinapuude vahelt võib leida õiemeres leedripuuistandusi. Sinna, kus praamimees viib su mõnesaja forindi eest – on ju Ungari hoidnud hoolega oma raha – minutitega üle kitsukese mudase jõe, jättes su seejärel teisele kaldale mõistatama, miks pole tehtud siia silda. Nüüd lähen sinna, kus viud jätavad oma tiivavarje tuules voogavatele viljapõldudele.
Paar ööd ja päeva peatun Tokaij lähedal külas, kus iga kümnes maja on müügis ja iga kümnes külamees kesknädalalgi külakeskuse keldribaaris purjus. Tätoveeritud näpud tõstavad ploomiviina- ehk palinkapitse ning pilgud pole just kurjad, kuid puudub ka külalislahkus.
Majaomanikele meeldivad metallväravad, millele viskuvad väikesed kurjavõitu koerad ja jalutajaid õhtustel tänavatel pole just üleliia. Sellistes külades elavad kõrvuti mustlased ja ungarlased.
Mulle meeldib mustlasmuusika, kuid nende mentaliteet on kaheti mõistetav. On miskit, mis mulle vastumeelt, ja miskit, mis meele järele – ja mõned korrad olen tundnud mustlastega seda vastastikku sõnatud sidet, sidet, mis seotud mulle meelepärasega. Üks meenutuski, mis mind küll puudutanud kaugemalt, on seotud mustlastega. Mu vanaisa, esimese vabariigi aegne maaomanik, armastas loodust, muusikat ja vabadust. Kuigi viimase temalt küll võttis võõras võim peale ilusat ajajärku noore riigi ja noore mehe elus, kus ei puudunud ka lõkkeõhtud ja mustlasmuusika talule kuulunud jõeluhal. Teised talumehed polevat rändrahvast oma maale lubanud.
Olen mustlasmuusikat kuulanud kodulinna restoraniski ja mujal maades, kus nad elavad või muusikutena rändavad. Olen ansamblimeestega rääkinud elust ja oma kodumaast Eestist, kuhu need mehed küll jõudnud polnud, kuid mille kliimat mu jutu põhjal külmaks pidasid.
Romad, nii kutsuvad mustlased end ise, ütlevad, et Ungari muusika – see on nemad. Mustavõitu huumorina on öeldud, et hobuste varastamise võimaluste vähenemise tõttu on jäänud neile elatusallikaks muusika.
Väikese veinilinna Tokaij festivalil näen kõrvaltänavatel küll kõndimas pisut bravuurika moega romade noortekampasid, kuid nende muusika ei kõla pealaval õhtu jooksul kordagi.
Romade kogukond Ungaris on tuntav nii külades kui ka linnades ning rahvussuhted riigis on pisut teravavõitu. Tõde on kusagil keskel, nii mõtlen mina, mõistes mõlema poole muresid . Majaperemehelt, pisut hajameelsena tunduvalt heatahtlikult noorelt ettevõtlikult ungarlaselt, kes pakub oma toimivas veinitalus ka majutust, kuulen parasjagu toimuvast Tokaij veinifestivalist. Tema hoov on pisut hooldamata, lõikamata viinapuuväädid on kiviaedadel roninud toekatest tüvedest kaugemale, kõrgesse rohtu on niidetud-tallatud mõned jalgrajad ja tihe põõsastik on täis lindude sidinat, hommikusöögilaual meelitab avatud meepurk – mett ei jäta ma proovimata ühelgi reisil, mis vähegi maalähedasem – sumisevaid mesilasi… kõik see toob minusse hingerahu. Mu hommikud algavad siin musträstalaulu ja klaasi muskaatveiniga.
Kuulen ka vaenukägu – uhket lindu, kes siin Ungaris on arvukam kui meil, haruldase pesitsejana ei põlanud see lind mu suvekodu kuuriseinale paigutatud kuldnokapuuri. Nii oli suure linnusõbrana mu varasuvistel hommikutel uus tähendus. Unaruses hoov ja dekoratsioonina roostetama jäetud viinamarjapress ei tähenda siin talus veinitootmise katkemist, kuigi tean, et väiketootjatel pole turule pääsemine kerge.
Tokaij. Kuulsaim Ungari veinipiirkond, millele pühendatud mõned read riigi hümniski. Siit pärineb üks mu lemmikveinidest. Jään veiniostuga hilja peale ja poed, millele päeval olin pilku
visanud, on paraku suletud, mis sest, et samal tänaval toimub veinifestival. See on mulle inimlikult mõistetav – võrreldes riikidega, kus turistilt võetakse viimane. Üks eksklusiivsematest poekestest on avatud ustega ja siit leian, mida soovin. Kõrgemal riiulil olevad hinnatumad aastakäigudki pole nii kallid kui arvata võinuks. Väärika moega vanem härra räägib mulle headest aastakäikudest, pakub proovimiseks parimat palinkat, kanget ploomiviina. Tema proua lööb veinide hindasid ümber eurodesse ja mu kodumaa Eesti ei ütle talle esimese hooga midagi, küll aga elavneb, kui mainin Helsingit, seal elavat temagi tütred.
Tokaij pole suur, pisut provintsilik rahulik linnake, mille punaseid majakatuseid hajali ümber nelja-viie kirikutorni lugesin mõnesaja ringis pisut nõgestesse kasvanud matkarajalt, mis viis kõrgemale mäeveerule. Ometi on see linn, mida teavad kõik veinisõbrad. Ega turistidki siia väga tüki. Ja veinifestival on pigem vaoshoitud, purjus inimesi pole, on mõõdukast veinist ja heast muusikast saadud meeleolu. Seda on päevatööst väsinud põllumeeste nägudelgi, kelle lõõgastumisoskuses küll ülekohtuselt eksisin – võrdluseks kogemused mõne teise riigi ja rahvusega. Tajun, et sugulasrahval pole naeratusi ja küsimusi külalisele pealetükkivalt palju, kuid ungarlase uhkust ei saa lahutada külalislahkusest.
Mu lemmikvein? See vein on Tokaij Aszu, üks olulise aastaarvuga pudel on mu keldris hoolega
hoituna olnud pea kaks aastakümmet. Kuulan kaasakiskuvat muusikat, milles taban mõnikord
justkui tuttavaid noote ja mõned lood on pisut kurvemad, kuigi sõnadest aru ei saa , kuid kõigis
neis on tunda uhkust oma maa , riigi , rahvuse ja keele üle.
Pisut räsitud , mitte kohaliku moega mees mu kõrval pakub mulle peenemat healõhnalist sigaretti ja vanamoodsa jalgratta raamil rippuvas joogipudelis pole vesi -proovime sealt sedagi , mis teinud mehe heatujuliseks. Nii olen ikka teinud , tundmata tavaelus suitsetamise vastu vähimatki kirge ,teades , et turistina võib sedasi sündida suhtlus , tõmmatud sigaretist võib alata sõprus. Aiman mu kõrval istuva mehe suurt sõprust sellega, mis sisuks tema vanamoodsa jalgrattaraami küljes rippuvale joogipudelile, aiman, et see sõprus lahutas teda kunagi millestki ja kellestki turvalisest ja tõi siia hulkuma õhtuse Tokai linnakese tänavatele , paremal juhul ööbimispaigaks mõni odav üürikorter pudenenud krohviga majakese pööningul kassikuselisel kõrvaltänaval, leidub selles veinisõpradele tuntud linnakeses selliseidki, või ehk hoopiski unarusse jäetud maamajake lähedal olevas külas – kuhu hilistel öötundidel heatujulisena lükata käe kõrval oma jalgratas – kuid enne seda oli kindlasti midagi muud.
Ta elavneb, kui laval lauldakse üks itaalia laul, Itaalia , mu sünnimaa! ja justkui tõestuseks puhub
põuest võetud määrdunult Itaalia passilt tubakapuru, Milano, Milano, mõistan tema itaalikeelsest jutust ja veel mõningaid mõisteid -millest sobitame kokku tema mineviku. Ta loeb mulle suurte moefirmade nimesid ja viibates õhtutuledes kauplusereklaamidele, taipan tema tahet mulle selgitada oma kunagist karjääri. Oh, Itaalia, hüppangi looga nüüd sinna.
Teksti toimetas Anu Rooseniit
