Vilde reisikirjade võistlustöö: New York palavikuunes

New York 2023. aasta suvel tundub nagu kõrge palavik lapsepõlves – märg tekikott ümber kogu aeg. Olime sõbrannaga just kuivast Los Angelesest New Yorki saabunud. Siin tundub kõik niiske ja tahaks padavai, nagu vanaaja multikategelane, kellel jalad all kui propellerid, tagasi lennukisse joosta.

Maadlen lennuväsimusega ja mõtlen hirmuga turbulentsirikkale öisele lennule. Pärast turvalist maandumist tunnen, kuidas minu keha vajab kallistust – “Oli hirmus, aga aitäh, et põit lõdvaks ei lasknud armas keha” mõtlen endamisi. Nüüd meenub et saame hotellituppa alles viie tunni pärast. Pärast kohvrite hotelli toimetamist vajun Hiltoni fuajeesse magama. Nagu Eduard Vilde oma Ameerika reisi ajal märkis, on siinsete inimeste arusaamad Euroopast pigem lihtsustatud ja stereotüüpsed. Blond idaeurooplane? Venelane, loomulikult! Tuleb välja, et magavatele venelastele tehakse tuba valmis kolm tundi varem.

Esimesed sammud viivad 9/11 mälestusmärgini. Seisame vaikuses kahe sügava tühimiku ees – tuuletus leitsakus tõusevad ihule külmavärinad. Selle ajaloolise tragöödia juures, mida me lapsena televiisorist vaatasime ja ajalehtedest lugesime, ununevad korraks iseenda lihtlabased probleemid. See ei ole vaid mälestusmärk, vaid haud – suurim, mille ees olen seisnud.

Need hetked kaugemalt “nutusaarelt” või lähimineviku 9/11 tragöödiast, teevad newyorklasest newyorklase. Pusle nimega “Miks peaks keegi siin elama?”, mida olen saabumisest saati oma peas kokku pannud, saab ühe tüki juurde.

Nagu Eestis, hoiab ka siin rahvas rasketel aegadel kokku. Kriis toob inimesed üksteisele lähemale. Kui ajad on rahulikumad, ollakse rohkem omaette ning tänaval möödutakse teineteisest vaikides, silmades siiski sillerdamas teadmine, et vajadusel hoiaksime taas ühte.

Päev hiljem oleme Brooklynis, viibime ühes klassikalises kõrgete treppidega majaosades. Sõbranna võõpab kärsitult huuli punaseks ja on valmis minema. Ma tatsun alles aluspesu ja õhukese triiksärgi väel mööda vana, krigisevat puitpõrandat ja arutleme, kas mees, kes meile öömaja pakub, on tõesti The Notorious B.I.G klassivend, või oli see vaid müügiargument.

Lehvitan oma pluusi hõlmasid ja seisan konditsioneeri ees. Peas mõlgub see hiiglaslik tarakan, keda eelmisel ööl õues nägin: Kus ta on? Mida ta teeb? Ja Jumala eest, et ta meile koos sõpradega külla ei tuleks! Olles eelneva öö finantspiirkonna Hiltonis veetnud, tundub Brooklyni maja mulle tahumatuna. Küll aga tunnen just selle maja tualetis end New Yorgis. Lahtise aknaga potil istudes näeb katkise aiaga sisehoovi, kust kõlab Tupac ja pideva jutusumina kõrval huugab grill, mis on rohtu kasvanud, vana, katkise pesumasina kõrval.

Tantsiskleme hea tujuga mööda Brooklyni tänavaid metroo poole, et minna Times Square`ile. Punakad, pruunid ja valged fassaadid, nikerdatud käsipuud ja ornamentidega uksed näitavad ajalugu, mida märkab vaid avatud silmadega ringi käies. Olgugi, et Carrie Bradshaw elas Manhattanil, meenutas see kõik Seks ja Linna. Kihistame naeru, ignoreerime seda, et riided tahaksid justkui vastu organeid liibuda ja arutame ilusate inimeste, rahuliku piirkonna ja koertega paarikeste üle. Võrdleksin Brooklynit meie armsa Kalamajaga, kus välikohvikutes kohtuvad kõnnitee ja lauajalg, aga teine pool teest on kõrgem ja armastus jääb kõikuma kokku-lahku suhte vahele.

Passiiv-agressiivne küsimus kohalikult “Kas olete ära eksinud?” äratab meid nr 2 metrood oodates. Ilmselge newyorklane, kes mu Los Angelesest ostetud merikarbikestega jalavõru peale nägu krimpsutab. Tema kommentaar ajab meid naerma. Väga eestlaslik. Koduigatsus kui palgelt pühitud. Kui ulmefilmides tõusevad peategelase kõrvale metallseinad, mis sulgevad ta hiiglaslikku labürinti, siis sama tunne oli minul Time Squareil. “Ei silmapilkugi vaikust, ei silmapilkugi rahu,” on Vilde öelnud “nutusaare” aja kohta. Kujutamata ette, mis õudusi seal näha ja tunda võis, sobivad need samad sõnad Time Square kohta.

Hordides inimesi ostlemas, suitsetamas, väikestel alleedel suurte prügikottide kõrvale end kergendamas, tantsimas ja mühaklikult tõuklemas. Mõelda vaid, et sa lähed reisile ja tunned end kui Dante Jumalikus Komöödias – Põrgu. Sinu põrgu on aga vabatahtlikult olla niiskusest nõretavas, betoonhoonete, suurte ekraanide ja pideva ignorantsuse keskel lõksus. Ainukeseks heliks, mida su kõrvu lastakse on “Empire State of Mind” ja ninakoopaid avades lööb kanepi või ekskremendi hais pisarad silma.

Vildele oleksid meeldinud iirisemaitselised kummikommid, mida müüakse poes, kus alla 21-aastastel asja pole ja pärast hobukaarikus mööda Broadwayd sõita, tundes nagu elu on üks suur nali. Viiendal avenüül, Tiffany juures pilti teha ja imetleda ehteid, mis ei kaunistaks keskklassi kuuluva inimese kaela ka siis, kui viimane nina verest välja töötaks. New Yorgi ülikoolilinnak keset linna ning spordibaarid, kus noored teenindajad flirdivad jootraha nimel. Metroo, kus 1911. aastast pole muutunud ei ventilatsioonisüsteem ega ka see, et koerasuurused rotid seal prügis jääke nosivad.

See on kultuurse kaose linn. Igal nurgal improvisatsioon komöödia või teatri näol ja alati üks turist, kes tsiteerib Dustin Hoffmani filmist Midnight Cowboys: “Hey, I’m walking here!” Minu jaoks peitubki New Yorgi ilu selle koeraga hipster-paarikese jalge all, Time Square ekraani LED-ide taga ja pallikese vastupidavuses, mis kannatlikult aastavahetust ootab. Ilu peitub ka võimatus kuumuses metroo kõige madalamal tasemel, rottide rasvumise statistikas ja koomikute valusates naljades oma juudipäritolu kohta. Lõpuks peitub see ka minu – ning julgen öelda, et ka Vilde jaoks – õnnes tulla tagasi kodumaale.

Liis Vainu

• 9/11
• Broadway
• brooklyn
• Carrie Bradshaw
• Eduard Vilde
• Eduard Vilde Muuseum
• Hilton
• Kalamaja
• Liis Vainu
• Manhattan
• Midnight Cowboys
• New York
• reisikirjandus
• reisimine
• Seks ja linn
• Tallinna kirjanduskeskus
• The Notorious B.I.G
• Tiffany
• Times Square
• Tupac Shakur