Vilde reisikirjade võistlustöö: Rännakud Vesuuvi varjus
Olen sel märtsihommikul teel 1281 meetri kõrguse Vesuuvi tippu. Tolmune jalgrada kulgeb järjest kõrgemale, ümberringi hunnitud vaated. Minust mööduvad reipal sammul kaks käimiskeppidega saksa turisti, naeratavad ja jätavad mind kaugele seljataha. Matkamine on tõesti nende rahvuslik sport, seda on näha ka füüsilisest vormist. Olen ligi kolmkümmend aastat noorem, aga ometi ei jaksa sammu pidada. Annan endale lubaduse taas korralikult trenni tegema hakata ja liigun ülespoole, lõppeks ei peaks kraater enam olema rohkem kui paarisaja meetri kaugusel.
Ülespoole kerkivad valkjasläbipaistvad suitsupilved. Võtan kätte väikese tüki laavakivi, see on krobeline ja justkui ikkagi veel soojust õhkuv. Laavakivi on siin kõikjal: sünkmusta, hallikat, punakaspruuni. Jalutan Vesuuvi kraatri serval ning silmitsen taevasse tõusvat suitsu. Enne oleksin justkui sammunud mööda tavalist looduses kulgevat matkarada, kuid nüüd tunnen eksimatult, et minu all pulbitseb maasüda. Vesuuv elab ja hingab. Kummalisel kombel ei tunne ma ärevust, vaid mind valdab lõpmatu rahu. Mõtlen kõikidele neile Euroopa ja maailma kultuurilukku jäädvustunud suurkujudele, kellele see legendaarne mägi andis lõpmatult palju ainest maalideks ja reisikirjadeks: Pierre-Jacques Volaire, Johan Christian Dahl, Joseph Wright, William Turner, Johann Wolfgang Goethe jpt. Isegi, kui meid lahutavad sajandid, ei ole siin seistes raske ette kujutada, mida nad võisid tunda.
Vesuuv, mis purskas viimati aastal 1944 ja on praegu üks maailma kõige kontrollitumaid vulkaane, on siinsele piirkonnale toonud nii hävingut kui õnnistust. Pompei ja Herculaneum oma ajas tardunud eluga. Arheoloogilistel väljakaevamistel leitud inimesed, kes endiselt üksteist kaitsvas embuses hoiavad. Inimkonna pärand, mis ikka ja jälle külastamist väärib ning igaühele elu haprust meelde tuletab. Siinse piirkonna ühe kuulsaima veini nimigi toob sisse traagilise noodi: Lacryma Christi. Kristuse Pisarad. See ongi see õnnistuse pool. Vulkaaniline pinnas on ideaalseks kasvulavaks viinamarjadele ning uskumatult maitseküllastele juur- ja puuviljadele. Vesuuvi külastus seljataga, on nüüd õige aeg tähistada elu ühes nii pajudest selle nõlvadel paiknevatest veiniistandustest ja agriturismodest, kus külastajale pakutakse 0-kilomeetri põhimõttel ehk kohalikust toorainest valmistatud toitu ning siinseid veine.
Jalutan klaasi roosa Lacryma Christi DOC veiniga viinapuuväätide vahel, lastes järjest kõrgemale tõusval päikesel näole paista ning viia oma soojusega kaasa viimsegi märtsikarguse. Taamal kõrgub tumerohelisena Vesuuv, mille tipus ma vaid loetud tunde tagasi olin olnud ja alla vaadanud. Hinge täidab soe tänutunne, et olen millestki nii võimsast osa saanud. Lasen mineraalsel veinil korraks keelel peatuda, et tunnetada kogu selle kirgast maitsesügavust. Veiniistanduse peamajja naastes langeb pilk Napoli kaitsepühaku San Gennaro kujule, keda siin sageli inimeste kodudes kohtab. Pühaku käed on tõstetud Vesuuvi poole, soovides kaitsta oma armastatud linna tulehinguse eest. Loodan minagi, et see heal pühakul korda läheb ning alustan rännakut tagasi Napolisse.
***
Õhtuvalgus on täna kuidagi eriliselt kuldne, on esimene tõeliselt kevadine märtsiõhtu. Päike on hakanud jõudu koguma ning näha on esimesi märke Napolist, kes peale talveund ärkab. Kohalike nägudel on naeratused, välikohvikud ja -restoranid teevad end lahti. Talvekatted ja sooja andvad gaasilambid rändavad panipaikadesse, andes ruumi suvehõngulistele korvtoolidele ja pehmetele diivanitele, mis peagi napollaste ja turistide poolt hõivatakse. Peade kohal mängib tuules pesu, naabrid on tulnud rõdudele vestlema, Maradona nr 10 särke kandvad poisikesed jooksevad tänaval jalgpalli tagudes ringi. Peale Vesuuvi ja kohaliku veiniistanduse külastamist olen nüüd Hispaania kvartalis, valmis sukelduma laupäevaõhtuse Napoli mellu.
„Bentornati!“ võtab meid kahe tavapärase põsesuudlusega vastu Grottino veinibaari perenaine Giovanna „Tere tulemast tagasi. Falanghina juba ootab.“ Sajandeid vana kivihoone seinad ning kõikmõeldavad muud pinnad on kaetud veinipudelite ning Napoli suveniiridega. Leti kõrvale on jäetud koht postkaartidele, mida külastajad kõikjalt maailmast on siia lähetanud. Giovanna külalislahkus on selline, et isegi siia esimest korda juhuslikult sisseastunud lahkuvad sõpradena. Pilk langeb helesinises särgis kahupäise jalgpalluri suurele pildile – muidugi siinne iidol Maradona. Kohe tema kõrval on seinale kinnitatud Napoli lauliku Pino Daniele surematu pühendus tuhandevärvilisele linnale. Musta maskiga valges kostüümis Pulcinella kuju. San Gennaro pühakupilt. Neitsi Maarja. Sepistatud õnnetoovad hobuserauad. Harjumuspärases kõvakübaras Itaalia teatri- ja filmilegendi Totò portree. Perekonnafotod. Ja rohkelt halva õnne eest kaitsvaid punaseid piprakaunu. Nii nagu elu ja surm, sulavad Napolis ainulaadselt ühte ka ametlik religioon, kohalikud kaitsepühakud, legendid, uskumused ja folkloor.
Olen tulnud pere ja sõprade kirju seltskonnaga õhtusele aperitiivile ja nii alustamegi Giovanna poolt juba lahkesti pakutud Falanghinaga, mis on siinne levinuim valge majavein. Räägime läbisegi eesti-itaalia-inglise keeles igaüks oma päevast, vahepeal keegi tõlgib vajadusel. Kes on Vesuuvi külastanud, kes otsustanud rahulikuma lungomare merepromenaadil kulgemise kasuks, kes ostnud vanalinnas suveniire, kes käinud avastamas Vomerot, Sanitat või Hispaania kvartalit, kes – kohalikuna – on hoopis töönädala kokku tõmmanud ning nüüd igati teenitult laupäevaõhtust väljasolekut naudib. Jutuajamist saadavad pidevad naeruturtsatused, kuna inimestele on osaks saanud ka erinevad väikesed päevaseiklused.
„Porco gatto (otsetõlkes: räpane kass), astusin tänaval millegi äärmiselt ebameeldiva sisse ja pidin restoranis paluma luba tualetti külastada, et kingataldu harida. Ilmselt mõne koera kingitus.“
„Kujutage ette, läksime vanalinnas lõunat sööma ja pärast arvet makstes selgus, et meilt oli ka leiva eest eraldi raha küsitud, lisaks maksime koha- ja teenindustasu. Poleks pidanud ikka seda Aloha kirjaga turistisärki kandma.“
„Sanita linnaosa murales’ed olid midagi imelist, poleks kunagi arvanud, et seinamaalingud võivad sellise elamuse pakkuda. Tagasiteel astusin sisse Lombardi pizzeriasse, mis juba viiendat põlvkonda sama perekonna käes. Võtsin klassikalise Margherita ja pärast veel nende majapizza, pistaatsiakreemiga. Täna jätan küll õhtusöögi vahele, püksid ei taha kinni minna.“
„Võtsime Garibaldi jaamast rongi, et Herculaneumi külastada, kuidagi aga jõudsime Circumvesuvianaga hoopis Porticisse. Leidsime sadama lähedalt väikese kalarestorani ja jäimegi hoopis sinna. Ülimalt lahke ja jutukas omanik pakkus meile täna püütud kalast ühe parima grillroa, mida olen maitsnud.“
„Avastasin mitu tundi Hispaania kvartalit. Aeg-ajalt muidugi pidin end majade vastu pressima ja kõhu sisse tõmbama, et mitte möödakihutavate mootorrataste teele jääda. Kohtusin ühes väikeses veinibaaris napollannaga, kes Euroopa Komisjonile tõlketööd teeb ja ühe Berliinist tulnud vanema prouaga, kes üksinda linna avastas. Jäime rääkima ja märkamatult läks kolm tundi mööda.“
Vahepeal on Giovanna tulnud küsima, kas soovime teistki klaasikest või midagi veinikõrvast tellida. Kiire arutelu järel otsustame, et ei lähegi täna enam restorani edasi, vaid jääme siia. Giovanna, tema abikaasa ja pojad, kes ühiselt veinibaari peavad, hakkavad kohe rõõmsalt toimetama. Kõigepealt täidetakse uuesti klaasid, kellel veelkord Falanghina, kellel punase Aglianicoga. Üksteise järel ilmuvad laudadele bruschettad, Napoli kuulsad tomatikastmes lihapallid polpette ja sellele kohale omased suupistevalikud, kus puidust alusel ripuvad juustude kohal justkui pesu nööril, vorstid ja singid. Ausalt öeldes: ega see eine enam eriti õhtusöögile restoranis alla jäägi, eriti kuna Giovanna veel ka maja poolt alalõpmata midagi juurde toob.
Selline see Napoli ongi. Kaootiline, kontrastiderikas, ehedate kogemuste ja tugevate emotsioonide linn. Veidi pelutav, kui tahab. Külalislahke, kui tead, kuhu minna ja oskad linna ainulaadsesse rütmi sisse elada. Kohtumiste linn, kus iga päev võib tuua uue seikluse, kus iga hetk võid kohata mõnd toredat inimest ja jääda temaga juttu vestma – kohalikke ja kõikjalt maailmast.
Vesuuvi varjus elamine on andnud napollastele carpe diem meelelaadi: hinda iga hetke ja naudi elu, kuniks seda sulle on antud. Seda teevad nad ise ja kutsuvad ka iga külastajat sama tegema. Napolist ei saa lihtsalt läbi tormata, seda linna tuleb südamega kogeda.
Arrivederci, Napoli, peatse kohtumiseni!
Foto: Angela Sorrentino
- Eduar Vilde
- Evelin Ojamets
- go travel
- itaalia
- Napoli
- Napoli ei lase üksindust tunda
- reisikiri
- Tallinna kirjanduskeskus
- Vilde reisikiri
- Vulkaan Vesuuv
