Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
Kõik tundub siin vale, täiesti vale... Mingit kummalist võõrandumist õhkub sellest kandist, tundis Olev Remsu, kui päevaks Leedust Kaliningradi oblastisse põikas.
Päike pole veel tõusnud, kui ma Nida tanklas tukkuva tädikese aknaklaasile koputades üles äratan ja teatan vene keeles, et tahan maksta bensiini eest. Leedu inimene ei pelga vene keelt, Poolas ja Lätis võis veel paar aastat tagasi juttu vene keeles alustades oma asja ainult sossi keerata. Nüüd hakkavad nemadki reaalsusega leppima, ei murra inglise keelega keelt.
Naine raputab pead, muljub meelekohti ning imestab, kus see bensiin on? Siis mõistab oma küsimuse jaburust, võtab mult vastu pangakaardi, ja edasi on kõik ta liigutused automaatsed.
Ka Leedu piirivalvurid on silma looja lasknud, neidki peab maast üles raputama.
Kas siis Euroopa Liidu piiril tohib kell kolm hommikul põõnutada? Varsti läheb päris valgeks, linnud hakkavad siin rahvuspargis laulma, aga nemad magavad. „Tahan Venemaale,“ ütlen sõrmenukkidega vastu akent prõmmides.
„Mis Venemaa see on? Ida-Preisimaa,“ parandab mind unesegane riigimundris ametnik. Ju annab talle julgust mu auto Eesti-number.
Tõelist õiglase und magavad Vene piiriinimesed; siin on ka kohmitsemist kuhjaga.
Pass, autojuhiload, maksa ja maksa. Viisa eest sai Tallinnas seitsesada viiskümmend krooni letti laotud, nüüd veel ökoloogiamaks 200 rubla, transpordivahendi maks kummalised 120 ja 20 rubla, kusjuures kõndida tuleb lageda taeva all pidevalt ühest putkast teise.
„Kas see on jalgratta eest või?“ täpsustan, sest enda teada auto eest ma Tallinnas juba maksin.
„Teil on veel jalgratas ka või?“ imestab mundrimees.
Peab küll päris pime olema, et mitte märgata ratast autokatusel.
Veel kord 120 ja 20 rubla. „Ja nüüd minge kindlustusse!“ nõuab maksukoguja.
Pangakaart ei toimi ja kindlustuseputkas jään hätta. Minimaalne tähtaeg on kaks nädalat ning lahke ja lihav mammi küsib minult 1400 rubla kopikatega.
„Ma ei taha kaheks nädalaks! Ma tahan ainult üheks päevaks!“ selgitan talle.
Asi see kolmandik Eestit nii pindalalt kui rahvaarvult siis läbi sõit ei ole. Mida ei saa, seda ei saa.
See on ju riiklik röövimine, kui lühemaks ajaks kindlustada ei saa! Kas te ei leia, et kui riik petab, võtavad kodanikudki sellest eeskuju! Kes see hoolib petturriigi seadustest ja määrustest, tahan kindlustusmadaamile sisistada, kuid talitsen oma suud. Tuleb meelde, et kümmekond aastat tagasi oli Lätiga täpselt samuti – kindlusta neljateistkümneks päevaks, kuigi soovisid Lätis ainult mõne tunniga läbi sõita.
„Kui palju teil neid rublasid alles on?“ küsib naine osavõtlikult.
„Tuhat kakssada,“ vastan raha üle lugedes.
Ja kohe leiame kompromissi. Naine märgib mu autole väiksema kubatuuri, nõnda on kindlustusmaks ainult 1160 rubla, ja mure on murtud. Ja ta pakub lahenduse ise, selle pealt kopikatki teenimata! Ta tunnistab, et pangakaardiga maksmise võimalus võiks ju olla, samuti ei teeks paha pangautomaat.
„Küll me varsti jõuame ka sinnamaani,“ loodab lopsakas, pitskraega kleidis tädi.
Kuidas me seda nimetaksime? Et eetika võitis kuiva ettekirjutuse? Et moraal tõsteti kõrgemale seadusest?
Igatahes Euroopa Liidus poleks seesugune lahendus kuidagi võimalik. Vene värk, teate küll, sellel on omad plussid ja miinused.
Kokku jaman seal üle pooleteise tunni.
Sõidan edasi mööda pikka ja peenikest Kura säärt lõuna poole.
Kummalise asja on Nemunase jõgi, hoovused ja tuuled kokku keerutanud – sajakilomeetrise liivase maasääre rohkete, kuni 70 meetri kõrguste luidetega, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kunagi külasid enda all matsid. Seesama Nidagi on kaks korda liiva jäänud, elanikud koos oma kraamiga väheke edasi kolinud, kuid majad on kollasesse hauda kadunud.
Alles üheksateistkümnenda sajandi lõpus õpiti luiteid kinni pidama: alul vooderdati mätastikuga, hiljem istutati mets peale.
Mööda mõnesajameetri kuni kolme kilomeetri laiust säärt kulgeb ainus tee. Meenub, et Leedu poolel sinetas paaris kohas meri mõlemat kätt. Pööran praegugi pead, ehk näen taas ühekorraga Kura lahte ja Läänemerd?
Ei, kahjuks mitte.
Mis Leedu? Mis Vene? Nii on see olnud ainult viimased 62 aastat. Ei ole ilmekama lähiajalooga piirkonda kui Kura säär ja terve Kaliningradi oblast.
Leedus käisin läbi kõik Klaipeda piirkonna (Memelgebiet’i) muuseumid – mitte kuskil ei ole kirjas, millal ja millisele riigile see piirkond kuulus. Mitte kuskil! Ometi võib need andmed vabalt leida isegi üdini sovetlikust Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedijast.
Tähendab, leedukatel on, mida varjata. Meie aga oleme Memelgebiet’iga ühte riiki kuulunud pikalt-pikalt, ja mitte (ainult) Nõukogude ajal, vaid ka Saksa ordu valduses peaaegu kaks sajandit: 1328-1525.
Leedukad lihtsalt vallutasid 1923. aastal Nõukogude Liidu ässitusel Rahvaste Liidu mandaadiga Prantsusmaa halduses olnud saksa-leedukeelse rahvastikuga Memelgebiet’i ja kuulutasid selle põliseks Leedu territooriumiks. 1939. aastal tuli see põline ala Nõukogude Liidu intriigide tõttu Molotov-Ribbentropi pakti järgi anda Hitlerile, kuid suur sõber kinkis Leedule vastutasuks leppimise eest veel magusama suutäie – Poolalt võetud Vilniuse linna, mille Leedu Vabariik oli kuulutanud oma iidseks pealinnaks.
Niisiis, sõidan mööda kunagist kodumaad.
Müüdid, müüdid, müüdid
Mida mõtleb minu vanuses, minu hariduse-kasvatusega inimene, kui ta läheneb Kaliningradile?
Peast vuhisevad läbi müüdid, õige mitu müüdi-idu korraga. Kuidas on lood merevaigust toaga? Kas need ülestõstetud sillapooled üle Pregeli jõe on lõpuks alla lastud? Ja Hitleri punker – kas sinna ikka saab mööda salakäike? Ja siin pidid maa all nagu Wellsi „Maailmade sõjas“ ootama relvad ja sõdurid, et füüreri uue käsu peale vahepeal katkenud lõputut sõda jätkata. Ja kuidas läheb Kantil, suurel filosoofil Immanuel Kantil, keda vähesed loevad, kuid enam-vähem kõik austavad?
Nagu vanu kreeklasi liitsid Zeusi hüppamised ja kargamised, nii ühendas nõukogude rahvast Kaliningradi salapära.
Jah, Stalinil õnnestus endale maid anastada alul Hitleriga liidus olles, pärast Hitleriga sõdides – kunsttükk, mis pani vana rebase Churchilli kukalt kratsima. Temal seesugused riukad ei õnnestunud, kuigi ta väga tahtis.
Mingit kummalist võõrandumist õhkub sellest Kuningliku Lennuväe poolt purukspommitatud alast. Mitte miski ei sobi siia, kõige vähem nimi.
Mis Kaliningrad?
Tallinnast kaasa kosinud Mihhail Ivanovitš Kalinin, absoluutselt võimuta poliitbüroo liige, Nõukogude Liidu staarosta, juhtus surema 1946. aastal, ning Stalin lasi tema nime järgi ristida veel ühe linna, nagu oleks selleni- melisi asulaid Stalini-maal vähe olnud! Seda tegi generalissimus tänutäheks oma isiku ärakinkimise eest – võtke eeskuju, võite ka omanimelised linnad saada! Ümber nimetati linn, millega Kalininil polnud absoluutselt mingit seost.
Linn kannab muide paljusid nimesid veel tänagi. Leedulastele on see Karaliaučius, poolakatele Krolowiec, tšehhidele Kralovec, igal sellel toponüümil on loogiline ja ajalooline põhjendus, vaid venekeelne on totaalselt juhuslik.
Kõik tundub Kaliningradis vale, täiesti vale. Majad, mis purustamistest alles, ei sobi vene õhustikuga; hooned, mis on pommiaukudesse ehitatud, ei lähe kokku naaberrajatistega. Kuigi väliselt on speerilikku kasarmuasketismi ja stalinistlikku ampiiri korralikult passitatud – majad on ühekõrgused, nende akenderead jooksevad samal joonel –, siis sõnum ei klapi.
Vale vale kukil
Ja siis tuleb kerjus sinu käest raha manguma... saksa keeles! Nagu Leedus Klaipeda-kandis (ka Neringas ehk Kura säärel), nii on siingi esimeseks võõrkeeleks saksa keel. Aga saksa keel ei sobi siia? Või just vastupidi – so- bib nagu rusikas silmaauku? Kord tundub nii, kord naa. Enne saksa keelt räägiti siin balti keelkonda kuuluvat preisi keelt, milles jõuti välja anda koguni kolm kate- kismust, enne kui muistsed preislased saksa keelele üle läksid.
Enne sõda elas Köningsbergis 370 000 elanikku. Kui Stalin linna kolmepäevase rünnakuga 9. aprillil 1945 vallutas, siis ainult 20 000. Ja need deporteeriti hiljem Ida-Saksamaale, mitte Siberisse!
Nõukogude Liit kaotas selles rünnakus 150 000 sõdurit, hiljem sai see koletult suur arv argumendiks ala omandamisel. Oleks arukamalt sõda peetud, oleks moti- veering olnud vähem kandvam.
Kant on muidugi õige. Köningsbergis ta elas, käis siit väljas vaid korra, kiviviske kaugusel külas tuttaval mõis- nikul, kirjutas siin oma geograafiaõpikud ja filosoofiad.
Venemaa ja Nõukogude Liit on olnud väga kitsid välis- maalaste austamisega, õigupoolest peale Marxi ja Engelsi polegi kellestki lugu peetud. Ent Kaliningradis on Kant saanud brändiks, mis publiku kokku peibutab. Isegi Pregeli jõe pisike Altstadi saar on saanud Kanti nime, mida ta pole kunagi kandnud. Kaliningradi ülikool on Kanti- nimeline, ja ilusti korras hoitakse nüüd Saksa rahadega taastatud toomkirikut Kanti saarel.
Kant maeti sinna kirikusse viimase põrmuna 1804. aastal. Mõnekümne aastaga külgkabel lagunes. Alles Weimari vabariigis taastati Kanti haud tema 200. juube- liks 1924. aastal; gooti kirik sai kõrvale konstruktivistliku sammastikrajatise. Kanti pronkskuju anti küll vanarauaks (metallist sakslane, müts käes), kuid on nüüdseks punk- tipealselt taastatud ja seisab uhkelt hotell Kaliningradi ees, kutsub öömajale ja hommikusöögile. Kanti nime
jäädvustavaid seinatahvleid leidub veel siin ja seal. Vana ülikoolihoone varemetel on ka Kanti kuulus tsitaat saksa ja vene keeles: „Kaks asja täidavad mu hinge lõpmatu vaimustusega, need on tähed taevas ja moraalikoodeks minu sees.“
Kanti hauaga toomkirikust tehakse oikumeeniline pühakoda (seal on praegu õigeusklike ja protestantide löövid, juurde tulevad katoliiklaste, judaistide ja mosle- mite omad), muuseum ja kontserdisaal, ent minu meelest on Kaliningradis Kanti kujust sobivaimad skulptuure. Samal ajal Kalinini kuju puudub!
Ehk sobib Kaliningradi kõige paremini vapra luiskaja, Venemaa teenistuses olnud Saksa ohvitseri parun von Münchhauseni kuju. Etemini, kui päris tema lähedal Võidu-nimelises keskpargis asuv maailma esimene ja suurejooneline dissidentliku bardilaulja, rämehäälse Vladimir Võssotski ausammas. Muide, ma austan Võssotskit samavõrd kui Kanti.
Militsionääri käsk on seaduseks
Teen veel tiiru Ida-Preisimaal, tagasi Kaliningradi jõuan pisut enne südaööd.
Linna administratiivpiires peatavad mind korraga kaks liiklusmiilitsat, vehivad punaste sauadega, annavad
märku tee äärde sõita. Militsionäär küsib vaatamiseks mu sõiduluba, võtab selle endale ja pragab: „Kodanik, olete rängalt rikkunud Vene Föderatsiooni liikluseeskirjute ei peatunud stoppmärgi ees!“
Vaidlen vastu. Ütlen, et militsionääri käsk on seaduseks. Murrame piike. Viimaks kästakse mul minna üle neljarealise laia maantee miilitsaputkasse, kus parajasti räägib kahe telefoniga korralikult pressitud mundris major, isegi juuksed on ilusaks seitliga Bondi-soenguks kammitud. Kui ta lõpuks saab aega minuga tegelda, kordab kõike uuesti. Mina ei anna alla. Ütlen, et kui miilits korralduse annab, pean ma sõitma punase tule ja telliskivigi alt läbi. Viimaks ütleb major otse näkku: „Vaadake, me valmistume õhtusöögiks, aga meil ei ole raha! Vahest leiate meile 50 rubla!“
Mis mul vastu vaielda – varahommikusel kindlustamisel mässisin ju ennast valede võrku. Kui mu dokumente hakataks põhjalikumalt kontrollima, siis võib sohk avalikuks tulla. Väikseim raha, mille taskupõhjast leian, on 100-rublane. Panen selle lauale. Loodan 50 tagasi saada, aga tutkit!
Piinlik tunnistada, kuid olen rahul, et nõnda lihtsa vaevaga pääsesin. Põgenen tagasi Euroopasse. Kes ütles, et see on Ida-Preisimaa? Venemaa mis Venemaa.
Selles numbris
- Jaapanlannad on noored ja saledad
- Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav
- Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
- Seiklusvõistluse sünd
- Matkamiseks pole aega? Siis jookse!
- Kevade otsimine Selja jõel
- Kuue maa ja ühe mere taga
- Tagaukse kaudu Haltile
- Põrgu on päriselt olemas
- Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
- Ilus viski-ilm
- Sissejuhatus pöidlaküüdi saladustesse
- Kui pakiraamist jääb väheseks...
- Telk kaasa ja rattaga Venemaale
- Rannapuhkus jalgrattal
- Jalgratas pole rakett
- Et rattamatk õnnestuks
- Veteranmatkaja Ivar Vilde: käimata on Vaindlool ja Kessulaiul
- Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?
- Matkad Metsikus Eestis
- Go Reisiajakiri nr 11 – Aprill 2008
