Reis Pariisi, suvi 1996

Tekst: Kristo Aav, foto: Erakogu

2. juuni 2025

1996. aasta juunis, kohe pärast jaanipäeva käisime vanematega pakettreisiga Pariisis. Varem, nõukogude ajal olime käinud küll Lätis, Leedus ja Usbekistanis, aga see oli minu esimene reis “päris” välismaale. Olin siis viieteistaastane ja just lõpetanud põhikooli, ees ootas keskkool koos valitud osaga meie üheksandatest klassidest ja uutega, kellest ma siis ei teadnud veel mitte midagi.

Reis algas laevasõiduga Stockholmi. Minu jaoks oli “Mare Balticumi” laevas välismaa lõhn, mingisugune magus lõhn, mida olin varem tundnud valuutapoodides. Kajutikoht oli sel ajal lisatasu eest ja enamik meie grupist selle lisakulutuse ka tegi, aga mõned said ka ilma hakkama, üks võimalus selleks oli istumissalong, rootsi keeles ilusa nimetusega sittsalong.

Järgmisel hommikul imetlesime sissesõitu Stockholmi mööda fjordi, linnas tegime ringkäigu Gamla Stanil ja kuningalossi juures. Pärast pikka laevasõitu kõikus maa jalge all veel mõnda aega. Tänavapostidele oli kleebitud pidude (reivide?) kuulutusi, nagu tol ajal Tallinnaski. Siis algas sõit edela suunas, bussis viidi läbi ka tutvustusring. Enamik grupist olid pensioniealised, aga oli ka üks paar saatest “Reisile sinuga” oma võidetud reisil. Õhtul jõudsime ühte sadamasse, kust sõitsime laevaga Taani. See öö tuli paraku mööda saata laeva koridoris.

Varahommikul maabusime Taanis ja paari tunni pärast olime juba Taani-Saksamaa piiril, piirivalvur tuli bussi ja kontrollis kõigi passe. See oli kuni samast kohast tagasitulekuni ka ainus piirikontroll, aasta varem oli loodud Schengeni viisaruum, kuhu tol hetkel kuulusid kõik neli eesootavat riiki: Saksamaa, Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Sõitsime mööda Saksamaa ja Hollandi maanteid ja lõpuks mööda Afsluitdijki tammi, veetaseme erinevus ühel ja teisel pool tammi oli tõesti märgatav.

Giid rääkis, et sissepoole jääva ala päris kuivaks pumpamiseks peaks kuluma veel umbes sada aastat. Praegu, nagu näha Google’i tänavavaatest, on tammil ühele poole sõiduteed kõrgem vall kuhjatud, nii et tee pealt ei ole seda vahet enam näha. Õhtuks jõudsime Amsterdami, linna sisenedes nägin ka üht Eesti numbrimärgiga autot. Amsterdami liikluses on eesõigus alati jalgratturil, seal nägin esimest korda jalgrattateid keset kõnniteid ja pidin jälgima, et mõnele ratturile ette ei jääks. Kanalitel ei ole piirdeid, seal peab ise ettevaatlik olema. Keskmiselt kord nädalas pidi seal ka mõni auto kanalisse kukkuma. Sellepärast on seal ka põhiline käitumisjuhis: “Püsi raamides,” igas mõttes. Välireklaamidest jäid silma filmi “Kaljukindlus” plakatid, Eesti kinodesse jõudis see paar kuud hiljem, augustis.

Tegime ka ühe laevasõidu mööda kanaleid, ühe sinna alt läbi sõites arenes pensionäride seltskonnas järgmine mõttevahetus:
“Tuvid võivad siin pähe sülitada.”
“Kahejalgsed tuvid.”
“Kõigil tuvidel on kaks jalga.”
“Aga mõnel on kolm.”

Hiljem, juba pimedal ajal tegime ekskursiooni punaste laternate rajoonis. Enne hoiatati, et seal ei tohi pildistada, vastasel korral võidi kaamera käest ära rebida ja puruks visata või isegi peksa anda. Nägime palju vaateaknaid ja nende taga töötajaid kliente ootamas, aga pesu oli kõigil seljas, ei olnud midagi sellist, mida alaealisel poleks sobinud näha. Pensionärid arutasid, et panevad rahad kokku ja saadavad ühe oma härra lõbumajja. Õhus oli mingi räpane lõhn, kujutasin ette, et see ongi aidsi lõhn. Hiljem elu jooksul sain aru, et see võis olla libesti lõhn.

Järgmisel hommikul asusime teele Belgia poole ja varsti jõudsime Brüsselisse. Möödusime ühest tähtsast hoonest, mille ees lehvisid paljude riikide lipud, ei mäleta, kas see oli Europarlament või NATO peakorter. Eesti lippu seal veel ei olnud, aga oli usk, et ükskord saab olema. Tegime väikese linnaekskursiooni, käisime ühes kirikus, Raekoja platsil ja “Pissiva poisi” juures, seal tegime isaga tüüpilise mageda nalja: lavastasime foto, nagu pissiksime samuti. Siis jätkasime oma teekonda ja õhtuks olimegi Pariisis.

Hotell asus Pariisi kesklinnas ühes vanas keerdtrepiga majas, meie tuba oli kolmandal korrusel. Pärast esimest täispikka Pariisis veedetud päeva oli kogu meie “endisest NSV Liidust” tulnud grupile suureks üllatuseks, et vahepeal olid tubades voodid ära tehtud ja samas laua peale jäänud raha mitte puututud. Järgnevad päevad algasid hommikusöögilauas, ettekandja tõi saia, võid ja moosi ja küsis: “Cafe? Tee?” Vanemad jõid kohvi ja mina teed. Siis viis buss meid erinevatesse kohtadesse, mille pärast olimegi Pariisi tulnud. Pärast iga vaatamisväärsust bussi kogunedes küsis giid ikka mikrofoni: “Kas seal taga on nüüd kõik kohal?”

Ilm püsis linnaekskursiooni jaoks sobiv, ei olnud liiga külm ega palav, vahelduv pilvisus, õnneks ilma sademeteta. Bussipeatuste klaasseinte vahel olid filmi “Une nuit en enfer” reklaamid, see film (“Ehast koiduni”) oli ka juba Eesti kinodesse jõudnud või kohe-kohe jõudmas. Mis päeval kus käisime, täpselt enam ei mäleta, järgnevad meenutused ei pruugi olla kronoloogilises järjekorras.

Notre-Dame‘i olin ammu tahtnud näha, nüüd, olles lõpuks selles katedraalis, lihtsalt pidin käega katsuma üht sammast, mis oli seal sajandeid seisnud ja olnud kaugete aegade tunnistajaks. Isa oli varem rääkinud, et kunstnik Henri de Toulouse-Lautrec oli lapsepõlves seal jumalateenistuse ajal öelnud: “Mina tahan pissida just nüüd ja siinsamas!” ja oligi kavatsuse täide viinud. Mõtlesin, et see võiski olla sama sammas, mille ääres väike Toulouse-Lautrec oma häda tegi.

Eiffeli tornil on kolm platvormi, iga platvormi piletil oli erinev hind. Giidi jutu järgi olid mõned eestlased teise platvormi piletiga ka kolmandal, päris tipus käinud, samas ei pidavat neil olulist vahet olema. Meie piirdusime teise platvormiga, ka sealt oli vaade linnale muljetavaldav. Üsna lähedal, Seine’i jõe ääres paistis ka Vabadussamba väiksem versioon.

Torni kõrval olid suveniiriputkad, üks reisikaaslane ostis sealt väikese Eiffeli torni. Isa ütles, et need on mõttetud inimesed, kes selliseid suveniire ostavad; mina ei saanud tema kriitikast aru, oleksin ise ka tahtnud mälestuseks sellise asja osta. Hiljem, kui ma juba iseseisvalt kusagil reisisin, ostsin ikka suveniire, aga millalgi jälle loobusin, ei viitsi enam riiuli peale mingeid vidinaid koguda.

Mõned suveniirimüüjad, enamasti Aafrika päritolu, käisid oma kaubaga ka ise ringi. Giid meenutas, et eelmisel reisil oli bussi tuuleklaas katki läinud, siis oli olnud politseis natuke asjatamist, et saada luba ilma tuuleklaasita sõitmiseks, ja lõpuks oli ühe vaatamisväärsuse juures tekkinud äraspidine müügiputka, kus müüjad käisid lahtise aknaaugu juures oma kaupa pakkumas.

Kõige suurem elamus minu jaoks oli Louvre. Hiljuti leidsin, et olin isegi selle pileti alles hoidnud, kuupäev oli 30. juuni 1996 ja hind 26 franki. Nägime ära “Mona Lisa”, mis oli klaasi taga tuhandetest välgusähvatustest üsna tuhmiks tõmbunud, Milose Venuse eest ja tagant ja Samothrake Nike, aga kõige sügavama mulje jättis tegelikult maal Napoleoni kroonimisest. See pilt oli ka üheksanda klassi ajalooõpikus ja nüüd, vähem kui kuu aega pärast lõpetamist nägin selle originaali. Sama aasta sügisel tegi Mark Soosaar ühe saate president Lennart Meriga, kus nad jalutasid mööda Tallinna vanalinna ja Lennart meenutas, et tema lapsepõlves ei käinud Louvre’is inimesi ja siis sai seal pilte näha, kuid praegu näeb ainult väikesi jaapanlasi. See vastas tõele. Jaapanlastel olid omapärased videokaamerad, mida hoiti enda ees nagu mingit tahvlit, ekraan oli keskel ja objektiiv üleval nurgas. Küllap inspireeris selline lahendus hiljem nutitelefonide tootjaid.

Samal õhtul panime hotellitoas televiisori mängima ja täiesti juhuslikult nägime jalgpalli EM-i finaalmängu lõppu, kus Saksamaa lõi Tšehhile otsustava värava.

Viimasel Pariisi päeval oli valik Eurodisneylandi ja muu programmi vahel. Programmis olid parfüümimuuseum ja veel mõned kohad, mille nägematajäämisest ei olnud kahju, seega valisime Eurodisneylandi. Hommikul viis buss meid ja veel ühe paari sinna ja ülejäänud grupi muudele objektidele. Tegevust jätkus terveks päevaks, kahe suurima Ameerika mägede järjekorras seisime tund aega. Õhtul tõi buss meid ja ülejäänud seltskonna veel viimast korda Eiffeli torni juurde. Tee peal pidas politsei bussi kinni, kuna juht oli kogemata punase tule alt läbi sõitnud. Giid vabandas ja seletas politseinikele, et bussijuht ei märganud foori. Tõele au andes oli seda pooleteise meetri kõrgusel asuvat väikest foori tõesti raske märgata. Mingit menetlust ei algatatud, varsti lasti meil edasi sõita ja siis üks proua küsis: “Kas te võtate nüüd oma kõrvad ära?” Alles siis märkas giid, et tal olid Miki kõrvad peas olnud. “Seda ma mõtlesin, et mida need politseinikud itsitavad,” kommenteeris ta, “Mingi idiootide buss sõidab.”

Eiffeli torni juures võtsime Pariisiga hüvastijätuks topsi vahuveini ja asusime tagasiteele kodu poole, nägime ära ka hetke kui tornil tuled kustutati. Öö veetsime juba linnast väljas ühes Formule 1 tüüpi hotellis.

Tagasiteel olime ühe päeva Kölnis, peale katedraali suuremate vaatamisväärsustega enam tutvuda ei jõudnud. Saksa hotellis oli hommikusöök toekam kui Prantsusmaal, üks vanem proua tahtis seda ka personalile väljendada ja ütles saksa-inglise-vene segakeeles: “Danke schön, very good breakfast u vas.” Tegime veel peatuse Hamburgis ja õhtul olime taas Saksamaa-Taani piiril. Giid seletas piirivalvuritele, et sõidame “nach Estland.” Nemad imestasid: “Sõidate Rootsi kaudu Islandile? No sõitke siis.” Järgnes öine laevasõit Rootsi, järgmisel päeval sõit läbi Rootsi Stockholmi ja lõpuks laevareis Tallinnasse, koju. Esimene välisreis oli tehtud.

* * *

Mõned aastad tagasi näidati ETV-s Krzysztof Kieslowski „Kolme värvi” triloogiat samast ajastust. Keskmine film “Valge” pakkus palju äratundmisrõõmu, see kujutas Pariisi ja üldse Lääne-Euroopat just sellisena nagu see tollal idaeurooplastele paistis.