Uus-Meremaa sõnas ja pildis
Maakera kõhu all: pea alaspidi
Uus-Meremaa on maa, kus kõik käib tagurpidi. Eesti poolt vaadates kõnnivad inimesed pea alaspidi nagu kärbsed laes; kui Euroopas on õhtu, siis Uus-Meremaal algab päev, septembris algavad kevadised tormid ja keegi soovitab märtsis Gisborne’i sügisesi vahtralehti vaatama minna.
Jõulude ajal laekuvad rannale suvitajad ning juunis kuulutatakse välja suusahooaeg. Aegajalt maabuvad supelrannas haikalad ja pingviinid. Loodusega lähemalt tutvudes selgub, et siin on ka mõned mürkrohelised, oranžid ja mulinal keevad järved, suitsevad mäenõlvad, podisevad mudatiigid ja mõned aktiivsed vulkaanid, mille nõlvadel kohalikud juulikuus suusatamas käivad. Mulisevates järvedes vaaritavad ümberkaudsed elanikud õhtusööki.
Taevas ripuvad imelikud lillakaskollased pilved, mis näevad välja, nagu oleks tulnukad need sinna unustanud. Ka kolmemõõtmelise ruumiga on midagi lahti: keegi on seda painutanud, väänanud, lapikumaks litsunud. Jah, kõik tundemärgid näitavad, et maailma äär on kuskil lähedal. Kui liiga lähedale minna, võib üle ääre kosmosesse kukkuda.
Ning mitte väga ammu jooksid selle imeliku looduse keskel tätoveeritud maoori sõdalased ning seilasid oma pikkades kanuudes lahinguretkele. Esimese mulje Uus-Meremaast võib kokku võtta sõnadega: huvitav… omapärane… hm… sürreaalne!