2025. aasta parimateks reisiraamatuteks kuulutas GO Reisiajakirja žürii Heidit Kaio raamatu „Mart Kuusk ja Hannes Hanso. 57 päevaga üle Atlandi ookeani“ ja Rene Satsi teose „Minu Tai“. Muidugi ei ole kirjandusauhinnad midagi sellist nagu spordivõistluste tulemused, kus edu mõõdetakse sekundite ja millimeetritega. Häid raamatuid oli tänavugi mitu. Tiit Pruuli annab ülevaate žürii arutelude põhipunktidest. Kuna võitjatest oli juttu juba meie ajakirja eelmises numbris, keskendume siinkohal teistele.
Kindlasti väärivad esile tõstmist Indrek Rohtmetsa ja Maria Mägi-Rohtmetsa seitsmest Aafrika riigist sündinud reisikirjad „Kahekesi kõnnumaal“. Kirglikud kahekesi reisijad tutvustavad meile Namiibiat, LAV-i, Tansaaniat, Ugandat, Rwandat, Sambiat, Botswanat. Ringi liigutakse autodega ja enamasti kahekesi. Romantiliselt.
Lood on kirjutatud muheda huumoriga ja suure teadmistepagasiga. Eesti loodustargad käivad kõik Aafrikas: Rein Kuresoo, Mati Kaal jt. Ja tore on, et ruumi jagub kõigile headele kirjutajatele. Tavaliselt räägitakse Aafrikas ikka Big Five’ist, aga Indreku-Maria raamatus on nende kõrval ka palju pisikesi putukaid ja taimi. Aafrika mitmekülgsus tuleb siit suurepäraselt välja. Pole ka ime, sest autorid on pikaaegsed professionaalsed kirjutajad-kõnelejad.
∗∗∗
Sama kehtib ka Indrek Jäätsi kohta, kelle reisiraamatud on näidanud, et tegu on järjekindla ja põhjaliku autoriga. Tema „Ekvatoriaal. Lugusid Gabonist ja Ecuadorist“ on reisiraamat neile, keda ei rahulda pealiskaudne eksootika. See on rahulik, tähelepanelik ja süvenenud rännak kahele mandrile, mida seob ekvaator – Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse. Eriline koht on raamatus põlisrahvastel – babongodel ja punudel Gabonis ning ketšuadel ja atšuaridel Ecuadoris –, kelle elu ja kultuur avanevad lugeja ees lugupidavalt ja sügavuti.
Jääts liigub Gabonis (2022) ja Ecuadoris (2024) etnoloogi silma ja stiiliga. Ning järjekindla ülestähendajana. Tema tähelepanekud on detailsed ja sisukad, pigem vaoshoitud kui ülevoolavalt emotsionaalsed, kuid just seetõttu mõjusad. Ta märkab argiseid hetki, väikseid žeste ja igapäevaelu mustreid, mis avavad kohalike maailmapilti, ja ühtlasi aitab neid teadasaamisi ka eestlase kultuuriruumi konteksti panna. Kasutab ohtrasti lihtlauseid, mis võivad mõne „Minu“ sarja raamatute otsitud ja teadlikult lihvitud lausestusega harjunud raamatulugeja närvigi ajada. Aga selles lihtsuses ja selguses on stiil.
„Ekvatoriaal“ ei ole vaid liikumine ruumis, vaid ka ajas. Reisikirjeldusi saadavad ajaloo- ja kultuuriloolised vahepalad, mis annavad külastatud paikadele tausta ja kaalu. Värvikad loodusmuljed, täpsed kirjeldused ning Jäätsile omane selge, põhjalik ja mõtlik stiil moodustavad terviku, mis on ühtaegu hariv ja kaasahaarav. See toredate piltidega raamat sobib hästi neile, kes otsivad reisikirjandusest rohkemat kui seiklusi – soovi mõista maailma ja inimesi selles.
∗∗∗
Johanna Adojaani „Minu Belgia“ on elurõõmus koolikirjandilik ja püüdlikult eneseirooniline rännak Belgia argipäeva, mis on tublile noorele eestlannale kohati ka absurdne, aga vastupandamatult võluv. Antwerpenis iseseisvat elu alustades tähendab vabadus nii suuri tundeid kui ka väikseid, vahel lausa piinlikke valikuid – sisse magamist, süümepiinu, kallist hambapastat ja odavaid makarone. Nende hetkede kaudu selgub, et veidrus – olgu see eestlaslikult vaoshoitud või belglaslikult uhke – ongi kodu.
Antwerpeni kunstiakadeemia sisseastumiskatse algab kui filmis: autor istub kuue värvika kunstiprofessori ees, kelle pilk on halastamatu. Järgneb pingeline loomekarussell, mis lõpeb humoorika apsaka ja tõdemusega, et ka väga tähtsad inimesed oskavad naerda. „Minu Belgia“ on raamat, mis näitab, et nii kunst kui ka elu algavad hetkest, kui julged veidi eksida.
∗∗∗
Andre Põlme „Minu Brasiilia“ ei lähe kuidagi käima. Juba esimestest ridadest alates tundub asi nõnda tüütuna, et tekitab tahtmise raamat kõrvale panna enne, kui järgmine leht keerata. Lakkamatult korduvad (kontraste rõhutavad) konstruktsioonid – tuttav võte pea kõigis „Minu“ sarja teostes – mõjuvad siin eriti trafaretselt.
Raamat viib lugeja otse Rio de Janeiro slummide, seikluste ja kontrastide keskele. Andre Põlm jutustab ausalt ja kaasahaaravalt, kuidas ta Eesti ettevõtjana püüab käivitada idufirmat Brasiilias – keset kuulirahet, rööve ja kaost, aga ka looduse ilu, tantsu ja eluenergiat. See on lugu julgusest, kultuurišokist, visadusest ning kirest samba ja seikluste vastu.
Paraku on suur osa öeldust elementaarne ja korduvalt läbi nämmutatud.
∗∗∗
Silver Palingu „Minu Hawaii“ mõjub pigem tubli noore inimese blogipostitusena kui läbikaalutud reisiraamatuna. Tekst jätab mulje, et autor on püüdnud kõik oma tähelepanekud võimalikult vahetult kirja panna, ent seejuures ei jää kuigi palju varjatut ei autori teadmistesse ega ridade vahele. Lugedes tekib tunne, et kõik, mis on olnud sõnastatav, on ka sõnastatud – paraku ilma sügavama üldistuse või mõtestava distantsita.
Aga siiski on tunda nii ehedat nooruslikku põgenemissoovi kui ka avastamisrõõmu. Meeleolu on kohe algusest peale selge: Hawaii ei ole pelgalt eksootiline puhkuseparadiis, vaid sümbol vabadusele, katkestusele senisest elust ja katsele leida end pärast ülikooli lõpetamist.
Kahtlemata ei saa Hawaiil mööda kontrastide mängust. Paradiislik loodus asetatakse kõrvuti argise ja kaootilise elukorraldusega, kus näiteks kolmeteistkümnekesi elatakse kahetoalises korteris ning tuleb ikkagi tööl käia ja „tänavatel korda valvata“. See maandab romantilise kujutluse Hawaiist ja annab tõenäoliselt loole usutavust, kuigi – on ju ilmselge, et kauge Hawaii ongi väga suures kontrastis meie nelja aastaajaga Eestiga.
∗∗∗
Merematkamisest jutustab Merilin Piirsalu „Miks ma ei kanna punaseid pükse? Lugusid Läänemere saartelt ja sadamatest“. See on mõnusa huumoriga lugu ühe mereteekonna algusest, sellest, kuidas tasapisi merega kokku kasvatakse. Hea ülesehitus, iga peatüki juhatab sisse mõni vaimukas mõttetera. Lihtne voolav tekst, ei juhtu justkui midagi erilist, aga loed mõnuga ja kui vähegi merehuvi on, siis raamatut käest panna ei taha. Head võrdlused, mis ajavad naerma, aga teevad mereasjad lihtsate sõnadega selgeks ka neile, kes purjetamisest midagi ei tea. Tegu on omamoodi õpikuga, mille võiks läbi lugeda iga purjetamisega alustaja. Ega tee ka kogenud purjetajale paha põhitõed üle korrata. Kasvõi lihtne päästevesti kandmine, mis ikka ununema kipub, aga on asi, mis õnnetuse korral elu kingib. Ja õnnetus võib merel tabada väga ootamatult.
Autor on võtnud südameasjaks selgitada meretermineid, tutvustada võrdlevalt me lähinaabrite soomlaste ja rootslaste meretraditsioone. Raamatu järgi võib vabalt planeerida omigi merematku, juhtnöörid ja kaardidki kenasti võtta. Ehk et lugedes saab targemaks ja lõpetades on tunne, justkui oleksid läbi teinud ühe mõnusa merelkäigu heade sõpradega. On selge, et autori mereseiklused pole kaugeltki lõppenud, sest ta on läbi hammustanud olulisima – purjetamine on vabadus.
∗∗∗
Jens Veende „Minu Hiina“ toob lugedes kohati meelde selle, kuidas kadunud Linnart Mäll juhtis talle omase kirglikkusega tähelepanu Olav Remsu raamatu „Kevad Hiinas“ (2002) varjatud Hiina-sõbralikkusele. Autor satub pooljuhuslikult „Hiina silla“ nimelisse propagandasaatesse, sealt vaatamata kesistele õpitulemustele edasi heasse ülikooli, tšillib ja elab üsna tavalise noore inimese elu, ilma et muretseks uiguuride või ökosüsteemide hävingu pärast Jangtse jõel. Tõsi, õhusaaste Pekingis siiski häirib. Raamatus on aga muhedaid olustikupilte ja tabavaid kirjeldusi, mis Hiina elu siiski adekvaatselt iseloomustavad.
∗∗∗
Sirje Presnali „Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks“ annab ülevaate legendaarse alpinisti ja fotograafi elu värvikatest hetkedest. Esimesed 30 lehekülge on pühendatud sellele, kuidas Jaanist sai tuuker ja kuidas ta 23 aastat tuukrina päästelaeval „Uljas“ töötas. Jaani elu mõjutasid varakult isata jäämine ja enda eest seismise vajadus pluss kirglik sportimine. Alpinismipisiku sai Jaan töökaaslaselt „Tasujal“ ja armus mägedesse silmapilkselt. Õige pea töötas juba mägedes instruktorina. Kui oli võimalik valida raskema ja kergema variandi vahel, valis alati keerulisema ning tema jaoks väljakutsuvama ja huvitavama.
Kartmatu, lausa hulljulge, raudse närviga mees. Ränk ja ilus ühekorraga oli see veneaegse alpinisti elu. Põnevad on lood sellest, et mägimatkajaid nad eriti ei sallinud, keelata neid mäkke minemast ei saanud, aga pidevalt tuli päästa ja laipu tassida…
Kord hukkus ta oma grupikaaslane, Künnapilt võeti ära kõik saavutatud järgud, pidi staatust otsast peale tõestama hakkama. Lõpuks oli ta elukutseline mägedejuht, kes N. Liidu lagunemiseni töötas Pamiiris seitsmetuhandestel rahvusvaheliste gruppidega.
Sissejuhatuse on kirjutanud sõber Riho Västrik, kes nimetab Jaani ka korralikuks matšoks.
Kui Jaan mägede pildistamisest tüdines, fotografeeris ta mägede taustal ilusaid ja reeglina paljaid tüdrukuid.
- Andre Põlme „Minu Brasiilia“
- go reisiajakiri
- Heidit Kaio
- Heidit Kaio „Mart Kuusk ja Hannes Hanso. 57 päevaga üle Atlandi ookeani“
- Indrek Jääts
- Indrek Jäätsi „Ekvatoriaal. Lugusid Gabonist ja Ecuadorist“
- Indrek Rohtmets
- Jens Veende „Minu Hiina“
- Johanna Adojaani „Minu Belgia“
- Maria Mägi-Rohtmets
- Merilin Piirsalu „Miks ma ei kanna punaseid pükse? Lugusid Läänemere saartelt ja sadamatest“
- Reisiraamatud 2025
- Rene Satsi
- Rene Satsi „Minu Tai“
- Silver Palingu „Minu Hawaii“
- Sirje Presnali „Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks“
- Tiit Pruuli
- „Kahekesi kõnnumaal“
Selles numbris
- Pisikeste sammudega Taid avastamas
- Lapimaa kahes valguses
- Reisiraamatud 2025
- Inglane jääl
- Üks pilt suudab valetada rohkem kui tuhat sõna
- Fotoaparaadita reisile ei lähe!
- Maitserännakud Kanaaridel
- Myanmar täna
- Safrankollased rüüd pesunööril kuivamas – elu Tai ja Laose templites
- „Wailana“ Kariibi merel
- 31-aastaselt sõudes üle Atlandi – mis edasi?
- Kajakid, kaljud ja grööni lapsed
- Arktiline psühhedeelia – Kalaallit Nunaat
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 117 - Aprill 2026
