Amandus Adamsoni elutööst sai Lenin
Kuidas juhtus nii, et Venemaa emakese Volga kõrgel kaldal Kostromas sündis Eesti kunstiajaloos üks absurdne lugu?
Meremehe peres mere ääres sündinud, Eesti ühte kuulsamat skulptorit Amandus Adamsoni kiskus ka loomingus suure vee äärde. Tallinna kaunistab mere ääres Russalka kuju, Krimmi Sevastoopolit aga reidil uputatud laevade mälestusmärk. Mõlemad kujud on nende linnade üheks visiitkaardiks.
Aga on veel üks vee ääres asuv linn, milles asuva võimsa kuju algne autor − rõhuga just sõnal „algne“ − on meie Adamson, kuid mida millegipärast harva mainitakse ära tema loomingu ülevaates. Põhjus võib vabalt peituda selles, et oma tahtest sõltumata rajas Adamson mõõtmetelt Tallinna Russalkaga võrreldava monumendi aluse inimesele, keda tal oli ilmselt põhjust vihata, nimelt Vladimir Leninile!
Lenini kuju
See oli igatpidi üks absurdne lugu, sest Adamson hakkas Venemaale Kostromasse, Moskvast 350 kilomeetrit põhja poole, Volga jõe kõrgele kaldale rajama monumenti hoopis Vene tsaariperekonnale Romanovite dünastia 300. aastapäevaks, kuid välja tuli hoopis monument selle dünastia hävitajale Leninile.
Tänavu, kui möödub 100 aastat viimase Romanovite soost tsaari Nikolai II kukutamisest Venemaal ning hiljem Lenini võimuletulekust, on hea võimalus uurida, kuidas ajalugu Eesti meistrile sellise vingerpussi mängis.
„Rahvalik kaunitar / paljuveeline nagu meri / vaba nagu kodumaa / lai / sügav / tugev!“ laulis Venemaa Marlene Dietrich, Stalini lemmik Ljubov Orlova 1930ndate Nõukogude hittfilmis „Volga-Volga“.
Seal, kus Lenin siiani seisab ülikindlalt Amandus Adamsoni rajatud alusel, paistab Volga just selline: lai ja sügav. Ainult vabaduse tunnet Kostroma kremlist alla jõele vaadates ei tunne, pigem tundub Volga üksiku ja mahajäetuna, kuna liiklemist selle tohutu jõe peal on tõeliselt vähe.
See-eest ei saa suvel kurta inimeste liiklemise üle kohaliku Lenini kuju ees – see seisab Volga kaldal keset Kostroma suurimat kesklinnaparki. Seda pole keeruline üles leida, sest nagu Venemaal ikka, teavad kõik kohalikud, kus seisab Lenin. Turiste linna jätkub, sest kirikute arvu järgi otsustades Venemaa üks jumalakartlikumaid linnu asub nn Kuldse Ringi marsruudil.
Lenini kuju suudab Venemaal väga harva millegagi üllatada. Kohe tuleb muidugi meelde Lenini üüratu pea Ulan-Udes või siis istuv Lenin Leedus Druskininkais. Aga ka Kostromas jääb Lenin kohe silma. Kuju ise on tavaline – paremat kätt ette viskav Lenin, mis pakub teravmeelsetele kodanikele lugematuid võimalusi fantaseerimiseks teemal, mida maailmarevolutsiooni kunagine juht meile kõrgelt postamendilt öelda tahab. Aga see kõrge postament ja selle juurde kuuluv ongi seekord see, mis tähelepanu köidab – roosakat värvi kivist, paljude detailidega ning meenutab eemalt vaadates väikest kabelit või hauakambrit.
Ma olen Venemaal näinud lugematuid Lenini kujusid, aga pole kunagi märganud, et keegi oleks Lenini alusega sellist vaeva näinud. Ei näinudki. Lenin on sellel ilusal postamendil käopoeg, justkui võõras ja kole muna ilusas pesas.
Adamsoni projekti tagamaad
Asi oli nii, et 1613. aastal krooniti selles jumalakartlikus Kostromas Ipatjevi kloostris tsaariks esimene Romanov, Mihhail Fjodorovitš. 300 aasta möödumist sellest sündmusest plaanis Nikolai II tähistadagi uhke ausambaga püstitamisega Kostromasse sealse kremli ette.
1911. aastal korraldas Venemaa kunstiakadeemia suure võistluse, kus võitis tollal Peterburis töötanud Adamsoni projekt. See oli akadeemik Adamsonile suurim tunnustus tollaste Vene võimude poolt.
Adamsoni võidutöö nägi ette 36 meetri kõrguse graniidist pjedestaali, mille peale pidid tulema pronkskujud Venemaa ajaloolistest isikutest – kõik Romanovitest tsaarid koos Venemaa kangelastega alates Mininist ja Požrakist kuni Kostroma kohaliku mehe Ivan Sussaninini.
Sellest pidi saama Amandus Adamsoni kõige uhkem monument. Töö eest pidi ta saama 128 000 tollast Tsaari-Venemaa rubla.
Algas kõik väga hästi − monumendi ehituse pidulikul avamisel 1913. aasta kevadel viibis kohal isiklikult tsaar Nikolai II, kes surus ka ühe oma lemmikskulptori Adamsoni kätt. Seejärel hakati aga arvutama ja kaaluma ning leiti, et Adamsoni projekt tema algsel kujul on ikkagi liiga suurejooneline ja kallis. Kompromiss oli selline, et pjedestaal tehti madalam ja kujude hulka vähendati.
1916. aastaks oli Adamsoni jooniste järgi valatud pjedestaal-postament lõpuks pärast pikka punnitamist valmis. Adamson oli Peterburis valmis valanud ka suurema osa kujudest, mis pidid asuma ümber monumendi.
Aga selleks ajaks oli sõda juba võtnud Tsaari-Venemaale ebasoodsa suuna ning kellelgi polnud enam aega mõelda monumendi lõpetamisele. Tsaar Nikolai II löödi maha (kusjuures samuti Ipatjevi nimega seotud kohas, aga Jekaterinburgis) ning Amandus Adamson kolis bolševike hirmus Peterburist Eestisse, kodusesse Paldiskisse. Suurem osa rahast jäigi Adamsonil muide saamata. Teadaolevalt palus ta veel 1917. aasta aprillis ehk siis kaks kuud pärast tsaari kukutamist maksta talle tehtud tööde eest vähemalt 50 000 rubla, aga kellelgi polnud tema rahamurega enam asja.
Kostroma ajaloomuuseumis teati mulle rääkida, et 1917. aasta revolutsioonide järel seisis Adamsoni monument mitu aastat tellingutes. Pronksist skulptuurid vedelenud algul ümber postamendi, kuni need viidi ümbersulatamisele.
Kohalik nõukogude täitevkomitee oli kohe algul tahtnud pooliku monumendi ära kasutada uue võimu propageerimiseks, aga ei leidnud head ideed. Esimene mõte oli teha monument tööliste vabadusele, aga ilmselt oli mõte isegi tööliste „vabadusest“ siiski liiga radikaalne ning 1928 pandigi Adamsoni elutöö asemel Lenin. Algul betoonist, kuid 1982. aastal pronksist. Justkui Adamsoni idee jätkuks.
Juustulõhnalisse Kostromasse sattudes, näiteks Ivan Sussanini jälgedes, käige kindlasti Volga kõrgel kaldal ära ning vaadake see ebaharilik Lenin ära. Ja te näete selles Lenini kujus kindlasti Adamsoni kätt – Lenini alus meenutab teile kindla peale Russalkat või tegelikult veelgi rohkem uppunud laevade mälestusmärki Sevastoopolis. Adamson mis Adamson, kuigi Lenin. Lenini kuju enda autorit ei mäleta kusjuures enam keegi.
Tekst ja fotod: Jaanus Piirsalu, Postimehe korrespondent Venemaal
Selles numbris
- 2016. aasta reisikirjanduses – parimad selgunud!
- Toiduelamused Kootenay piirkonnast
- Aasiast inspireeritud klaasikunst
- Hüpe tundmatusse ilma – täis hirmsaid draakoneid, sõdalaskuningaid, pikklaevu... ja ka eestlasi
- Amandus Adamsoni elutööst sai Lenin
- Teravmäed – kaks käiku, kaks unistust
- Kõik peab ilus olema. Tipus tuleb naeratada
- Reisimine on nõme!
- Siberis vanaema jälgedes
- Šotimaa oma eheduses
- Müütide raginal läbi Iraani
- Reisiajakiri küsib: milliseid reisiäppe kasutate?
- KANADAS karuotsingul
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
