Kuidas ma -40 kraadiga Kilpkonna kivisse kinni jäin ehk Minu kaks Mongooliat

Esimene reis sellesse riiki toimus detsembris. Siinkohal peaks kindlasti ära märkima, et selle pealinn Ulaanbaatar on maailma külmim pealinn. Seda sai tunda ka enda nahal, kui ronisime väikese mäekese otsa –40-kraadise külmaga. Mongoolia külastus oli detsembris täiesti spontaanne ja kohapealseid plaane polnud. Peamiselt viibisimegi pealinnas. Linnas oli tänavatel üllatavalt palju rahvast nii külma ilma kohta, kuid samas tagasi vaadates on ju igati arusaadav, et elu vajab elamist ja riik ei saaks toimida, kui suurem osa aastast keegi välja ei saaks.

Teine reis oli septembris. Ilm oli siis tunduvalt soojem, rahvast väljas tunduvalt rohkem ja Ulaanbaataris aega veedetud sai tunduvalt vähem.

Detsembris lennujaamast välja astudes on selgelt meeles karge ilm, mis võttis hinge kinni ja sundis köhima. Õhk oli kuiv ja kare. Tagantjäreltarkusena oskan öelda, et „karedus“ tuleb halvast õhukvaliteedist Ulaanbaataris energiatööstuse tõttu.

Teine asi, mis silma jäi, on ummikud. Liikluses passides oli märgata nii parem- kui ka vasakpoolse rooliga autode osakaalu, mis tundus olevat umbes 50/50. Põhjuseks on odavad Jaapani autod, liiklus Mongoolias on siiski ametlikult parempoolne. Ummikute vähendamiseks on kehtestatud liikluspiirangud numbrimärgi alusel. Ülepäeviti tohivad sõita paarisarvuga lõppevad numbrimärgid ja teistel päevadel paaritud. Pühapäeval on lubatud kõikidel sõita. Olenemata sellest oli liiklus siiski suureks probleemiks nii külmas kui soojas. Ning kõiksugu piirangud tundusid liikluspildi järgi otsustades rohkem soovituslikud.

Külma tõttu pidime teeolusid väga detailselt planeerima ja leidma pidevalt kohti, kus enda jäätuvaid jäsemeid soojendada. Selle tegid imekergeks õnneks Seven-Eleven-stiilis poed, mis olid iga nurga peal. Nendes sai uudistada kohalikku kaupa, juua sooja teed või kohvi ning seejärel taas edasi liikuda. Enamasti võtsime sihikule pealinna muuseumid. Need olid kõik eranditult kõhedad, nõukogudeaegses stiilis ning tehnoloogiliselt samas ajastus. Klaasid peegeldasid, valgustid ei andnud valgust, kuid suutsid igalt võimalikult pinnalt vastu peegeldada piisavalt, et tihti oli klaaside tagant tekste võimatu lugeda. Igal ajahetkel jälgis meid vähemalt kaks tädikest, kes suunasid alati kindlat teed pidi liikuma, kuigi muuseumis ei olnud kedagi peale meie.

Septembris külastasime Tšingis-Khaani Rahvamuuseumi ning see oli nagu öö ja päev võrreldes kõikide eelmiste muuseumitega. Igati modernne, hea valgustusega ja huvitava väljapanekuga. Ükski tädike ei sundinud kindlat rada jälgima, vaid sai ise valida, mis pakub huvi ja mida näiteks vältida soovisid.

Igati tore ja lahe oli aga nende rahvalaulu- ja tantsušõu. Kestis veidi üle tunni, saal oli umbes 60 aastat ilma remondita eksisteerinud, kuid vaatamata sellele oli mongolite kõrilaul, pikk ja lühike laul, tantsud, kostüümid, näitemäng lõpus – kõik MEGA lahe ja seda etendust külastaksin veel ja veel ka tulevikus.

Linnapilt ise on vägagi erinev. Detsembris tundus, nagu oleksime meie olnud ainukesed turistid. Suveniiripoed olid linnas kinni. Üks ja ainus, mis oli „avatud“ külastamiseks, vajas telefonikõnet, pikalt uksekella laskmist ja lõppes ühe väga segaduses „kohaliku“ briti härraga, kes kutsus meid „mad bastards“. Selgitas meile, et sellel aastaajal turistid ei külasta Mongooliat ja paljud turistidele suunatud poed panevadki uksed kinni, et raha kokku hoida. Tema tegutses edasi, sest omas seda maja ja elas seal. Seda, et turiste ei ole, kinnitas ka asjaolu, et kõik, keda me väljas nägime, tundusid olevat kohalikud. Septembris aga oli juba kõiksugu rahvast linnapildis näha ning kuulda erinevaid keeli.

Viimaseks võrdlushetkeks tooks välja pealinna äärealade külastuse: Tšingis-Khaani kuju, Kilpkonna kivi ja Aryabali tempel.

Detsembris on nendes kohtades külastajaid minimaalselt, septembris aga on seal juba päris rahvarohke.

Tšingis-Khaani kuju. Suur metallist hobusel kuju mongolite suurest juhist, keda nad siiani väga austavad ja kelle üle on endiselt ülimalt uhked. Kuju sees asub suur muuseum, mis räägib Mongoolia ajaloost ja Khaani sugupuust.

Kilpkonna kivi – neid on Mongoolias mitmeid. Nagu olen eelnevalt ja korduvalt oma kirjutistes kirjutanud… iga piisavalt suur kivi meenutab mingit X looma, kui seda piisavalt kaua kissitada. Paraku aga ei näinud mina selles konkreetses kivis kilpkonna ei talvise ega suvise külastuse ajal.

Mainin ära, et kummalgi juhul olin kivi juures erinevate giididega. Talvel ronisime selle kivi otsa neljakesi: mina, sõber, kontvõõras hispaanlane ja giid (neli meest kivi otsas). Kivi otsas jää peal kõndides küsisin, et mis on meie ohutustaktika, kas hoiame kokku ja loodame, et suudame teisest kinni püüda või hoiame lahku ja loodame, et keegi meid kukkudes kaasa ei tõmba. Giid korraks mõtles ja lausus: „Safety is do not fall“ (ohutustaktikaks on mitte kukkuda).

Nõnda me siis läksime tibusammul üles mööda suurt kivi, millel oli 0 astet, 0 nööri, 0 piiret. Enam-vähem tippu jõudes näitas giid ühte auku ja ütles, et peame sealt edasi liikuma. Auk oli päris väike ja talveriietes sinna pugemine tundus katsumusena. Uurisin giidilt, kas peame ainult ühtepidi läbi minema või peame ka tagasi tulema sama rada pidi. „Ainult ühes suunas!“ ütles rõõmsameelne mongol meile. August sisuliselt läbi kukkudes asusime kivi sügavuses pilutunneli ees.

Kontvõõras üritas esimesena sealt edasi minna, kuid keeras kohe tagasi ja ütles, et tema sealt talveriietega läbi ei saa. Selle peale võttis giid endalt jope seljast ja üritas selgitada, et -40 pole nii külm midagi ja saab ka ilma jopeta veidi aega hakkama. Peale paari minuti ja mitmekümne kiljatuse oli pilusse kadunud giid lõdisedes tagasi ning tõdes, et sealt me tõesti läbi ei pääse ning kivi on külm ja ilma jopeta ei ole seda üldse meeldiv puudutada.

Kui giid oli lõpuks värisemise lõpetanud, hakkas ta naerma ja seletas, et me peame siiski sellest väikesest august üles tagasi ronima. Giid hüppas väleda stepipõdrana läbi pilu üles, tõmbas meie kontvõõra järgi. Sõber pakkus, et ma võiks minna järgmisena, sest ta saaks vajadusel tuge pakkuda ja vastupidi, ma jaksaks tema pärast üles tõmmata. Nõnda me siis proovisime, sain umbes vööst saadik august läbi, kui jalg libises ja jäin justkui Winnie Puhh auku kinni, jalad ei puudutanud midagi, kätega ei saanud millestki kinni haarata – seda kõike –40 kraadi juures ja väga tugeva ulguva tuulega.

Giid üritas mind koheselt välja tõmmata, kuid sai aru, et tema jõud ei ole selleks piisav. Selles küllaltki tõsises olukorras tuligi mulle silme ette vana multikas Winnie Puhhist, milles vaene karuke jänese uru ukseavasse kinni jäi ega saanud enam ei sisse ega välja. Olin samas olukorras ja see tundus naljakas, hakkasin tobedalt itsitama ning see minu naer hirmutas meie giidi veel rohkem ära. Saan temast väga hästi aru: tuleb suur valge turist, jääb auku kinni ja hakkab selle peale naerma – igati hull. Kuid kolme peale said nad mu siiski välja tõmmatud ning peale seda sain ka oma sõbra sellest august välja tõmmatud.

Aryabali tempel. On suhteliselt lähedal lauge mäe otsas asuv budistlik tempel. Mongoolia otsustas peale kõiki sõdu ja tapmisi, et on aeg budism üle võtta. Suurem osa riigi elanikest peavad ennast budistideks, kuid söövad siiski näiteks liha. Budism Mongoolia moodi!

Tempel on seest ilus, retk templini suhteliselt kerge. Vaade templit ümbritsevatele mägedele on samuti igati väärt seda jalutuskäiku.

Septembris Mongooliat külastades sain pealinnast ja selle ümbrusest kaugemale.

Ööbimine gerides (nende jurtades) oli igati meeldiv. Gerid jagunevad neil tavalisteks ja premium-versioonideks, kus sees on privaatne vannituba ja osades isegi põrandaküte.

Samuti sai tehtud „tuulevabastamise tseremooniat“. 12-aastane minu sees tahaks teha selle peale õige mitu peeretamisnalja, kuid mongolite jaoks on „tuul“ justkui ärevus või rahutus hinges ja selle vabastamiseks on vaja üks kits kätte saada, ta ära tappa, toppida täis kive ning küpsetada kive täis topitud kits kividel ära. Kui kits on valmis, siis on vaja tema seest kuumad kivid kätte saada ja neid käes hoida. See soojus viib hingest tuule minema ja inimene on peale seda rahulikum. Kurb osa siinkohal on see, et paljud kohalikud usuvad just selliseid kombeid ega käi arstide juures. Psühholoog või psühhiaater on häbiks tervele suguvõsale ja seega ravitakse inimesi tihtipeale just taoliste rituaalidega.

Lisaks sai proovitud hobuse fermenteeritud piimast tehtud viina. Seda tehakse gerides ukse juures olevas hobusenahast kotis, mille sisu siis segatakse kepiga iga paari päeva tagant.

Üleüldiselt on Mongoolia üks meeletult lahe riik, mida külastada. Seal näeb suuri pilvelõhkujaid ja gerre samal tänavaristil. Inimesed on meeletult sõbralikud, loodus on kaunis ning piirkonniti erinev ja lisaks veel suurepärane toit!