Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias

Tiit Pruuli reisis mõni aasta tagasi kahe kangega – Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga– rongidega läbi Venemaa. Oli kuu aega väga väsitavat ja samas väga lõbusat matkamist. Pärast seda seiklust tegid telemehed reisi läbi India, kus taas tuli rongidega sõita. Reisist valmis ka 15-osaline meeleolukas telesaade. Tiit uuris, kuidas Kristjanil sel korral rongides läks.

Kui Venemaale läksime, siis enne rääkisid, et viimati olid seal käinud kümneaastase poisina ning su hoiakud Venemaa ja venelaste suhtes pärinevad eelkõige koduhoovi kaklemistest. Millised olid su eelteadmised ja -hoiakud enne Indiasse minekut?

Teadmised puudusid. Jah, ma olin ju filme näinud ja lugusid kuulnud. Aga tegelikku olukorda ma ette ei kujutanud. Ja tead, kui mul oleks olnud teadmised, siis ma poleks sinna läinud.

Mina mõtlesin, et olete õnnestumise ja vaheldusrikkuse nimel rollid kenasti ära jaganud. Et Teet on selline vapper ja seiklusteks avatud tüüp ja sina selline natuke äpu ja natuke kivinenud eelarvamustega eesti mees, murumüts peas. Kas see siis polnud mäng?

Ei olnud see mingi mäng. Ma niipalju tegin eeltööd, et produtsent Raivo Suviste võttegrupp oli käinud Indias üht seriaali tegemas. Küsisin nende käest, et mida peaks teadma. Nad ütlesid, et kuule, pole hullu, proovi ära kohalik rumm ning eks neid kerjuseid ju veidi ole, aga muidu on okei. Ja kui kusagil baaris koksi tellid, siis ära lase jääd sisse panna, et jumal teab, mis veest see tehtud on. Aga midagi hullu ei ole. Nii öeldi mulle.

Terve India reisi, 30 päeva, ma küsisin: no millisest baarist nad rääkisid, millisest restoranist nad rääkisid, millisest rummist nad rääkisid, poleeee selliseid asju! Pärast selguski, et nood mehed olid olnud Goas ja see on hoopis teine India, turistide India.

Ma ikka eeldasin, et kusagilgi saan vahepeal kohvikus jalgu puhata, pingil istuda, poest õllegi osta. Ma oleks selle endale sisse keeranud ja poleks kobisenud. Aga kui sa oled purukaine ja pead kogu aeg värisema oma elu pärast, siis sa ei saa ju olla hädaldamata ja kobisemata.

Tähelepanelikud vaatajad nägid ka seda, et umbes poole reisi peal oli ka vapper Margna Indiast väsinud ja sosistas kaamerasse, et ta on tüdinud, aga ta ei julge seda Jõekaldale öelda, „mina ta ju siia vedasin”. Muidugi väsitas see ära kogu meie telemeeskonna. Ma tõesti ei kujutanud ette, et asi n-ö tavalise elu koha pealt nõnda jõhker on.

Palju te siis rongidega kokku liikusite?

Meie algne plaan nägi rongisõitu ette palju rohkem. Tahtsime läbi proovida eri tasemega rongid. Aga pärast seda, kui ma olin 17 tunni jooksul saanud klaustrofoobiahoo, otsustasime ümber. Saime näha rongi, kus on n-ö vaba istumiskoht, rongi, kus on kohanumbrid piletile märgitud, ja lõpuks ka neljakohalise konditsioneeritud kupeega rongi.

Esimene rong oli meil selline, et meil olid ilma kindla kohata piletid. „Oo, see on väga põnev,” ütles Teet. No istusime maha, aga kui hakkas rahvast peale tulema, siis hakati meid igalt poolt ära ajama. Esialgu sai veel vahekäigus istuda, polnud kõige hullem. Aga mingit privaatsust seal ei ole. Kui kuhugi end istuma saad sättida, on keegi kohe kõrval ja algab üks trügimine. Eestlasena tõmbad end veidi koomale, aga see on viga, sest selle kümne sentimeetri peale, mis sinna vahele jäi, tuleb istub kohe järgmine mees. Tõmbad end veel veidike koomale, et jääks ikka mingi vahe sinu ja teise inimese vahele – viga, järgmine mees trügib end sinna prakku su kõrvale.

Meil oli plaanitud veel ööronge ja muud, kokku seitse või kaheksa rongi. Aga kuna lisaks kõigele ma ei ole nii väga osav ja väle inimeste peal turnija – aga muud moodi seal ülerahvastatud rongis liikuda ei saanud −, siis ma ei suutnud rohkem rongiga sõita. Saad aru – vetsu ka minna ei saa. Mõtlesin, et lasen naisel endale raha saata ja põgenen sellest saatest tagasi koju.

Õnneks olid operaatorid Margus Malm ja Villem Tarvas minu poolt, hääletasime, tulemus oli 3 : 1 ja võtsime edasised rongid reisikavast välja.

Pilt kõneles enda eest: ka saates oli näha, et kogu rongisõidust oli väga vähe materjali. Sellest pikast 17-tunnisest reisist oli lõpuks heal juhul 15 minuti materjali. Sest meie väga head ja suurt kasvu operaatorid, kes olid surutud kolmanda korruse lavatsile, ei saanud seal rongis sisuliselt filmida.

Mina ronisin kohe teisele korrusele. Kui ma ennast pikali panin, oli järgmine riiul minust 20 sentimeetri kaugusel. Ja mu pea kõrvale imbus kohe mitu hindut seisma. Siis ma olingi nagu kirstus ja mul tekkis esimene paanikahoog, püüdsin end aknani vinnata, seal olid trellid ees… Mul ei olnud mingit väljapääsu. Õudne!

Need trellitatud rongid on Indias üsna tavapärane pilt, ütlen ma vana India raudteereisijana.

Jah, me olime neid ka varem näinud. Sõitsime taksoga ja rong kihutas meist mööda ja ma naersin trellitatud aknaid nähes, et näe, loomavagunid. „Ei-ei, need on reisirongid,” öeldi mulle. Ja siis ma olingi pärast sellises vagunis.

Ja see rong, kõik kohad, lavatsid ja vahekäigud, on inimesi viimseni täis. Imetlesin seal üht toidupakkujat, kes tuli päeval ja öösel iga 15 minuti tagant, pakkus leiba ja karjus „Pani, pani!” ning astus sujuvalt üle inimeste. Meie ei saanud sellega hakkama.

Te ei ostnud pileteid ette?

Ikka ostsime. Aga neil on ju nii, et üks inimene on ostnud endale nummerdatud istekohaga pileti ja siis ta tuleb ja kogu ta perekond, kellel on mõistagi ilma istekohata üldpilet, tuleb temaga kaasa. Nad ütlevad naeratades, et pole hullu, ja istuvad seal üksteise otsas. Aga kui on kohti neljale inimesele, siis ei saa sinna üldiselt kaheksat inimest ära paigutada. Aga nende jaoks on see imelihtne.

Võib siis öelda, et ka meie omaaegne Venemaa-rongi karastus ei teinud sind India jaoks piisavalt tugevaks?

Oi ei! Isegi Venemaa platskaartvagun oli selle kõrval luksus. Mäletan, et vingusime siis seal, et oo, kui kole, soki lõhn. Mis mõttes kole? Kui oled India rongis ära käinud, siis ei tundu mingi vene sokk enam kole, ma olen nõus seda endale terve pudeli peale kallama, pole hullu. Ma võikski nüüd Vene platskaartides reisida – normaalne. Aga see ei ole lõhn, mis India rongi vagunites liigub, see on mingi kirjeldamatu asi.

Teiseks olid Vene rongides vagunisaatjad. Kurjad küll, aga kui õnnestus oma mure talle ära rääkida, sai kõik ikka lõpuks korda. Sellist ametimeest, kes India rongis korda hoiaks, lihtsalt ei ole.

Kui tööle ei peaks minema, siis sa ei kipuks enam India rongi?

Ei iial. Ma nägin siiski telekast reklaami, kui lõpuks olime mingis viietärnihotellis, kus oli aed ümber ja konditsioneer fuajees, et Indias on ka kiirrongid, kus on ilusad istmed ja igaühel oma koht. Sellisega oleks ma valmis veel katsetama.

Selles numbris

• Karl-Martin Sinijärv. Viimane rong
• Raudteeraamatud
• Risto Laur. ISLANDIL. KOHALOLEK JA RÄNDAMINE.
• Kärt Hellerma. ISLANDI KIRI
• MAIASMOKA ATLAS
• Elamusreisiga pilvede peale või tilgutite alla?
• RAUDTEEKUNST
• Raudteemaailm postkaartidel
• Alpinismiklubi Firn 55
• Kes peaks raiuma ukse AASIASSE?
• Maailma iidseim TÜRGI
• Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!
• Varanasi kirjad 6. Kui elevant on kõrva peale astunud
• Laste ja ratastega Eesti raudteedel
• MOOTORRATTAL Euroopa katuse jalamile
• Agatha Christie RONGIMÕRVAD
• Mullikatega, aidaa!
• Kalmisturongid
• Erilised vagunid
• Rongisõidust Taipei moodi
• Aga rongid siin enam ei peatu...
• Raudteeajaloo radadel
• Elust helesinistes vagunites
• Kristjan JÕEKALDA rongipiinad Indias
• UUDISTOOTED
• Reisifotod jõuavad tellija koju!
• Go Reisiajakiri 51 – Detsember 2014