Myanmari mägihõimudel külas

Enamik turistidest satuvad Myanmaris nn suure nelja piirkonda, kuhu kuuluvad Mandaly, Yagoni, Inle Lake ja Bagan. Vahur Mäe rännak viis ta kaugetesse mägiküladesse, muust maailmast isoleeritud hõimude juurde, kus üksik mootorrattal turist on äärmiselt haruldane külaline.

Bambusmajad, härjakaarikud, bambuskorvides küttepuid kandvad naised, lõkkel söögi valmistamine ja söetriikraud – Myanmari maapiirkonda jõudes tunned end kui sada või enam aastat ajaloos tagasi rännanuna. Planeerides reisi Myanmari „äärealadele“, ei ole isegi suurt kasu kõikvõimsast Google’i otsingumootorist.

Minu esimene sihtkoht oli Chini osariik Lääne-Myanmaris India piiri ääres. Sinna tõmbasid mind Chini hõimud ja piirkonna isoleeritus. Enamik rändureid kasutavad äärealadele jõudmiseks nn pakettreisi, millesse kuulub giid, transport ja majutus. Kuna see teenus ületas minu reisieelarve ja autorent riigis puudub, rentisin hoopis kohalikult motikaäri pidavalt ameeriklaselt nimega Zach 10 dollari eest Hiina motika.

Sõit Chini on väga aeganõudev ja füüsiliselt kurnav, kolmesaja kilomeetri läbimiseks kulus 15 tundi. Enamik teest kulges lagunenud asfaldil ja tolmaval kruusateel, mis päeva lõpuks käed ja selja valutama raputas. Aeg-ajalt tuli ületada jõgesid, sõita lõik raudteetammil ning suurema jõe korral pidi koguni motika ületassimiseks külamehed appi kutsuma.

Chini animistlikud hõimud

Minu esimene siht Chini osariigis oli linn nimega Mindat, edasi soovisin külastada ümberkaudsete külade animistlikke usundeid järgivaid hõime ja tätoveeritud nägudega naisi. Legendi järgi alustati nägude tätoveerimist seetõttu, et eristada enda hõimu naisi teistest, kui võõras hõim nad röövima peaks. Chini osariik on ainuke kristlik piirkond Myanmaris, mille paljud hõimud on animistlikud ning seetõttu on Myanmari budistlikud liidrid sealset rahvast pidevalt diskrimineerinud.

Chini osariik on vaeseim ja isoleerituim piirkond Myanmaris. Mõned kohalikud ütlevad, et see on vabatahtlik isoleeritus. Seal ringi liikudes jääb mulje, et see paik on keskvalitsuse poolt unustatud. Riik on jätnud sealse rahva üksinda sellistes olulistes küsimustes nagu arstiabi, kooliharidus ja infrastruktuuri korraldamine. Näiteks sõiduteede ehitamisel ei ole riigi tuge. Teid ehitatakse külarahva ühisel jõul ilma igasuguse tehnikata. Naised tassivad bambuskorvides teele suurtest tükkidest koosnevat killustikku, mis rehataolise abivahendiga laiali aetakse ning millele seejärel lõkkel sulatatud pigi peale kallatakse.

Chini hõimude külad on sageli raskesti ligipääsetavates paikades, tihti enam kui kahe tuhande meetriste mäeharjade varjus. Pärast paaritunnist sõitu maanteel keerasin maha pisikesele kruusateele, mis kulges läbi orgude ja üle kõrgete mäenõlvade küla poole. Vaated on siin tõeliselt kaunid. Enamik teest lookleb metsavabadel kaljustel nõlvadel, millelt alla vaadates paistavad madalamaid künkaid katvad mussoonmetsad.

Külas parkisin oma mootorratta külakooli juurde. Juba peatudes kuulsin koolimajast laste elavnevat häält. Mõni sekund hiljem olid kõik lapsed akendel ja seejärel juba väljas minu ümber. Esialgu uuriti mind veidi kahtlustava pilguga. Kuulnud aga mõnd endale tuttavat sõna ja naeratavat nägu, ei suutnud nad oma siirast naeru pidada. Näitasin lastele neist tehtud pilte, kuni õpetaja nad tundi tagasi ajas.

Elumajad on siin kõik väga lihtsad; seinad on valmistatud bambusest, katus roost ning majad seisavad vaiadel, et vesi ja tülikad pisiolevused tuppa ei pääseks. Toa keskel on väike laud, nurgas söögi valmistamise koht ja põrandal magamisase. Väljas maja seina ääres on näha pesukausse, ojast vee kandmiseks mõeldud ämbreid ja eri suuruses bambuskorve. Mitme majapidamise juures oli näha suurt uhmrit ja uhmrinuia maisijahu valmistamiseks ning huvitavat vändaga seadeldist maisitõlviku küljest maisiterade eraldamiseks. Chini kombe kohaselt võis näha maja seintel kütitud loomade koljusid. Seal oli väikse mate hirvlaste, metssea ja gauri ehk India piisoni kolju. Gaur on sealsetes metsades elav maailma suurim sõraline.

Ringkäigu järel pakuti mulle lõunasööki, mis oli valmistatud maja ümber kasvavast kraamist. Riis on pärit mäeorust, juurvili põllult ja kanamunad pere kanadelt. Kuigi elumajade vahel jooksid ringi sead ja kanad, süüakse liha harva. Liha süüakse tihti alles siis, kui loom loomulikul teel sureb. Olin esimene välismaalane, kes seal käinud oli. Ei saaks just öelda, et Myanmaris inglise keelega hakkama saab, sest kõige sagedamini kasutasin ma suhtlemiseks ikkagi rahvusvahelist käte ja jalgade keelt, aga kuna riik on endine Inglise koloonia, siis päris hätta siiski ei jää. Alati leidsin ka küladest kellegi, kes vähemalt kõige lihtsama suhtluse tasandil keelt oskas. Inglise keelt oskavate kohalike sõnul on riik kiiresti muutumas ning isegi isoleeritud Chini külades hääbuvad traditsioonid ja tavad aegamööda.

Külalislahked kohalikud 

Pärast Mindatisse tagasi jõudmist plaanisin edasi sõita väiksemasse linna Kanpetleti. Teekond Mindatist Kanpetleti on 50 kilomeetrit pikk, mille esimesed kilomeetrid olid sõitmiseks päris head, kuid linnast kaugemale jõudes mõistsin, miks kohalikud ringiga teed kasutavad. Kitsa üles-alla käänutava tee aluspind koosnes kivirahnudest, mille vahele oli vihmavesi uuristanud suured teelõhed. Kartuses, et mootorratas laguneb koost, sain sõita vaid 15 kilomeetrit tunnis. Viienda kilomeetri järel mõistsin, et ma ei jõua Kanpetleti ühelgi juhul enne pimedat. Mõte pimedas sellel teel sõitmisest oli üsna heidutav. Olin juba tagasi pööramas, kui kohtasin üht külameest. Rääkisin talle oma plaanist, mille peale ta kohalike külalislahkusele omaselt pakkus, et võin tema seitsme kilomeetri kaugusel asuvas külas ööbida ja hommikul teekonda jätkata. See ettepanek sobis mulle hästi. Tema juhatas teed ja mina püüdsin kannul püsida. Minu esialgne kartus oma mootorratas sel teel lõhkuda kadus tema sõidustiili nähes ning võtsin tema tempo üles. See mis järgnes, oli kui krossivõistlus. Suurel kiirusel sõitsime teineteise kannul mööda kurvilist teed alla orgu ja sealt taas üles 2000 meetri kõrgusel asuvasse külla.

Loodus Chini osariigis on lopsakas ja kaunis. Oru põhjas voolas jõgi, mille sarnast ei olnud ma veel kunagi Kagu-Aasias näinud. Jõgi oli kärestikuline ja kristallselge, mida ümbritses niiskusest aurav vihmamets, kust kostis konnade ja lindude kaunist laulu. Kõrgemale jõudes asendus vihmamets hõredalt kasvavate mändidega, millest madalamale jäid kõrged bambusesalud ja uhkete lehtedega banaanitaimed.

Enne päikeseloojangut jõudsime minu teejuhi kodukülla. Seal tutvustas ta oma naist, lapsi ja 80-aastast ema ning näitas oma kodu.

Chini osariigi külades on selgelt näha, et siinse rahva elu on oluliselt raskem ja vaesem kui teistes piirkondades Myanmaris. Näiteks kui mujal on majade ehitusel vähemalt osaliselt kasutatud puitu, siis siin on hooned pea eranditult bambusest. Hiljem külastatud Shani külades on alati üks või isegi mitu pisikest poodi, siin ei olnud ühtegi. Kui muidu käisid Myanmari inimesed ringi üsna tervete ja puhaste riietega, siis siinkandis olid riided tihti räbaldunud ja määrdunud.

Talvisel ajal on ööd mägedes külmad. Öösel võis olla vaid 5–6 kraadi sooja. Kuna majad sooja ei hoia, on sellistel külmadel öödel ainukeseks soojaallikaks elav tuli. Naabermaja ees põleva lõkke ääres soojendas end kaheaastane Myine. Istusin tema juurde. Tema paljaid varbaid ja väheseid riideid vaadates hakkas mul enda talvemütsi ja paksude riiete üle piinlik.

Chini osariigis elab umbes 500 000 inimest, kellest 73% elab allpool vaesuspiiri. Enamikul neist on rahaline sissetulek vaid mõnikümmend eurot kuus. Sellest hoolimata kohtasin Chini osariigis viibitud nelja päeva jooksul vaid elurõõmsaid ja naeratavaid inimesi.

Shani osariik

Reisi teise poole veetsin Shani osariigis. Soovisin võrdluseks näha budistlikku elukorraldust ja sealseid kuulsaid kirevates igapäevarõivastes Palaungi naisi.

Shani osariik on turistide seas juba veidi tuntum paik. Seikluslikumad huvirändurid käivad seal „suure nelja“ jätkuna koos giidiga mõnepäevastel mägimatkadel. Enim külastatakse Hsipaw’-nimelise linna ümberkaudseid külasid. Teine piirkond, kus käiakse, on Kyaukmè linna ümbrus, aga kuuldavasti käib seal huvirändureid vähem ja seetõttu valisin selle piirkonna.

Pärast väsitavat kahepäevast sõitu jõudsin Kyaukmèsse ning uuel hommikul asusin internetist leitud kohaliku giidi matkaraja kaardi järgi teele.

Kõik kohalikud on siin alati valmis teed juhatama, sest teeviitu on vähe ja ka need üksikud on meile täiesti arusaamatus keeles. Tihti oldi lahkesti valmis oma mootorrattaga ees sõitma, et ma ikka õige teeotsa või majutusasutuse üles leiaks. Shani osariiki sõites sattusin välismaalase jaoks suletud teele. Üksi poleks ma sealt läbi saanud, aga tee ääres kohatud noormees mõistis mu muret ning juhatas mind kokku kolmest teetõkkest läbi, millest igaühe juures päevinäinud kaustikusse midagi kirjutas. Vastutasuks raha ei küsitud, piisas soojast käepigistusest ja naeratusest.

Sageli sai aga probleemiks minu küsitud koha hääldus. Minu sooviks oli jõuda külla, mille kirjapilt oli He Kwat. Püüdes seda nime hääldada, ei mõistnud minu sihtkohta keegi. Lõpuks kolme noormehega pikalt teema üle arutledes jõudsime järeldusele, et ma soovin minna külla, mille hääldus kõlas Hu Que. Äkitselt mõistsid kõik, millest ma räägin. Üks noormeestest juhatas kätte õige teeotsa ja tunni pärast olin külas.

He Kwat on suur küla Shani küngastel, millele järgnevad veel kümned kaugemad külad. Minu plaan oli need kõik läbi sõita. Kogu ülejäänud päeva kulgesin aeglaselt mööda pisikest mägiteed läbi külade. Siinsed mäed on muinasjutulised. Need on kaetud madala, justkui pügatud muruga, mis on täis pikitud pisikesi põõsapuhmaid. Need on teepõõsad ning olulisim elatusallikas siinsele rahvale. Igas külas tegin peatuse, et inimestega suhelda ja pilti teha. Kõikjal oldi hea meelega valmis minuga vestlema ning sageli kutsuti ka tuppa teed jooma.

Elu mägikülas

Päeva lõpuks jõudsin Hu Suni külla. Öömaja küsides juhatati mind ühe kena pere juurde. Mulle hakkas see küla esimesest silmapilgust meeldima ja otsustasin järele jäänud päevad siin veeta. Ööbisin kohaliku pere toanurgas põrandal ning kohtasin oma maailmareiside vast ehk kõige sõbralikumaid ja külalislahkemaid inimesi.

Küla ühendab muu maailmaga pisike mägitee, millel saab kõndida või mootorrattaga sõita. Viimane ots Hu Suni külla oli midagi krossiraja ja mäkketõusuvõistluse vahepealset − püstloodis tee, millel sügavad mudarööpad vaheldusid paekivirahnudega. Külla sõites kohtasin metsateel seitset automaatide ja püstolitega varustatud meest, kes naeratava näoga minust mööda kõndisid. Mehed kuulusid Shani armeesse ehk teisisõnu olid nad „mässajad“. Nimelt on Myanmaris käimas endiselt maailma üks kauem kestvamaid kodusõdu. Shani armee ja ka mitme teise piirkonna sõdurid võitlevad demokraatia, etniliste õiguste ja inimõiguste rikkumiste vastu. Röövellik keskvalitsus ehk sõjaväehunta on aegade jooksul iseendale raha teenimiseks väga laastavalt ümber käinud loodusvaradega, sundinud põllumehi odavalt müüma põllusaaduseid, ümber asustanud kohalikke inimesi ja hävitanud külasid. Turistidega neil asja ei ole, aga võimalike konfliktide tõttu on suur osa Shani osariigist välismaalastele suletud.

Hu Suni küla läbib üks pikk tänav, millest mõlemale poole jäävad tagasihoidlikud bambusest või osaliselt puidust elumajad. Elu tärkab päikesetõusu eel, hommikuseks äratajaks iga maja juurest kostev kuke kiremine. Varahommikused vaated kõrgest mägikülast on tõeliselt maalilised. Igaks hommikuks täitub küla piirav org paksu uduga, millele vaadates jääb maailma äärel seismise tunne. Seda müstilisust võimendab veel pea igast majast kõlav sarnase viisi ja kõlaga shanikeelne palvetekst. Myanmari inimesed on väga usklik rahvas, sellele viitas ka iga majapidamise toanurgas Buddha auks erinevate kujukeste ja nipsasjadega kaunistatud altar.

Pärast päikesetõusu on külatänaval näha korvikestega naisi, kes küla kõrgeimal künkal asuvasse mungakloostrisse andamit viivad. Linnatänaval kandsid andami kogumise eest hoolt noored mungad, külas viidi see neile aga ise kätte. Hommikusteks toimetusteks on varutud parajalt aega. Ei ole kiiret tööle tormamist.

Hommikuti täitus maja kibeda suitsuga, nimelt toimub söögi valmistamine toanurgas asuval tuleasemel. Seetõttu on ka majad bambusseintega, kust õhk läbi käib ja suits välja pääseb. Hommikusöögiks oli alati riis, mis on siinse rahva peamine toit. Minu pereisa näitas uhkusega toanurgas seisvat üheksatteistkümmet 50-kilogrammist riisikotti. Arvatavasti oli see nende pere aastavaru. Riisi sõime tegelikult alati ka lõunaks ja õhtuks. Vaid kõrvale serveeritavad juurviljad aeg-ajalt vaheldusid. Vahel oli nendeks brokoli, mais või ingver ning tihti teelehed. Nimelt shanid on teadaolevalt ainuke rahvas, kes teelehti toidu sees kasutavad. Toidu kõrvale oli alati tee, mida seal rohkesti kogu päeva jooksul joodi.

Minu naabermajas elasid kolm kooliõpetajat − noort neiut, kes olid külla õpetajateks tulnud kaugemal asuvast linnast. Igal hommikul pärast enda pere juures söödud hommikusööki käisin nende juures teed joomas ja juttu ajamas. Huvitav oli jälgida nende hommikusi toimetusi enne tööleminekut. Kaasa võeti koolilaste õpikud, plekkmannergus riis lõunasöögiks ja selga pandi roheline koolivorm. Iga hommiku juurde kuulus ka kohaliku rahva „makeup“ ehk thanaka. Myanmaris ringi vaadates on näha, et enamikul lastel ja naistel on põsed, nina ja otsaesine kollakasvalgeks võõbatud. Sealses kultuuris on see iluasi, lisaks jahutab see nahka ja kaitseb päikese eest.

Selle pealekandmise protseduur on huvitav. Igal neiul on oma pisike puupakk, mida hõõrutakse vastu siledat kiviplaati, sellele aeg-ajalt vett lisades. Nii jäi kivile puidust tulenev kreemjas vedelik, mis kanti kätega näole ja harjati hambaharjaga sobivalt laiali.

Kell 9.00 algas kool. Samal ajal läks ka enamik külarahvast külaümbruse teemetsadesse tööle. Töölistel on alati peas suur kübarataoline bambusest müts, vööl ripub bambuskorv teelehtede korjamiseks ning ka on suur mõõka meenutav nuga põõsaste ja okste lõikamiseks.

Sageli jäi mulje, et selles ühiskonnas on suuremad tööd pigem naiste kanda. Paljud mehed saatsid päevi mööda odavat viskit juues ning hambaid punaseks värvivat, banaanilehte sissemätsitud pähkli ja tubaka segu närides.

Ühel hommikul kutsusid õpetajad ka mind kooli kaasa. Hu Suni külakool on üsna suur, seal käib ka ümberkaudsete külade lapsi. Kokku on külakoolis seitse klassi, samas mitu klassi on omavahel ühes klassiruumis koos. Seitsmenda klassi järel peavad lapsed minema kodust poole päeva kaugusele linnakooli. Mina veetsin paar tundi esimese ja teise klassiga. Jälgisin nende õppimisprotsessi ja kordasin nendega koos neid ingliskeelseid sõnu, mida nad teadsid. Klassiruumis oli kokku ligemale kakskümmend last. Õpiti birma ja shani keelt, teadust (geograafia, bioloo gia), matemaatikat ja isegi inglise keelt. Külakool on suur asi, aga tase oli nõrk. Üks õpetaja õpetab kõiki aineid. Kolm õpetajat, kellega palju aega koos veetsin, õpetasid kõik inglise keelt, aga rääkida ei osanud neist seda õieti keegi.

Päevasel ajal oli külas vaikne, külatänaval oli näha vaid üksikuid inimesi. Majaesistele oli laiali laotatud suured kangad, mille peal kuivasid päikesest krimpsu tõmbunud teelehed. Need viiakse lõpuks linna müüki.

Enne päikseloojangut külaelu taas elavnes. Valmistati õhtusööki ja koduseid töid tehti senikaua, kuni valgust jätkus. Püüdsin ka ise õpetajaid majapidamistöödes aidata. Neid tehes ei suutnud neiud itsitamist pidada. Tüüpilised kodutööd, nagu sööginõude laualt koristamine, lõkke süütamine, puude tuppa toomine või riisi sorteerimine, on siin kõik naiste tööd.

Pärast päikeseloojangut suigub küla taas unne. Päris magama kohe ei jääda, aga ollakse kodused või käiakse naabritel külas. Mitmel õhtul kutsus mu pereisa mind mõne teise pere juurde kaasa. Istuti küünlavalgel, aeti vaikselt juttu, joodi teed, suitsetati sigarette ja näriti sihvkasid. See kõik meenutas natuke meie vanarahva videvikutunni pidamist.

Viimasel õhtul kohtasin enesele üllatuseks kohalikku giidi koos kahe saksa turistiga. Kui vastasin, et olen siin üksi ilma giidita, ütles ta: „Oh my god, how did you get here?“ Õigupoolest oli seesama küsimus enamikul kohalikel, keda reisi jooksul kohtasin. Eks välismaalasi on siin ikka nähtud, aga mitte üksi ja mootorrattal. Kuna giid koos klientidega ööbis samas kohas kui mina, veetsime õhtu reisimuljeid jagades ja Myanmari eluolu üle arutledes.

Elu väikelinnas

Viimase õhtu veetsin taas Kyaukmès. Minu jaoks Myanmari linnades midagi väga võluvat ei ole. Päev läbi käib seal üks meeletu mootorrataste sagin, õhk on suitsuvinest paks ja iga natukese maa tagant on kosta suurtest kõlaritest kostvat väga valju kohalikku muusikat. Tuleb ka tunnistada, et ega neis linnades suurt midagi teha ei ole. Minu jaoks oli huvitavaim turgudel ringi jalutamine. Sinna olid kokku tulnud põllumehed, kalamehed ja jahimehed ümberkaudsetest küladest. Kaubeldi puuviljade, juurikate, seente, tubaka, kala ja mille kõigega veel. Samas sellist troopiliste puuviljade kirevust, nagu näiteks Tais, siin ei ole. Pigem on saadaval lihtsam ja hädapärasem toit. Rohkelt oli näha näiteks küüslauku, sibulat, ingverit, tomatit, porgandit ja banaani. Käsitööd oli vähe, pigem kaubeldi odava Hiina kraamiga, millega siin on üle ujutatud kõik tänavad. Lisaks on linnades viibides hea mõte kohalikest söögikohtadest mägikülades söödud riisile vaheldust otsida.

Järgmiseks õhtuks jõudsin tagasi Mandalaysse. Kokku läbisin 2000 kilomeetrit. Olin väga rahul, et selle reisi just mootorrattal ette võtsin. Lisaks liikumisvabadusele võimaldas selline liiklemisviis kiiresti iga huvipakkuva paiga juures peatuda, igat põnevat kõrvalteed uurida ning tunnetada seda riiki kõige ehedamal moel. Myanmar on ainulaadne paik, kus on veel alles sellist Kagu-Aasia ehedust, mis teistest ümberkaudsetest riikidest on kadunud. Samas on muutused siin niivõrd kiired, et Myanmaris varem käinutega rääkides ütlevad nad, et see paik ei ole kaugeltki enam see, mis ta oli veel mõni aasta tagasi ning kindlasti ei ole ta mõne aasta pärast enam see, mis ta on praegu. Seal tasub ära käia enne, kui majanduslik areng lämmatab nende ainulaadse kultuuri ning turistide kasvav arv kohalikele inimestele välismaalaste pealt liigkasuvõtmise selgeks õpetab.

Tekst ja fotod Vahur Mäe  

Selles numbris

• Killuke Kagu-Aasiat
• Tiit Pruuli soovitab
• ANDRES SÜTEVAKA: Minu tsirkus Barcelonas
• LENNUKIajakirjade kirju maailm
• Zürichi loomaaed
• Suurele inimesele suur hauakivi
• Reisiajakiri küsib: Miks on Kagu-Aasia teie arvates eriline ja oluline?
• Nelja näoga jumal
• Reis Aasia Hawaiile ja maailma lõppu
• Pulmakülalisena VIETNAMIS
• Väljasõit Chami saartele
• Nahkhiiri süüakse saba ja sarvedega
• Tashi Deleki radadel
• Matkapäevik MUSTANGI kuningriigist
• Myanmari mägihõimudel külas
• Kagu-Aasia suurim spetsialist Eestis
• Aasta looduse foto 2015
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 54 – Juuni 2015