Moritz von Kozebue Teekond Pärsiasse
Juba mõnda aega mõlgub mõte, et peaks minema Iraani. Paraku pole ma nii suur reisija, nagu mõnele ehk mulje on jäänud. Ei ole kerge tugitoolist tõusta, ei ole! Aga mõni reis võib sind suisa tugitooli surudagi. Näiteks Ida-Virumaal sündinud baltisaksa aadlimehe Moritz von Kotzebue (1789–1861) reisikiri „Teekond Pärsiasse” Agur Benno tõlkes ning hädavajalike kommentaaride ja saatesõnaga. Surub, kuni ongi loetud, kuigi vahepeal tahaks haarata veel mõne kaardi või raamatu järele.
Raamatu puhul on lisaväärtuseks, et tegemist on ühtlasi ajarännuga: Moritz von Kotzebue osales Vene keiserliku saatkonna koosseisus rahumissioonil üle Kaukasuse 1817. aastal ja on nähtu kirja pannud üsna päevikuvormis, detailitäpselt ja isikupärases stiilis, mis ei jää kuivaks kirjelduseks. Võib oletada, et kasuks tulevad varasemad kogemused ja avar maailmapilt: juba 1803–1806 oli ta koos vanema venna Ottoga osalenud Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmapurjetamisel, istunud 1812–1814 paar aastat prantslaste juures vangis ja kirjutanud sellest ka raamatu. Nii et kui teda šahhile esitletakse, on viimasel igati õigus öelda, et kui ta nüüd on šahhi näinud, siis on ta kõike näinud. Varem nähtu-kogetu annab Kotzebuele võimaluse mitte uudistada kõike ammuli sui, vaid olla täpne ja asjalik ning vajaduse korral ka irooniline. Vaimukas on ta igal juhul, vahest kõige eredamalt tuleb kahe maailma, Euroopa ja Aasia, Oktsidendi ja Oriendi erinevus esile Kotzebue kui spetsiaalselt selle retke jaoks kiiresti väljaõppinud astronoomi ja šahhi astroloogi vahelises dispuudis. Euroopaliku silmapaari läbi on pärslaste toretsemine pilked muidugi ära teeninud: kui ökonoomne ikka on see nende kahurite kogupaugutamine täpse sihtimise asemel või asjaolu, et iga endast lugupidava sõjamehe kaaskonda kuulub ka mees, kelle ainsaks ülesandeks on vesipiibu jaoks söed hõõgvel hoida. Imponeeriv on juba venelastele vastu tulnud pärslaste saatkonna tohutu koosseis: Kotzebue loendab peaaegu kõike ikka tuhandetes, välja arvatud kaamelid ja elevandid ja naised, keda on šahh oma haaremist kaasa võtnud v a i d 60! Kohtumine leiab aset, suurt pidu peetakse ja kingitusi vahetatakse Sultaniese (Soltanieh) linnakese varemetel üles seatud laagris, Teheranist umbes 300 kilomeetri kaugusel loodes. Nii näebki Kotzebue vaid ühte osa Iraanist, peamiselt kurdide asustatud ala praegusest Armeeniast lõunas, ja see annab talle alust kurta: „Me ei näe ikka veel midagi kuulsast Aasia hiilgusest.” (lk 114) Maa on mägine kõrbeala, millel silmailu ja pinget pakkuvate pärslaste demonstratsioonesinemiste sõjaratsud paiskavad üles rohkesti tolmu, tuska tekitavad skorpionid ja muud mürgised elukad.
Mittekristlikud Kaukasuse-tagused riigid on põhjapoolsetele ja eriti Venemaale ikka peavalu valmistanud. Toonane rahutegemine, täpsemini rahu kinnitamine kaua küll ei pidanud. 1826–1828 toimunud Vene-Pärsia sõda on jäänud üheks viimaseks suuremaks kiskumiseks kahe riigi vahel, ent selle tulemusena kinnitas Venemaa oma võimu Kaukaasias. See oleks juba teine ehk tänapäeva kiskuv teema. Aga Kotzebue raamatust jääb mind painama üks küsimus. Nimelt, kui Pärsia šahhile tehtud kingituste hulgas oli ka Peterburis valmistatud portselanserviis maalingutega kõigi Vene võimu all elanud rahvaste riietusest, siis kas seal eestlased ikka olid esindatud. Ja kas see serviis on kuskil Teherani varakambris alles?
Janika Kronberg
Selles numbris
- Moritz von Kozebue Teekond Pärsiasse
- Maailma parim köök!
- Indohiinas Mekongi avastamas
- TÜRKMENISTAN – futuristlik ulmemaa
- 7 kelmuseskeemi reisidel
- Nädalavahetus Budapestis
- Töö- ja reisiviisaga Kanadat avastama
- Kanada idakallas – põnev ja omanäoline
- Armunud Amazonasesse
- Montanita ehk väike küngas
- Utah' peidetud imed
- Sinna lähen tagasi!
- Koopamatkadest sõltuvuses
- Valik koopatüüpe
- Rait Kütt: "Koopad on minevikuaken"
- Alex Reynolds: "F...,kuidas see kõik just minuga juhtus?"
- Targa telgivaliku ABC
- KROONIKA
