Suuri purjelaevu tüürides
Kaarel Maide otsustas juristitöös väikese pausi teha ning veidi maailmameredel maailma avastada. Nüüd on „väike paus” veninud aastate pikkuseks ning viimasel paaril aastal on Kaarel purjetanud esimese või teise tüürimehena mitme 100- kuni 200-jalase purjejahi meeskonnas.
Millal purjetama hakkasid?
Purjetamisega tegin algust seitsmeaastaselt Pärnu Jahtklubis, kui isa mind purjetamistrenni vedas. Sealt alates on purjetamine olnud mu elu lahutamatu osa. Alustasin Optimisti svertpaadil, nagu pea kõik purjetajad, edasi suurematel svertpaatidel, nagu Laser Radial ja Laser. Avamerd hakkasin rohkem sõitma millalgi 15–16-aastaselt sõpruskonnaga oma jahtklubist jahil Vanishing Point. Kümmekond aastat hiljem saavutasime sama pundiga Rootsis ka Euroopa meistritiitli jahil Sugar 2. Üsna varsti pärast seda tegin esimese otsa ka suuremal jahil ja suuremal ookeanil.
Kuidas juhtus, et hakkasid ametit pidama välisjahtidel?
See mõte oli tiksunud kuklas juba mõnda aega. Umbes nelja aasta eest, pärast ülikooli ja aastat advokaadibüroos juura praktiseerimist otsustasin teha lühikese pausi ja proovida tööd suurematel purjelaevadel. Lendasin Kariibidele, kus purjetasime hooaja 100-jalasel purjejahil ja seejärel seilasime üle Atlandi ookeani Vahemerele. Pärast seda on tekkinud mitu põnevat võimalust maailmameredel ja lühike paus on üsna pikaks veninud.
Mis ametites oled olnud?
Viimasel paaril aastal olen olnud esimese tüürimehe rollis.
Millised need jahid tavaliselt on, kus sinusugust meest vajatakse? Kes ja mis tüüpi inimesed on omanikud?
Enamasti olen purjetanud 150–200-jalastel kahemastilistel ketch-tüüpi purjelaevadel.
Dimensioonid on sellistel alustel tavapurjetamisega võrreldes massiivsed. Näiteks kui 40-jalase jahi spinnaker on ligi 90 m2 , siis eelmisel talvel Kariibidel lennutasime 1500-ruudust spinnakeri ja ühe endise sõsarlaeva spinnaker on suurim, mis maailmas üldse olemas − 1900 ruutu.
Mastaabilt on seega keeruline sellist purjetamist võrrelda tavalise avamerepurjetamisega. Purjetamise üldine põhimõte on muidugi sama, aga kui mast on 62 meetrit kõrge, grootpuri poomiga kaalub rohkem kui keskmine 40-jalane jahtlaev ning sooti sikutades on vintsi tõmbejõud hüdraulika toel 20 tonni, paneb see kogu kompoti väheke teise mõõtkavasse. Üldiselt tähendab see, et vigadeks väga ruumi ei ole.
Interjöör on muidugi luksuslik ja kõikvõimalike mugavustega. Omanikega on peaaegu alati olnud soojad suhted. Arvan, et suuremate purjejahtide omanikud on vaatamata oma miljardiäridele üldjuhul kahe jalaga maa peal ja rahuliku loomuga.
Kirjelda mõnda olukorda, mis on nõudnud tõesti kiiret otsustamist ja tegutsemist, kus pole enam aega pikki analüüse teha, vaid otsused peavad tulema automaatselt ja seljaajust.
Sellised olukorrad tekivad üldiselt tugeva tuulega erinevate situatsioonide lahendamisel, näiteks purjede või taglase lõhkumisel või ootamatute ilmamuutuste puhul. Biskaia lahel lõhkusime näiteks groodi paar aastat tagasi, kus 40–50-knotise tuulega tuli kiirelt otsustada, kas lõigata fall või saata keegi teise saalingusse, et track’i kinni jäänud puri ära klaarida. Sarnane olukord oli USA-s New Yorgi lähistel, kus 155-jalase jahiga lennutasime 1500-ruudust spinnakeri − sellise spinnakeri allasaamiseks on vaja masti topis olev bucket tagasi alla tõmmata, see oli aga toppi kinni jäänud − ning lähenesime päris kiiresti saarestikule ja spinnaker oli vaja kiirelt manöövri tegemiseks ära korjata. Kuna teadsin üsna täpselt, kus viga võis olla, lasin ennast kiirelt 60 meetri kõrgusele masti tõmmata, et asi ära klaarida. Saime purje enne saart ja karisid turvaliselt alla.
Milline näeb välja üks tavaline päev tüürimehe elus?
Tavalist päeva kirjeldada on suhteliselt keeruline, kuna iga päev on päris erinev ja rutiini üldjuhul ei teki. Räägin näiteks tänasest päevast. Oleme Mauritiusel lahesopis ankrus.
Varane äratus.
6.15 Hommikusöök.
6.40 Kiire koosolek, et anda ülevaade üldisest plaanist, mis meil kapteniga eelnevalt paika pandud.
7.00 Ankur üles ja võtame suuna Mauritiuse pealinna Port Louisi, et võtta peale kütus, allkirjastada piirivalvega riigist väljumise dokumendid ja teha viimased ostud enne Lõuna- Aafrika poole teele asumist.
9.00 Võtame peale piloodi ja sõidame sadamasse. Kui otsad kinni saame, on päris kiire jooksmine, et enne lõunat kõik vajalikud asjad tehtud saaks. Tuleb kindlaks teha, et tekitiim saaks lõunaks jahi ookeanivalmis, tänu värskele ilmainfole tuleb planeerida muudatused reisiplaanis, navigatsioonisüsteemidesse ja paberkaardile uus rada sisse panna ja kõige värskem ilmainfo välja printida. Samuti kindlaks teha, et kütuse pealevõtmine sujuks, toidud saaks ostetud, kohaliku agendi ja piirivalvega pabermajandus aetud. Lõunaks on kõik klaar.
12.00 Anname otsad ja võtame suuna Kaplinna poole. 2400 meremiili minna, umbes 10 päevaga peaks kohal olema. Lõunasöögiks on hõrk krõbeda juustuga lasanje.
13.00 Üldine briifing tiimiga eelseisvast reisist. Räägin läbi olulisemad ohutusdrillid: mees üle parda, tulekahju, laeva mahajätmise õppus jne.
15.00 Saame saare varjust välja ja hakkab puhuma mõnus 20-knotsine küljetuul. Tõmbame üles täisgroodi ja genu, suhteliselt sileda veega sahistame 13–14 sõlmega, ideaalne algus pikale otsale. Samas teame, et paari päeva pärast Madagaskari nuka tagant väljudes peame mitmest tormisest tsüklonisüsteemist läbi sõitma.
18.00 Õhtusöök ja kajutisse pikutama.
23.00–03.00 Minu vahetus roolis.
Milliseid meresid ja maid oled nende aastate jooksul näinud?
Kõige rohkem olen purjetanud Kariibi mere kandis, kus nüüdseks on pea kõik saared ja nurgatagused läbi seilatud. Aga ka Vahemeri, USA ida- ja läänerannik, Tahiti ja Prantsuse Polüneesia, Indoneesia, Austraalia idarannik ja Uus-Meremaa. Looduse mõttes oli päris lahe kruiis Newfoundland ja Nova Scotia Kanadas. Kõige pikem marsruut on olnud Floridast läbi Panama kanali Tahitile, kokku ligi 30 päeva. Panamas mahtusime päris napilt Kesk- ja Lõuna-Ameerikat ühendava silla Bridge of Americas alt läbi, kus meil oma 62-meetrise mastiga jäi mõni meeter varu (ise samal ajal mastis olles tundus päris lähedal). Atlandi ookeani olen nüüd ületanud kolm korda, Vaikse ja India ookeani korra.
Võistluspurjetajana on minu eredamateks elamusteks olnud möödunudsuvine Americas Cup Bermudas, kus oli võimalus näha kõiki finaalsõite 156-jalase purjejahi pardal, ning sel aastal Uus-Meremaal Volvo Ocean Race Auckland-Itaija etapi start ja inshore race, kus olime Brunel meeskonna ametlik saatejaht.
Praegu sõidan 143-jalase purjejahi peal, millega liitusingi Uus-Meremaal Aucklandis. Purjetasime mööda Austraalia Suurt Vallrahu Indoneesiasse, sealt edasi tuli India ookean, Mauritius, Madagaskar, Lõuna-Aafrika, Brasiilia ja siis jõuame läbi Kariibide suve alguseks ringiga tagasi Vahemerele.
Intervjuu: Tiit Pruuli
Fotod: Kaarel Maide
Selles numbris
- Reisikirjandus – Minu Kuuba
- Rein Põdra viimne Suur Retk
- Maailma parimad söögikohad
- Piinad paradiisis ehk mürgistused mereloomadega
- Te Puia o Whakaari ehk dramaatiline vulkaan
- Suuri purjelaevu tüürides
- Bulgaariasse matkama!
- Ring ümber talvise Islandi
- Taironade kadunud maailma otsimas
- Jõulukaart Colombiast
- 1 aasta, 2 kontinenti, 4 riiki
- Helivõlur Greg Simmons
- Miniseiklusega igapäevarutiinist välja
- Peeter Vähi – tagasi Venemaal
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
