UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega

Maris Pruuli kirjutab Uku Randmaa vastuvõtmisest Prantsusmaal Atlandi ookeani äärses linnakeses Les Sables-d’Olonne 10. märtsil. Ookean pakkus Golden Globe Race’i kolmanda kohaga lõpetavale Ukule ja talle merele vastu läinutele tol päeval just selliseid suuri laineid nagu Uku armastab.

„To my wife: this race was very secure!”

Selle Uku avalduse peale puhkesid kõik pressikonverentsil osalejad laginal naerma, Uku ise ka. Üldse oli see päev Les Sables-d’Olonne'i jahtsadamas täis naeru, ehedat rõõmu ja helgust, ülevust, südamlikkust ja ilusat selget lihtsust. Kõlab peaaegu nagu liialdus, aga tegelikult pole, sest rõõmsavärvilisi emotsioone oli rohkem kui trükimust eales välja laseb paista.

Purjetajad teavad seda linnakest eelkõige soolopurjetamisvõistluse Vendée Globe järgi, mis sai nime siinselt piirkonnalt ja inspiratsiooni just 50 aasta eest toimunud esimesest Golden Globe Race’ist. GGR on üks unikaalseim sooloümbermaailmareis.

Legendaarne võistlus

1968. aasta märtsis startis üheksa jahti värvikate ja erineva ettevalmistusega kaptenite juhtimisel esimest korda maailmas nonstop ümberilma soolopurjetamisvõistlusele. Neist lõpetas vaid üks − Sir Robin Knox-Johnston oma 9,75-meetrisel Suhailil, keda peeti algselt kõige ebatõenäolisemaks võitjaks. Teised kas uppusid, katkestasid sõidu või sooritasid enesetapu. Võitjaks oleks ilmselt tulnud hoopis prantslane Bernard Moitessier jahil Joshua, aga ta otsustas tsivilisatsiooni mitte tagasi pöörduda, läks hoopis teisele ringile ning sõitis Tahitile, et kuulsuse ja võidu asemel „päästa oma hing”. Donald Crowhurst tegi aga sellise tembu, et tiirutas kogu aja Atlandi ookeanil, edastades võltse koordinaate ja püüdes jätta muljet, et sõidab ümber maailma. Isegi logiraamatus olid detailsed ülevaated teekonnast, mida ta tegelikult ei läbinud. Viimaks pudenes ta aga ookeani ja seda on põhjust pidada enesetapuks.

Tema kaptenita trimaraan leiti hiljem ookeanilt ulpimas. Sellest purjetamisvõistlusest sai kiiresti legend, mille kohta on ilmunud raamatuid ja vändatud filme. Viimane neist filmidest „The Mercy” („Halastus”) Colin Firthiga peaosas valmis 2018 ja räägib Donald Crowhursti kirglikult alanud, tupikusse jooksnud ja traagiliselt lõppenud loo. Tahitile jõudnud Bernard Moitessier kirjutas tänaseks purjetamisklassikaks saanud raamatu „The Long Way”, milles ta räägib, kuidas see sõit oli talle nii purjetamisseiklus kui ka vaimne teekond. Võitja Robin KnoxJohnston löödi rüütliks ja ta annetas auhinnaraha kadunuks jäänud Crowhursti lesele ja lastele.

50 aastat hiljem otsustati seda pöörast seiklust korrata. Võistluse seekordne eestvedaja on austraallane Don McIntyre (sündinud 1955), kellele 2012. aastal omistati kuldmedal nimega „Life Time of Adventure” tunnustamaks tema eeskuju inimeste inspireerimisel ja julgustamisel seigelda ja maailma avastada. Ta on Tonga saarestikus asuva kuningliku Nomuka jahtklubi kommodoor ja korraldas reisi soovist taaselustada soolopurjetamise kuldaega. Võidusõidu patrooniks on tema kuninglik kõrgus Tonga kroonprints Tupouto’a Ulukalala.

Tegemist on nn retropurjetamisega. Jahid peavad olema enam-vähem sarnase varustusega, klassikalised vana disainiga suhteliselt aeglased alused, ei mingit GPS-i abil navigeerimist, regulaarset ilmateadet ega satelliitsidet. Selle reisi teejuhid on sekstant ja paberkaardid. Hädaolukorras või aluse remondiks võib küll ankrusse jääda, aga maale minna või mingit välist abi kasutada ei tohi. Autopiloodi asemel saab kasutada tuulerooli. Tõsi – pardal on küll hädaolukorra tarbeks pitseeritud pakk, kus on nii GPS-seade kui ka satelliittelefon, kuid selle avamine toob kaasa võidusõidult kõrvaldamise. Kord nädalas on ette nähtud sideseanss korraldava meeskonnaga, muul ajal on põhilisteks suhtluspartneriteks lained ja avameri. Kui mõni konkurent on piisavalt lähedal, siis raadio teel ka nemad. Uku tunnistas, et tema rääkis vahel ka oma tuulerooliga. Marsruut viib läbi kõige karmimate ja üksildasemate vete, ümber Hea Lootuse ja Hoorni neeme ja kulgeb pikalt nn möirgavate neljakümnendate, vihaste viiekümnendate ja veel hullemate, karjuvate kuuekümnendate vahel, kus tugevad läänetuuled, sagedased tormid ja järjest jahenevad tingimused seilajad tõsiselt proovile panevad.

Üksi, aga turvaliselt

Teatud turvavarustus on jahis olemas, aga pressikonverentsisaal vakatas korraks päris vaikseks, kui Uku oma konkreetsel moel teatas, et tema päästevesti ei usu. Selgitas siis aga muiates, et päästevestist pole mingit abi situatsioonis, kus lähim võimalik appiruttaja on su oma võistluskaaslane 600 meremiili kaugusel ja merevee temperatuur on alla kuue kraadi. Sellisel juhul pole erilist vahet, kas sa kukud üle parda ookeani vestiga või ilma. Tuleb lihtsalt pidevalt hoolt kanda, et seda ei juhtuks.

Kui sõidu kestel oli Uku laeva põhjale kinnitunud soliidne kogus merekarpe ja limast sodi, siis Hobarti kandis, kus ta ankrus oli, öeldi talle kaks uudist – üks hea ja üks halb. Hea uudis oli see, et Ukul on võimalik umbes kümme päeva varem koju jõuda. Halb uudis oli aga see, et selleks peab ta oma laevakere alt puhtaks saama, et sinna kinnitunud elusloodus hoogu ei pidurdaks. Kodusadamas või koos meeskonnaga poleks selles ülesandes midagi keerulist, seda üksi ookeanil teha on seevastu omaette kunst. Uku tõmbas selga päästeülikonna, mis ei lase aga sukelduda, on see ju konstrueeritud inimest just pinnal hoidma. Siis ehitas Uku paadi alt läbi tõmmatud otsast kinnitusvöö, mida mööda end alla tõmbas ja jahi küljest lahti laskmata vajaliku töö ära tegi.

Uku ütles pressikonverentsil, et ta on õnnelik, et ka just sellises formaadis võistlus on olemas. Võistlus, mis ei rajane uusimal tehnikal, järjest profimatel kere- ja purjematerjalidel, mis teeb purjetamise tipptasemel ülikalliks ja seab suurde sõltuvusse sponsorite leidmisest. Tagasihoidlikuma eelarvega on sellistel võistlustel osalemine mõeldamatu. Golden Globe Race’i tegi Uku aga läbi ilma ühegi sponsorita. Üks Uku hea sõber meenutas, et oli Ukult päev enne starti küsinud, kuidas ta on plaaninud koguda joogivett. Kaasa tohib kogu reisi peale (Ukul siis üheksaks kuuks) võtta vaid 150 liitrit vett, veemagestit pardal pole ja vajaminev vesi tuleb koguda sademetest. Uku oli sõbrale vastanud, et oli just ehituspoest ühe korraliku ämbri ostnud ja varunud ka paar toru. Mitmel konkurendil olid selleks ajaks töökorda seatud ja peenhäälestatud veekogumissüsteemid purjedelt ja mujalt. Uku sõber rääkis sellest vestlusest teistele alles nüüd, Uku jõudmise eelõhtul, mil tundus juba turvaline see teda rabanud ja murelikuks teinud seik avalikustada. Aga Uku teab, mis Uku teeb, ta tunneb merd, tunneb laeva ja tunneb ennast. Ei mingit ülearust sahmimist, ülemõtlemist või -tegutsemist. „Everything is ok” või maakeeli „Kõik on hästi!” − just selline oli läbivalt Uku kommentaar iganädalastel sideseanssidel olenemata tormist, külmast, toidu vähesusest, koduigatsusest või mis iganes pikal merereisil ette võib tulla.

Sellele võistlusele ei saa lihtsalt minna, sinna võetakse neid, kes on veenvalt tõestanud, et suudavad pikki distantse üksi purjetada. Baastingimustena peab osaleja olema vähemalt 18 aastat vana, üksi läbitud miile peab olema vähemalt 2000, purjetatud miile vähemalt 8000. Uku on teatavasti ühe pallitiiru üksinda juba teinud, kui seilas 2010–2012 ümber maailma oma jahil Temptation 3.

Kui Ukult pressikonverentsil küsiti, milline ookean talle kõige rohkem meeldib, siis tema vastus oli silmiavav – see mees on just selleks võidusõiduks loodud. Kui kuulajad oodanuks ehk nimetatavat helesiniseid sooje piirkondi, siis Uku armastus kuulub nn Lõunaookeanile (40. kraadidest lõunas) ehk just sellele kurjakuulutavale tormide vööle, mida meremehed pigem väldiksid. Uku rääkis sellest, kuidas ta võib väsimatult tundide kaupa lihtsalt vaadelda hiidlaineid, millest ükski ei kordu ega sarnane teisega ning mis oma võimsuses on ühtaegu hirmuäratavad ja ülevad. Ta imetleb neid laineid ja samas loodab, et laev vaid ühes tükis püsiks. Paljudel ei püsinud.

Vähesed lõpetajad

Kui 1. juulil 2018 alustas teekonda 18 jahti, siis märtsi keskpaigaks 2019 oli 12 neist eri põhjustel katkestanud. Ainus regatil osalenud naine, inglanna Susie Goodall, kes Ukuga pikalt samas rütmis püsis, kaotas masti, sai viga ja pidi päevi ulgumerel päästmist ootama. Nüüd oli ta Ukut tervitama tulnud, väike sitke naine, kelle läheduses seisma sattusin, kui Uku sildudes võidušampanjat avas. Arvan, et ei eksi, et ta silmades oli jällenägemisrõõmu kõrval tubli annus igatsevat unistust, et mis olnuks, kui...

GGR pole võistlus, kus stopperiga sekundite lugemine eriline teema oleks. Mäletan, et kui Uku oli umbes poolel teel, muutus mu abikaasa Tiit ühel hommikul uudiste lugemise järel väga murelikuks. Üks võistleja oli nimelt Ukul suisa kannul, vahe oli kahanenud „vaid” nädalase sõidu pikkuseks. GGR 2018 võitja Jean-Luc van den Heede (sündinud 1945), prantsuse soolopurjetamise isa, sildus Ukust üle kuu aja varem 4. veebruaril, teiseks jäänud hiiglasekasvu hollandlane Mark Slats (sündinud 1977) 22. veebruaril ja järgmine võistleja pärast Ukut jõudis temast 11 päeva hiljem. Selle regati puhul on selge, et ainuüksi selle läbimine on silmapaistev saavutus, pjedestaalikohale tulemine juba puhas boonus.

Inspireerija

Eestlasi oli Ukut vastu võtma sõitnud nii palju, et sadamarestoranis pidi õige mitu lauda kokku lükkama, et järgmisel hommikul jõudva Uku vastuvõtmiseks plaane teha. Mõned meresõbrad olid sõitnud autoga läbi Euroopa 1000 kilomeetrit, et Ukut vastu võtma tulla. Õhtu lõpuks olid eestlased lauldes otsustanud kõik sadamas seisvad laevad Eesti lipu alla tuua. Meeleolu oli seda ülevam, et linnake oli ilmselgelt eesti purjetaja tuleku ootuses. Suured Golden Globe Race’i Uku pildiga plakatid teede ääres andsid juba enne linna sisenemist teada, mis teoksil. Sadamahotelli vastuvõtulauas palus ärevil teenindaja meil kontrollida, kas Google Translatoriga koostatud eestikeelne tervitustekst, mis hotellis suurele ekraanile kuvati, on ikka korrektne. Eestlane olla oli ühes maailma purjetamispealinnas ringi liikudes väga uhke ja hea. Me ootamisele andis erilise emotsiooni võimalus teha seda koos Uku vanema poja Rando ja väiksemate laste ning abikaasa Maibiga. Peagi kaheseks saavad kaksikud turnisid igipositiivse Maibi süles ja seljas ning küsimusele, kas poisid oma kõhnaks jäänud isa ka ära tunnevad, vastas Maibi muretult ja nakatavalt naerdes „Kindlasti mitte!”

Uku võttis üheksa kuuga maha tubli paarkümmend kilo. Võistluse keskpaigaks oli selge, et toiduga läheb sõidu lõpuosas kitsaks ja Uku jaotas toiduvarud ümber igapäevast toidunormi vähendades. Ja pidi sama kordama veel mõni kuu enne sõidu lõppu. Ajakirjaniku küsimusele, kas ta sõi viimastel kuudel 500 kalorit päevas, vastas Uku kindlalt ei. Mis tähendas, et nii palju küll mitte! Ukul oli kaks toidukorda päevas, üks supp ja üks pisut tummisem toidukord, millele õnnelik käsi kalapüügis vajalikku lisa tõi. Küll püüdis ajakirjanik Ukut pinnida, et mida ta energia taastamiseks ette võttis, kuidas suutis näljaga toime tulla jms, aga rahulikult naeratav Uku kinnitas korduvalt, et kõik oli väga hästi ja tal jäi finišis isegi kolm suppi üle! Kuskilt polnud aru saada, et Uku on esimest korda viimase üheksa kuu jooksul kindlal maal ja tõenäoliselt puruväsinud. Soolopurjetaja ei maga kaheksatunniseid ööunesid ja viimasel ööl tabas teda veel see väike ebamugavus, et korraldajad olid delikaatselt palunud natuke hoogu maha võtta, et jõudmine soovitavalt valgele ajale satuks ja pidulik programm õigel ajal käivituda võiks. Iga teine oleks võinud seepeale piltlikult öeldes jalgu trampida, aga Uku oli rõõmus rahu ise. Ainuke hetk, mil hoomasid tulekuerutuses Uku sisemist konditsiooni, oli siis, kui ta sadamahoone trepist üles minnes meelsasti saatjate küünarvartele toetus...

Nii helgeid ja rõõmsaid pressikonverentse kohtab harva. Oli tunne, nagu oleks sattunud pidulikumat sorti perekondlikule koosviibimisele. Juba katkestanud ja enne Ukut lõpetanud Golden Globe’i regatil osalejad olid kohal ja Ukut toetamas, niisamuti kogu kohalik korraldav meeskond, saalitäis ajakirjanikke ja sõpru lisaks. Uku kohaliku mänedžeri Aïda Valceanu sõnul oligi õhkkond väga eriline ja erinev varem kogetust. Igati väärika Vendée Globe’i puhul polevat iialgi taolist lihtsust ja isiklikkust, millega Uku nad kohe alguses ära oli võlunud. Uku esinemine ja ta mõtted olid liigse sõnavahuta, selged, rahulikud ja puhtad, sekka mõnusat huumorit. Üksi seilatud aegu on Uku elus olnud üksjagu ja küllap on mereavarustes maailma asjad sügaval sisimas paika loksunud. Uku rõõm ja imestus nii suurejoonelisest vastuvõtust oli liigutav. Ta arutles, et oli küll varem telepildist näinud, kuidas siinsamas Les Sables’i sadamas uhked vastuvõtud tulevärgi, rahvahulkade ja pasunatega aset leiavad, kuid poleks kunagi arvanud, et talle samamoodi merele vastu tullakse ja kogu see ülevus talle endale osaks võiks saada.

Maailmas on päris palju väga häid ja pühendunud purjetajaid, kelle tegemisi ja saavutusi tänapäeval interneti vahendusel jälgida saab. Uku on saanud üheks nendest.

Et selliseks eeskujuks saada, on lisaks heale purjetamisoskusele vaja veel olla ka hea mees. See headus ja positiivsus, mis Ukust õhkub, ei aita võita mitte ainult maailmamerd.

Les Sables-d’Olonne’i sadamakail Tiit Pruulit emmates ütles Uku, et üheks tema inspireerijaist oli omaaegne jahtlaev „Lennuki” ümbermaailmareis, kui Eesti lipp esimest korda Tallinnast Tallinna viidi.

Ilma kahtluseta on Uku Randmaa nüüd ise paljude ilusate asjade inspireerijaks.

Loe ka Tiit Pruuli intervjuud Uku Randmaaga Go Reisiajakirjast 2/2012 ning Uku Randmaa raamatut „Minu maailmameri”.

Tekst: Maris Pruuli

Fotod: Tiit Pruuli, Christophe Favreau, Golden Globe Race

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Minu Iirimaa
• POLAARPELMEENID – turgutavad ja imemaitsvad
• Kullapalaviku radadel
• Udmurtias luuleprõmmul
• MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!
• Omapead Yucatànis
• Kaljuronimine Omaanis
• Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis
• Püha mäe fenomen
• SVEN LUCA: 7 aastat ja 193 maad
• Meheks saamise hetk
• RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest
• UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA