Püha mäe fenomen
Veebruaris külastas Tallinna kuulus ekspeditsioonijuht ja Tiibeti-uurija Sergei Balalajev. GO Reisiajakirja jaoks nõustus teadlast usutlema helilooja Peeter Vähi.
On pühapäev, 10. veebruar 2019, veel kestab Tiibeti kalendri järgi saabunud kollase Maa sea aasta esimene nädal. Tallinna Õpetajate Majas eksponeeritakse eelviimast päeva fotonäitust „Kailaši fenomen” ning parajasti toimub siinsamas Eesti Roerichi Seltsi korraldatud Sergei Balalajevi loeng Kailaši mäe (Kangrinboqê) ning Tiibeti pühade järvede teemal. Balalajevi näol on tegemist vene teadlasega, kes viimasel enam kui tosinkonnal aastal on kergelt kõrvale kaldunud oma põhierialalt – täppisteadustelt – ning pühendunud Tiibeti uurimisele, olles tänaseks seal juhtinud ekspeditsioone pea paarikümnel korral.
Keset loengut potsatab mu mobiilitelefoni sõnum Go Reisiajakirjalt: „Peeter, kas Sul oleks võimalik meie ajakirja jaoks teha intervjuu Sergei Balalajeviga, oleksime sellest väga huvitatud.” Üks normaalne professionaalne ajakirjanik ei hakkaks kedagi küsitlema vähimagi ettevalmistuseta ja mullegi ei meeldi tundmatus kohas pea ees vette hüpata, ent mina pole ajakirjanik ega normaalne ning nõustun, meelitatuna võimalusest lähemalt suhelda väljapaistva Tiibeti-uurijaga. Sergei Balalajev, tema kaaslane elus ja reisidel Galina Kotovskaja ning Roerichi Seltsi üks juhte Jelena Aleksandrova loovutavad kohe pärast loengu lõppu tund aega nende tihedast päevakavast intervjuu jaoks.
***
Sergei Jurjevitš, kui lubate, jätaksin vahele need sissejuhatavad küsimused, mida tänase loengu raames teilt juba küsiti: millised on Tiibeti teed, mida seal süüakse, kas nägite ka loomi, kas ekspeditsioonidel osaleb ka naisi jne. Asume kohe asja kallale – Kailaš ja pühad järved. Mis viib teid pea igal aastal püha mäe piirkonda? Kas naasete sinna taas ja taas kui täppisteadlane või kui vaimsete otsingute teel kulgeja? Kas olete budist?
Ma pole otseselt seotud ühegi religioosse konfessiooniga, kuigi budism on mulle lähedane. Mind huvitavad budism, sealhulgas dzogchen, hinduism, böni traditsioonid, aga samuti vene õigeusk… Dalai-laama on kord välja öelnud mõtte, et religioonide aeg on mööda saamas, praegu on maailm pöördumas uude eksisteerimise faasi. Need sõnad lausus tänapäeva üks kõige valgustunum inimene. Ka mina olen arvamusel, et praeguses maailmas eksisteerivad religioonid on vajalikud üksnes teadvuse teatud tasemeni.
Pöörduksin ikkagi tagasi küsimuse esimese poole juurde – kas korraldate Lääne-Tiibeti ekspeditsioone kui teadlane või spirituaalsel rajal kulgeja?
Oleme korraldanud Tiibeti ekspeditsioone 14 aastat, mõnel aastal koguni kolmel korral. Enamasti on meil kaks eesmärki. Esiteks uurida ja analüüsida seaduspärasusi, mis on iseloomulikud sellele regioonile. Teiseks on meil ka nii-öelda „seesmised” eesmärgid, tunnetada nähtut, laiendada oma teadvust ning liikuda kõrgemale vaimsele tasandile.
Äsjane küsimus – kas olete budist? – oli tingitud ühes videofilmis nähtust, kus sooritasite palveringi ümber mäe ehk kora päikese ja kellaosuti liikumise suunas. Bön-usundiga seotud palverändurid liiguvad teatavasti vastupidises suunas.
Tegelikult oleme sooritanud kora’sid nii päri- kui ka vastupäeva, olenevalt hetkel püstitatud eesmärgist. Vastupäeva ring ümber mäe on füüsiliselt märksa raskem, kuid seeläbi toimub vaimne puhastumine. Ning see puhastumine võib osutuda kõigest muust olulisemaks. Minu arvates oleks hea sooritada vastupäeva kora järel veel teinegi ring päripäeva, et inimese sisekosmosesse saaksid siseneda vaid puhastunud keskkonda sobivad vibratsioonid. Nõnda oleme ka meie sooritanud tervikliku kora-tsükli, mis koosneb kahest ringist, vastu- ja päripäeva.
Peeter, muide, millal teie viimati Kailašil palverännul käisite?
See oli juba ammu, 2007. aasta oktoobris. Kailaši peavad pühaks budismi, hinduismi, džainismi ja böni järgijad. Miks? On see seotud Kailaši ja müütilise Mahāmeru samastamisega? Või hoopiski mäe püramiidja kujuga? Või Aasia nelja olulise jõe lätetega? Või tektoonilistest kurrutusest tekkiva svastikasarnase kujundiga mäe lõunanõlval?
Seda mäge ja kogu regiooni võiks nimetada fenomeniks. Nelja usundi esindajad, umbes miljard inimest kogu maailmas soovivad kas või kordki elus sattuda selle mäe juurde. Ükski teine mägi maailmas pole Kailašiga võrreldav palverändurite arvu poolest. Jah, Kailaš on justkui Meru mäe projektsioon ning selle võrdlemine Meruga seostub tõepoolest suurte jõgede lätetega. Ent lisaks, Kailaši mandalasse on ammustest aegadest jäädvustatud erilised vibratsioonid, millega kokkupuude on iga inimese jaoks tähtis.
Kailaši tipu lähedal on mitu väga olulist punkti. Näiteks peamine marsruut ümber mäe kulgeb üle Drölma mäekuru. Kurule lähenedes satub palverändur paika, mida mõjutavad kaks pinnavormi, ülalt vaadates meenutavad need sanskriti silpi OM. See on selgelt näha aerofotodelt ning sarnasus ei saa olla juhus. Siia on väga iidsetel aegadel sisestatud eriline energeetilise info „valem” või maatriks, mis hiljem sai konkreetse väljenduse geoloogiliste ja tektooniliste protsesside käigus. Ja kuidas suhtuda fakti, et lähedal asuva Manasarovari järve rannajoone pikkus on 80 kilomeetrit ning Rakshastali oma 130 kilomeetrit? Arvud 8 ja 13 asetsevad Fibonacci jadas ju kõrvuti ning on omavahel kuldlõikelises ehk fii suhtes.
Huvitav, mulle on Rakshastal visuaalsel vaatlusel paistnud isegi pisut väiksemana kui Manasarovar.
Jah, Manasarovar on ümaram, ent Rakshastali liigendatud rannajoon on pikem.
Eespool nimetasite välimist ehk pikemat ringi ümber mäe. Kas olete sooritanud ka sisemise kora?
Oleme läbi käinud väga mitmed sisemised kora’d, sealhulgas Kailaši lõunanõlval ringi ümber Nandi tipu koos kõrvalepõikega 13 kuldse stuupa juurde. Oleme sooritanud ka sisemise nõndanimetatud Ḍākinī kora üle Khandro Sanglami mäekuru. Samuti spiraalse kora, mis koosneb kahest tasandist: esmalt kulgetakse mööda alumist välist ringi, seejärel tõustakse Kailaši põhjanõlval tipule lähemale mööda Šiva „kolmharki”, mille moodustavad kolm väiksemat mäge Mañjuśrī, Avalokiteśvara ja Vajrapāṇi . Oleme läbinud ka üsnagi unustusse vajunud lõunatraaversi, mis algab Dzutrül-phukist ning kulgeb läbi Gyandragi ja Selungi kloostrite.
Seda kõike on väga palju. Mina pole sisemist kora’t sooritanud, sest teatavasti tohib budist sellele palveringile siirduda üksnes pärast seda, kui on 13 korda läbitud pikk ring ümber mäe. Erandiks on vaid hobuse aasta.
Tiibetlaste seas on levinud uskumus, et ring ümber mäe kustutab elu jooksul sooritatud patud, 13 ringi kustutavad ka eelnenud elude patud ja 108 ringi viivad palveränduri meele valgustumiseni. Kohtusime Kailašil šerpaga, kes osutab palveränduritele ja turistidele teenust elukutselise kandjana. Ta väitis, et on alustamas neljasajandat (!), nii-öelda „juubelireisi”, kuid seejuures ei paistnud, et ta oleks lähiajal nirvaanasse jõudmas. Võib-olla ei lähe raha eest ümber mäe tiirutamine arvesse?
Tegelikult tahaksin küsida miskit muud. Nagu enamik lihtsurelikke, nõnda olen ka mina elu jooksul kindlasti mitmeid kordi valetanud ja korda saatnud muidki inetuid tegusid. Kuid kora kaudu väidetava pattudest puhastumise järel on justkui väga raske taas sooritada „esimest” pattu. Kas olete mõnikord end tabanud sarnaselt mõttelt? Kas kora sooritamine muudab inimese eetilisemaks?
See sõltub, mil määral me suudame oma tegevust teadvustada. Kui kora pole lihtsalt mehaaniline liikumine ja käies suudetakse kestvalt säilitada palve seisund, siis tõepoolest võidakse seeläbi vabaneda karmalisest negatiivsusest. Kuid see ei toimu automaatselt, ka täiel määral pattudest vabanemist muidugi ei toimu. Küll aga avaneb kora sooritamise järel võimalus oma karma muutmiseks positiivses suunas ja seda kiirendatud korras. Mõistagi on säärane puhastumine äärmiselt tähtis igale inimesele. Selleks, et mitte tekitada uusi karmalisi probleeme, on tarvis säilitada side iseenda kõrgemate aspektidega, oma taevaliku poolega.
Nagu ei minda sisemisele kora’le enne 13 välimise ringi läbimist, nii pole lubatud alpinistidel tõusta Kailaši tippu. Siiski on Hiina võimud andnud tipputõusmiseks loa Itaalia alpinistile Reinhold Messnerile ja ühele hispaanlaste meeskonnale. Messner loobus ise, teisel juhul pani käe ette rahvusvahelise üldsuse terav kriitika. Oma tänases loengus mainisite, et Kailaši tipp on ühtlasi hindu jumala Šiva ning tema kaaslanna Pārvatī elupaik. Tippu tõusmisega inimene ilmselt häiriks neid jumalikke olendeid oma kohalolekuga?
Sõltub sellest, milliste eesmärkidega tahetakse tippu tõusta.
Näiteks…?
Kui soovitakse Kailaši tipp vallutada oma egoistlike ambitsioonide rahuldamiseks, siis see on täiesti lubamatu. Aga kui keegi saab „kutse” otse Šivalt, võiks tipputõus osutuda ehk isegi võimalikuks.
Räägiksime nüüd Kailaši mäe ning selle vahetus läheduses paiknevate pühade järvede Manasarovari ja Rakshastali suhetest. Öeldakse, et mägi ja järved moodustavad ühtse terviku, mis koosneb kahest dualistlikust, maskuliinsest ja feminiinsest polaarsusest. Mägi on kui liṅgaṃ ja järv on sellele vastandlik yoni, looduslikud vormid on otsekui mehe ja naise suguelundid, mis on materialiseerunud planeedi tasandil. Kuidas te kommenteeriksite seda mõtet?
Vanades tiibeti tekstides on räägitud mitmetest mäe ja järve kujul eksiseerivatest duaalsetest paaridest, näiteks Tangla ja Namtso, samuti Targo ja Tangra Yumco. Loomulikult on üks selliseid paare Kailaši mägi ja Manasarovari järv, seejuures avalduvad mäe mehelikud ja järve naiselikud omadused ka nende looduslike vormide välistes kujudes. Sääraste looduslike objektide paaride vahel liigub omalaadne maskuliinsete ja feminiinsete aspektidega energiavoog ning kui inimene viibib sellises paigas teadvustatud meeleseisundis, satub ta ühtlasi vastava energia mõjusfääri. See on väga oluline teatud meditatsioonipraktikate puhul.
Rääkides materiaalsetest objektidest, tuleks nimetada kahte või isegi kolme duaalset paari, iseäranis kui pidada silmas füüsilisi aspekte. Esiteks Kailaš ja Rakshastal, kuna Kailaši liustike sulamisest tekkivad veed voolavad Rakshastali järve. Teiseks, Bönri mäelt voolavad veed jõuavad lõpuks Manasarovari järve. Osa vett saabub Manasarovari ka Gurla Mandhata mäelt, millega moodustub järjekordne duaalne paar.
Just nüüd, mil asi hakkab muutuma põnevaks, hakkab meie aeg otsa lõppema ning küllap on täitumas ka meie vestluseks broneeritud leheküljed. Kas on veel midagi väga olulist, mida ma ei taibanud küsida?
Tahaksin ehk tähelepanu juhtida maastikureljeefi geoglüüfidele, mis moodustuvad Rakshastali järve saarte rannajoonest, samuti geoglüüfidele, mis asuvad Gurla Mandhata ja Kailaši tippude vahel. Need on äärmiselt olulised, sest kujutavad kummalisi hiiglaslikke olendeid, kes iidsetel aegadel asustasid seda piirkonda ja pole välistatud, et ka osalesid omal moel Kailaši mandala tekkes. Võimalik, et tegemist on mingi väga iidse, juba ammu hävinenud tsivilisatsiooni kandjatega. Ning see informatsioon jõuab geoglüüfidelt meieni igasuguse vahendamiseta, ilma inimesepoolse tõlgenduseta. Need kujundid on suurepäraselt nähtavad kosmosest tehtud fotodel.
Kõlab uskumatult… Tahaksin selle kõige kohta veel täiendavalt lugeda teie kodulehelt. Ehk on ka paljudel siinsete kirjaridade lugejatel tekkinud asja vastu detailsem huvi, mistõttu lisan Teie lahkel loal veebiaadressi www. mtkailash.ru.
Tänan, et nõustusite ekspromptettepanekuga jagada oma mõtteid Go Reisiajakirja lugejatega. Järgmiste kohtumisteni! Paraku me veel ei tea kus – kas Eestis, Venemaal, Tiibetis või hoopiski mõnes teises reaalsuses…
Tekst: Peeter Vähi
Fotod: Sergei Balalajev, Peeter Vähi
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Minu Iirimaa
- POLAARPELMEENID – turgutavad ja imemaitsvad
- Kullapalaviku radadel
- Udmurtias luuleprõmmul
- MOSAMBIIK – kiiret pole kuhugi!
- Omapead Yucatànis
- Kaljuronimine Omaanis
- Telgi ja autoga Lõuna-Omaanis
- Püha mäe fenomen
- SVEN LUCA: 7 aastat ja 193 maad
- Meheks saamise hetk
- RAPA NUI – eemal kõigist ja kõigest
- UKU RANDMAA retk soolopurjetamise kuldaega
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
