Polaarkogukonnad meil ja mujal

Eesti ühiskonnas mõeldakse kogukonna all enamasti just mingi elukoha ja ühistegevusega seotud inimeste rühmi. Räägitakse kas külakogukonnast või siis mõne linnarajooni kogukonnast ja need on oma ettevõtmistega eriti tunnustamist leidnud viimase kümne aasta jooksul. Kogukonnapäevade kaudu on saanud teistsuguse hingamise nii Supilinn ja Karlova Tartus kui ka Kalamaja ja Pelgulinn Tallinnas. Kalamajas kavatsetakse sügisel avada isegi Eesti esimene kogukonnamuuseum.

Huvi Antarktika ja Arktika vastu

Aga mina tahan rääkida hoopis polaarkogukonnast ja inimestest, keda liidab huvi Arktika ja Antarktika vastu. Väga kitsas teema, aga samas haarab kogu planeedi nii lõunast kui ka põhjast. Eestis on polaarkogukonna tuumik kogunenud meremuuseumi juures tegutsevasse polaarklubisse, mis liidab eelkõige valdkonna teadustööga seotud inimesi, kuid ka filmimehi, kirjanikke, juriste ja teisi, kes on ühel või teisel moel oma tegevusega panustanud polaarvaldkonda ning võtnud osa paljudest ekspeditsioonidest ja uurimisretkedest. Inimesi on mitmest rahvusest, on ka välisliikmeid teistest riikidest. Eesmärk on ühendada polaaralade uuringutel osalenud inimesi ning tutvustada polaartemaatikat.

Kõik algas meremuuseumis ühe näituse ettevalmistamisest, mille teemaks oli Antarktika. Selleks tuli koguda materjali ja leida inimesi, kelle poole üldse pöörduda. Näituse avamine oli hea võimalus Eestis elaval polaarkogukonnal kohtuda, sest ega ei teatud tookord kes, kuna ja millisel ekspeditsioonil oli osalenud. Sealt sai alguse polaarklubi moodustamise idee, mis teostus 1. detsembril 1984. aastal. Samal kuupäeval 1959. aastal allkirjastati Antarktika jaoks kõige olulisem leping, mis reguleerib tema staatust ja lubatavaid tegevusi − Antarktika leping. Mõnel pool tähistatakse seda kui Antarktika päeva ja saadetakse üksteisele õnnitlusi. 2019 on rahvusvahelisele polaarkogukonnale oluline aasta, sest möödub 60 aastat lepingu sõlmimisest. Eesti on vaatlejaliige alates 2001. aastast.

Klubiliikmed on aktiivsed mitmel rindel

Koostöös meremuuseumiga on polaarklubi teinud näitusi, korraldanud avalikke üritusi, polaarfoorumeid. Klubi liikmed on kirjutanud raamatuid, tegelenud tõlkimise ja filmimisega, käinud esinemas ettekannetega ning isegi rajanud polaarinstallatsioone. Samas on klubi ka polaarkompetentsi keskus, kuhu vajaduse korral pöörduvad nii Eesti asutused kui ka välismaa organisatsioonid. Klubi liikmed osalevad ka Eesti Teaduste Akadeemia polaaruuringute komitee ja polaarfondi töös. Oluline töölõik on polaarhuvi ja keskkonnateadlikkuse tõstmine noorte hulgas. 2017. aastal korraldati koolinoorte viktoriin ning viis parimat said kaasa tulla päris polaarekspeditsioonile ning osaleda Soome ühe polaarjaama igapäevatöös. Tulemuseks oli, et üks tüdrukutest õpib praegu juba Teravmägede ülikoolis. Ilmunud on teadusartikkel, kus viidete hulgas on ära toodud koolinoorte nimed, kes oma võetud proovidega panustasid uuringu tulemustesse. Rahvusvaheliselt tunnustati seda tööd kõrgelt, sest teised riigid pole koolinoortega niimoodi tegelenud.

Eesti polaarkogukond on tunduvalt suurem kui klubi, sest kõik lihtsalt ei kuulu klubisse. Kuna maailm on avatum ja reisivõimalusi järjest rohkem, siis saab nautida oma maailmaavastuslusti ja nii mõnigi nakatub polaarhuvisse. See pole ainult lihtsalt piiritu avarus ja valge lummus, mis tõmbab ikka ja jälle tagasi, vaid miski muu ja lihtsalt ei saa teisiti.

Teiste riikide polaarkogukonnad on tunduvalt vanemad ja suuremad, on palju instituute ja organisatsioone, kes tegelevad nii sisuliste kui ka logistiliste küsimustega, samuti muuseumeid ja erinevatel alustel töötavaid klubisid. Koostöö on huvitav ning siin tundub, et sidemed on tihedamad nendega, kus on oldud koos ekspeditsioonidel, palju on kirjutamata reegleid. Klubiliikmed kuuluvad vastavalt oma erialale rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja huviklubidesse. Näiteks rahvusvahelisse glatsioloogia ühingusse kuuluvad Rein Vaikmäe ja Tõnu Martma, Saksa polaaruuringute ühingus on Enn Kaup ja Jean-Loup Rousselot. On ka päris kitsaid rühmitusi, näiteks Schirmacheri klubi, kuhu kuuluvad mehed, kes aastatel 1976–1993 töötasid endise Saksa Demokraatliku Vabariigi baaslaboratooriumis (teiste hulgas ka Enn Kaup).

Tore on vaadata, kuidas koostöö on väljendunud geograafias. Näiteks on Antarktikas üks järv, mille nimi on Polest, sest esmauurijate hulgas oli nii poolakas (Krzysztof Filcek) kui ka eestlane (Enn Kaup). Vene polaaruurijate ja meremeestega seovad klubi väga mitmekülgsed sidemed. 2018. aasta sügisel Peterburis jäämurdja Krassini juubelikonverentsil külastati koos sugulastega esimest korda eestlasest polaarkapteni Karl Jõgi hauda, kui juurde astus Murmanski kaptenite ühingu liige Viktor Žeregelja ja pakkus oma abi, mida meil läks hästi vaja.

Ühiste huvide korral võivad meie projektidega liituda ka mõnest kaugest polaarkogukonnast pärit inimesed ning sel talvel tuli väga huvitavate ettepanekutega Uus-Meremaa päritolu David Woodroffe.

Avalikkuse teavitamine

Polaarkogukonnad saavad palju teha, et tõmmata rohkem avalikkuse tähelepanu mõnele vajalikule teemale, näiteks loomade ja lindude kaitsele. Näitena võib tuua eraldi tähtpäevade kehtestamist. Rahvusvahelist pingviinide päeva tähistatakse 25. aprillil ja rahvusvahelist jääkaru päeva 27. veebruaril. Pingviinidel on veel teinegi päev, 20. jaanuar (Penguine Awareness Day), kui proovitakse tõsta inimeste teadlikkust nende olukorrast. Pingviine Eestis ei ole, kuid jääkaru päeva on juba mõnda aega tähistatud ning Tallinna Loomaaia poolt korraldatud üritustele koguneb alati suur hulk huvilisi.

Maailma üks juhtivaid polaaruuringute keskusi on Inglismaal − Cambridge’i ülikooli Scotti polaaruurimise instituut. Muuhulgas peetakse seal maailma  polaarmuuseumite kohta n-ö aadressraamatut (The Polar Museums Directory), kus antakse lühiinfot ka raamatukogude ja teiste organisatsioonide kohta, kelle huvid või tegevus on seotud polaar- ja külmade aladega ehk siis Arktika ja Antarktikaga ning selliste maailma piirkondadega, kus on jääd, lund ja igikeltsa. Eestis üldiselt ei arvata, et meie meremuuseum oleks polaarmuuseum, kuid ometi on ta seal juba ammu kirjas ning seda just tänu polaarklubi tegevusele, kes on aidanud kogusid esemete, dokumentide ja fotodega täiendada. Polaarteema kogumisega tegelemine on üks muuseumi ametlikke suundi.

Polaarmuuseumite võrgustik

Küllaltki uus ja sisukas algatus on polaarmuuseumite võrgustik (Polar Museums Network), mis loodi kõigest paar aastat tagasi, et tugevdada ja levitada teadmisi polaarajaloost, teadusest ja uurimisest. Esimene kokkusaamine oli 2016. aastal Frami polaarmuuseumis Norras. Eesmärk on edendada suuremat rahvusvahelist koostööd muuseumite vahel, suurendada kompetentsust info jagamise, kohtumiste ja inimeste vahetuse toel. Kavas on teha koostööd näituste, teadustöö,  dokumenteerimise ja konserveerimise alal. Samuti leitakse, et tuleb jagada teadmisi ning tõsta ühiskonna teadlikkust polaaralade mineviku, oleviku ja tuleviku kohta, sest neil võib olla tunduvalt suurem mõju, kui ollakse harjunud mõtlema. Sel aastal tuli kutse Argentinast, Dr. José Maria Sobrali nimeliselt Ushuaia Antarktika muuseumilt, kus aprillis toimus järjekordne polaarmuuseumite võrgustiku kohtumine. Ushuaia kui üks maailma lõunapoolsemaid linnu on tuntud selle poolest, et sealt väljutakse Antarktika reisidele. Programmi suhtes kohtuti paari inimesega, kes osalesid 1958. aastal esimesel rahvusvahelisel kruiisil Antarktikasse laeval Les Eclaireurs, et näidata Antarktika turismi ajaloo kaardistamise vajadust.

2020. aastal tähistatakse Antarktika avastamist. Kõigest 200 aastat tagasi sai inimkonnale selgeks, et seal all kaugel lõunas on ikkagi manner, kuigi jäine ja imelik ning võrreldamatu kõigi teistega. Eestis alustame tähistamisega aasta varem, sest Saaremaal sündinud baltisakslane Fabian Gottlieb von Bellingshausen startis Kroonlinnast Venemaa Antarktika ekspeditsiooni juhina 1819. aasta juulis. Samuti algab juulis Eesti Meremuuseumi ja Thetis Ekspeditsioonide korraldatud mereretk selle olulise ajaloolise sündmuse esiletõstmiseks. Päris paljud klubi liikmed panustavad retke sisulisse poolde ning kaasavad ka rahvusvahelist polaarkogukonda.

Tekst: Katrin Savomägi

Fotod: erakou

Selles numbris

• Raamatuarvustus: KÕNNI. Üks samm korraga
• Milline on parim matkatoit?
• PRIIT TISLER: väljakutse juhtida polaarjaama
• Antarktika enne ja nüüd
• Jääajas eikellegimaal
• Bellingshausen – Antarktise avastaja
• Polaarkogukonnad meil ja mujal
• Kolm talve Antarktises
• Õppe-eksperiment "Krusensternil"
• Bellingshausen markidel, ümbrikel ja postkaartidel
• Vaateid turismilaevalt Antarktika poolsaarele
• JONNE KOTTA – merebioloogina Antarktikas
• Antarktika prantsuse moodi
• Mrs. Captain MAIE SÕER
• Meie Jongert, merede Rolls Royce
• Ekspeditsioon Antarktika 200
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 78 – Juuni 2019