Pealikuks saamine Tansaania moodi

Erki Fels käis maasai külas Tansaanias, et osa saada Eunoto riitusest, mis teeb meestest pealikud.

Sonimine oli kestnud tunde. Loojangu ajal tulime kraali, nüüd sirasid taevas juba tähed. Neli noort maasai poissi õõtsusid. Kaaslased loitsisid ja andsid lakse vastu poiste põski, et neid erksana hoida. Kraalis, okkaliste akaatsiaokstega piiratud aedikus, ei maganud täna lehmad. Trobikond pealtvaatajat, kõik mehed, ruuduline lina üle õla, oli tulnud siia vaatama poiste mehekssaamist. Uudistasin lummatult esireast, taandusin siis järjest tahapoole. Laulikud vahetusid, aga poisid seisid alasti ja õõtsusid kohusetundlikult kogu öö.

Kui lauldud oli juba kaua, eemaldus poolring poiste juurest. Pealtvaatajad astusid eest ja ühiselt moodustati uus poolring ümber minu. Punastasin ootamatust tähelepanust. Keegi võttis käe alt kinni ja aitas mu püsti. Tundsin käsi kobamas vöökohal. Äkki langetas keegi mu püksid. Nuga välkus tähistaeva all. Siis värvus kõik punaseks ja õhus oli mõru raua lõhn. Patsutati tunnustavalt ja hääl hõikas: „Eric!“

Võpatasin unest, kui Edward käe mu õlale pani. „Eric,“ ütles ta. „Oleks hea minna magama. Nad laulavad siin terve öö. Lõikus on alles hommikul.“ Jätsime maasaid kraali loitsima. Järgmisel hommikul selgus, et lõikamine oli toimunud ikkagi öösel. „Aga mis siis,“ lohutas Edward – maasai, kes mind Tansaanias võõrustas. „Nemad alles alustavad sõdalasteed, aga naaberkülas toimub Eunoto riitus – karastunud sõdalastest saavad pealikud.“

Tõlgi ja teejuhi otsimine

Tansaanias põimub turism ja Aafrika. Saab elada hotellides, võtta päikest Sansibari randadel, seigelda safaritel, kus kõik Suure Viisiku loomad hõlpsalt ära näeb. Kel võhma, ronib Kilimanjaro otsa, ainus koht Aafrikas, kus saab katsuda lund. See kõik on vahva, aga mulje Aafrikast võib jääda liiga ühekülgseks. Mina tahtsin elada kohalikega: slummides, maakohtades, eriti aga hõimude juures. Traditsioonilist hõimurahvast on Tansaanias veel alles. Serengeti ja Ngorongoro rahvusparkide lähedal elavad maasaid. Karjakasvatajad. Sihvakad, laiade õlgadega, veel laiema naeratusega. Neid katab punane-must triibuline lina. Maasaid ilutsevad Tansaania postkaartidel sama tihti nagu lõvid, Kilimanjaro ja akaatsiapuud.

Seisin keset Moshi vürtsiturgu, ootasin teejuhti. Mul ei olnud kokkulepet, polnud kutsunud ega oodanud kedagi konkreetset. Lootsin, et kui seisan rahvast pungil turul piisavalt kaua, tulevad õiged inimesed ise mu juurde. Rumal mõte? Üldse mitte. Ainult nii leiabki teejuhte, kes oskavad viia päris külla, mitte turistidele mõeldud „mänguküladesse“.

Vaja on tutvuda inglise keelt oskava meesterahvaga, kelle sugulased elavad külas, aga kes ise on tulnud linna juhutööle. Pean ootama, kuni keegi tuleb ja küsib: „Mzungu, hau aa ju?“ Siis pean oma soovi selgelt ära rääkima. Saatus viib mu kuhugi ja teeb tuttavaks huvitavate inimestega. Nii sattuski mu teele Edward. Meie kokkulepe: ta võtab mu nädalaks maasai külla kaasa. Loobun nõudmistest, magan seal, kus teised, söön koos teistega, ei hellita liigseid lootusi. Edward tagab, et külastame „päris“ hõimu – küla, kus maasaid elavad, söövad, lapsi kasvatavad ja kust lehmad hommikul karjamaale suunduvad. Minu kulu on 100 eurot pluss transport. „Kas võtame kingituseks  kaasa kitse?“ küsisin. Edward raputas pead. Me ei jõuaks teda transportida. Pidime sõitma nii matatu kui ka boda’ga (mootorrattaga) ning lõpuks matkama. Ostsime hoopis suhkrut ja maisi.

Maasai küla on võõras maailm, teine ajastu

Loojangu eel astusin uude maailma. Küla oli mägedega palistatud, kõndisime nagu suure vulkaani kraatris. Savionnidest immitses suitsu. Lapsed nägid meie saabumist ja jooksid vastu. Maasai lapsed tervitavad sümpaatsel viisil: nad kummardavad sinu kohale ja ootavad, et asetaksid viivuks käe nende kiilaks pöetud pea peale.

Külas toimus korraga mitu sündmust. Esiteks, pereema oli end kukkudes vigastanud ja peaaegu roomas, et meid tervitada. Tüdrukud hoolitsesid ta eest ja tegid meile kõigile teed. Teiseks, talus oli sündinud lambatall. Kolmandaks, eemalt oli kuulda poiste laulujoru. Salkades noormehed kõndisid lagedal väljal külast külla.  „Ümberlõikus,“ teatas Edward ja lisas, et lähme õhtul kraali seda uudistama. Olin saabunud õigel ajal, sest paari päeva pärast pidi toimuma Eunoto tseremoonia. Aastakäik, kes 15 aastat tagasi ümber lõigati, astuvad nüüd järgmisse eluringi, saades pealikeks. See on maasai mehe elu produktiivseim periood, kus nauditakse eakaaslastega valitseva põlvkonna eeliseid.

Istusime õues madalatel pinkidel, seljad vastu hüti saviseina. Must tee oli magus. Nad olid vist kogu kingitud suhkru ühte kannu ära raisanud. Mul pole meeles, millest rääkisime. Võib vabalt olla, et pärast viisakusi lihtsalt vaikisime. Vaatasin eemal suitsevaid naaberhütte ja mägesid taamal. Nii võõrastes kohtades võtab paar päeva aega, et oludega harjuda. Küsimused, mis Eestis plaane tehes hõimuelu juures vaimustasid, ununesid sootuks.

Loomulikult ei ela maasaid isoleeritult omaette. Maailmaga ollakse suhetes. Maantee ei ole kaugel. Elektrit ei ole, aga pisikesi päikesepaneele kasutatakse. Telefonid on vist igal meesterahval vanuses üle 25 aasta. Kui jalutasime küla suunas, vuhises mööda maasai boda-juht, kiiver peas, ruuduline riie tuules lehvimas. Paljud lapsed käivad  koolis. Ometi haigutab külaelu ja muu maailma vahel kuristik. Savionnid ja lõkked muudavad argielu: elektri, jooksva vee ja kanalisatsiooni puudumine dikteerib  teistsuguse rütmi. Küla on monoliitne. Naaber tunneb naabrit läbi ja lõhki, hoiab tema lapsi, laenab maisi, küsib ube. Kõik on ühtmoodi maasaid. Võõraid kultuure, keeli, ambitsioone pole. Kõigi elu juhivad ühtmoodi lehmad. Oo, lehmad! Härdalt vaatasime Edwardiga, kuidas maa peremehed karjast tagasi vantsisid, poisid pikkade piitsadega nende kannul.

Savihütis magatakse lehmanahal

Savionn on seest hubane ja tühi. Pole kappe, riiuleid, nagisid, toole, aknaid. Kui pean valima hüti või telgi vahel, valin alati ööbimiseks hüti. See on hea ventilatsiooniga ega kuumene hommikul üles. Öine jahe tuul vuhiseb läbi savionni ja paneb selle hingama. Onnis, mida Edwardiga jagasime, oli laudadest ehitatud lavats. Sinna laotasime kõva lehmanaha. Mahtusime mõlemad magama, ehkki palju laiutamisruumi ei olnud. Sooja andis hõõguv tulease, valgust õlilamp, mis toki külge riputati.

Aafrika hõimud ei pea lugu esemest, mis valgele linnavurlele on magamiseks ülioluline. Ilma tekita saab, madratsit ei ole vaja, linu pole vaja, vooditki mitte. Aga padi! Kui pole patja, on kole raske. Patju ei kasutanud ükski hõim, keda Aafrikas kohtasin. Ei olnud patju karamojade juures, maasaidel, himbadel, bušmanitel… Vähkresin küljelt küljele ja kuulasin võõraid helisid. Lõpuks laotasin oma asjad muldpõrandale ja võtsin ranitsa pea alla. Kui öösel pissile läksin, kostis ikka veel laste laul ja loitsimine.

Veetoomine on naiste töö

Tüdrukud tõid sooja vett, et saaksime silmad ja käed pesta. „Kuidas te hambaid pesete?“ uurisin, sest maasaide naeratus oli säravvalge. Edward läks põõsastesse, murdis oksajupi ja nätsutas otsa pudedaks. Üritasin ka, aga oks oli liiga kõva. Vahetasime oksad ära ja proovisin pesta tema hambaharjaga.

Seal, kus vesi kraanist ei jookse, ei ole vee olemasolu majapidamises iseenesestmõistetav. Vett tuleb kusagilt tuua. Hommikul lähevad poisid karja, naabrite lehmad liituvad üheks roduks ja sammuvad kraalist karjamaale. Lõkked puhutakse leeki, sest maasaid armastavad musta magusat teed. Aga mitu tundi varem, enne päikesetõusu,  leiab aset praktiline toimetus. See toimetus on Aafrika maakohtades üsna universaalne. Igal pool jäetud naiste ja laste õlgadele (õigemini peadele). Veetoomine! Mõnikord tuleb käia kilomeetrite kaugusele, sest kaev rajatakse kümne küla koostöös. Meie külas ei olnudki kaevu, vaid vett toodi tiigist.

Naised kannavad tavaliselt kanistreid pea peal, ent meil olid eeslid. Eeslitega on veetoomine „lapsemäng“. Naine suudab kanda 25-liitrist kanistrit, eesli turjale saab aga kinnitada 40 liitrit ühele, 40 liitrit teisele küljele. Läksime suisa kahe eesliga. Lapsed piitsutasid loomi halastamatult. Eeslid tegid kõike kuulekalt, aga said ikkagi peksa. Hoidsin oma suu kinni ega keelanud lapsi isegi siis, kui eesli turjalt verd immitses. Nende maailm, nende reeglid. Võõrustajale moraali lugeda oleks häbematu. Piitsahoopide taga oli laste ülemvõim ja hulk väljaelamata tundeid.

„Sa ei peaks vett tooma, see on naiste töö,“ noomis Edwardi isa. Tal ei olnud suus hambaid, aga tal oli neli lehma ja kaks naist. „Kas sinu naised ei lähe üksteise peale kadedaks?“ pärisin. Edwardi isa kinnitas, et peres valitseb rahu. „Aga Oloboni Lemapi, temal on üheksa naist ja terve koolitäis lapselapsi.“ Kui mõni päev hiljem selle erakordse mehega kohtusin, valdas mind suur aukartus.

Mees, kellel on üheksa naist ja koolimajatäis lapselapsi

Ehkki Oloboni Lemapi ei jätnud mulle isikuna erilist muljet, oli tegemist erakordse mehega. Mitte üksnes ei räägi üheksa naise kosimine tema füüsilise võimekuse kohta, vaid Oloboni Lemapi pidi olema ka meeletult rikas. Maasai Bill Gates. Vaevalt õnnestub mul elu jooksul tervitada rikkamat inimest. Muidugi ei mõõdetud tema vara naiste arvu, ammugi pangakonto järgi. Oloboni Lemapi rikkus väljendus tuhandes lehmas.

„Kas panid tähele ta riideid?“ küsis Edward, kui audients lõppes. Oloboni Lemapi kandis maasai triibulist lina. „Kas nägid ta hütti?“ See oli samasugune hütt, kus meie Edwardiga magasime, kust öine savannituul mõnusasti läbi kohiseb. „Just! See ongi maasai rikkus!“ hüüdis Edward võidukalt. „Rikkal on rohkem naisi, rohkem hütte, rohkem lehmi. Aga elu on sama. Minu isal on ainult neli lehma ja meie elame samades tingimustes, kanname samu riideid, elame samades hüttides, sööme sama toitu. Meil on isegi samasugused unistused. Lihtsalt selle erinevusega, et meil on kõike vähem.“ Edwardi mõte rabas mind. Olin tulnud Tansaaniasse rauast lohe seljas ja kavatsesin tagasi lennata Kaplinnast. Oloboni Lemapi vaatevinklist olid need üüratud vahemaad. Ja mul ei ole mitte ühtegi lehma. Ometi oli Oloboni Lemapi minust rikkam saja tuhande kordselt. Keegi ei kahelnud selles.

Eunoto riitus – sõdalastest saavad pealikud

Naaberkülades toimusid pidustused. 15 aasta pikkune ring oli ühe meesrühma jaoks täis saanud ja nad tuli sõdalase staatusest pealikuks pühitseda. Ühtlasi saavad neist tulehalu patroonid noortele poistele, kes olid ümberlõikuse läbi teinud ja astunud sõdalase etappi. Pealikuks pühitsemine on ümberlõikuse ja abielu järel kolmas maasai mehe elu verstapost. Meile tähendas see pidu, puskarit ja limonaadi. Coca-Cola ja Fanta pudeleid tassiti külades kastide viisi.

Mehed ja naised tegid üksteisest eraldatuna süüa. Naised keetsid maisi ja lõikusid juurvilju. Mehed tapsid lehma. Keegi hakkas lehma peast silmi välja koukima. Liharibad vinnati roigastele pingule ja asetati suure lõkke äärde küpsema. Ehkki liha küpses kaua, jäi see ikkagi mingil põhjusel tooreks. Närisin ja närisin ja närisin. Kohalikega söömine on nii oluline, et sõin ja jõin kõike. Ka verd, kui vaja. Oli aga üks asi, mida kaasa teha ei suutnud. Noormees võttis kondi, lõi selle matšeetega puruks ja – minu imestuseks – luristas kondi seest kurku pisikese solkmemoodi halli riba. Vaatasin jahmunult. See oli luuüdi.

„Miks me ei joo?“ küsisin Edwardi käest, kui nätsutasime pooltoorest liha. Täheldasin, et pudelid seisid kastides puu all varjus, aga keegi ei tundnud joogi vastu huvi. Ometi oli liha nätske ja mais natukene kuiv. Eelarvamus, et toit ja jook käivad käsikäes, on Eestist õpitud komme, mida pidasin iseenesestmõistetavaks. „Me ei joo praegu kindlasti mitte,“ raputas Edward pead. „Jook tuleb pärast sööki. Kui me praegu jooksime, siis me ju ei teakski, millal meil kõht täis saab. Jook eksitaks meid.“ Ma polnud kunagi söömisele sellest nurgast vaadanud. Kui eestlasele on toit üha enam maitseelamus, mis võiks olla alati võimalikult suur nauding, siis maasai jaoks on söömine praktiline toimetus. Naudingust olulisem on, et kõht täis saaks.

Lõunatunnil koguneti küla keskpunkti. Vanad mehed istusid plasttoolidel, kepid toetumas käetoele. Naised olid rahvariietega ehitud. Mehed ja naised tantsisid eraldi rühmades. Isegi laulud olid erinevad. Toimus alandlik riitus. Kolm meest pandi istuma lehmanahkadele. Naised talutasid neid, justkui ei suudaks nad ise istuda-astuda. Maasai sõdalased laulsid ja hüppasid poolringis, samal ajal kui naised tulevaste pealike päid pesid ja pügasid. Neile anti kätte sau ja nad kaeti maasai triibulise linaga.

Tantsides liiguti teistesse küladesse, kus samuti pealikke pühitseti. Maasai tants seisneb õlgade õõtsutamises ja õigel ajal õhkuhüppamises. See hüppamine – sina ja mina nii ei oska. Selliseid hüppeid suudavadki vaid maasaid ja nende vennashõimud. Kui näed pikka kasvu saledat maasai sõdalast päikeseloojangul õhku hüppamas, tolm jalge all auramas, oled puudutanud Aafrika südant.

Maasai elutarkus

Lahkumise hommikul palusin, et Edwardi isa mulle midagi eluteele kaasa ütleks. „Kas su isal on mulle mõni õpetus, sest me ei kohtu enam.“ Isa rääkis kaua maasai keeles.

Edward tõlkis aeglaselt, iga sõna rõhutades: „Ta ütleb sulle, et kui sa harid põldu, siis sõltud vihmast ja tuulest. Üks halb aasta võib su pere nälga jätta. Aga kui sul on lisaks põllule ka lehmad, siis ei ole sa iialgi näljane.“

Tekst ja fotod: Erki Fels

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Taassünd Lahetagusel
• Antarktika ekspeditsiooni kõne
• KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse
• Kuidas troopikas terveks jääda?
• Eesti Matkaliit 30
• Jalgrattaga Moseli veinikülades
• Merikilpkonna vabastamine
• Galápagose saarestikku avastamas
• Pealikuks saamine Tansaania moodi
• Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast
• Purkide tasandikku avastamas
• LAOS – aega on küllalt!
• Kopti kristlased ja Mokattami mäe liigutamine
• Kairo hästihoitud saladus
• Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia
• Armeenia ja selle maa brändid
• Cusco ja Püha org
• Miks rändate üksinda mööda maailma?
• Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 79 – August 2019