Galápagose saarestikku avastamas

Ecuadorile kuuluvatel Galápagose saartel on hämmastavalt liigirikas asustus ja ebamaine vulkaaniline maastik või nagu saart külastanud Madis Hurt ja Sigrid Laas tabavalt ütlevad – see on justkui omamoodi ajakapsel, milletaolist kuskil mujal maailmas ei leia.

Ütled Galápagos, mõtled Charles Darwin. Ütled Charles Darwin, mõtled evolutsioon. Vähemalt nii on see olnud nende ridade kirjutajate puhul. Kui paika oli saanud plaan lennata Galápagose saartele, meenusid kõigepealt just bioloogiatunnid põhikoolis, kus sai esimest korda kuuldud Darwini vintidest ja sellest, kuidas hilisem kuulus teadlane hakkas Galápagosel tehtud avastuste põhjal kokku panema evolutsiooniteooria aluseid. Kogemus näitas, et Galápagose saarestik mõjub tõepoolest omamoodi ajakapslina, mille nägemine ühtaegu õpetab, liigutab ja inspireerib.

Meie reis

Käisime Galápagosel 2018. aasta septembris ja oktoobris, veetes seal pea kaks nädalat. Alustanud Ecuadori pealinnast Quitost, jõudsime pärast paaritunnist lendu Baltra saarele Seymouri lennujaama. End „maailma esimeseks ökoloogiliseks lennujaamaks“ nimetav sõlmpunkt asub kohal, mis kunagi oli baasiks Panama kanalit valvavatele USA sõjalennukitele. Tänapäeval pole väikesel ja lagedal Baltra saarel teha midagi muud, kui istuda bussi, seejärel paadile ja siis uuesti bussi ning sõita edasi Santa Cruzi saarele Puerto Ayorasse. Viimane on saarestiku suurima keskusena koduks ligi 12 000 inimesele ja ühtlasi kohaks, kus Galápagosele jõudnud turist leiab kõik vajaliku.

Ainulaadne loodus

Galápagosele annavad erilise atmosfääri selle vulkaaniline maastik ja väga omapärane loomastik. Üks esiti hämmastavamaid aspekte oli see, kuivõrd taltsad on kohaliku fauna esindajad. Usutakse, et just saarte pikaaegne isoleeritus on teinud loomad ebaharilikult julgeks, nii et potentsiaalseid vaenlasi, sealhulgas inimesi justkui ei osatagi karta. Seetõttu teavitatakse kõiki saarte külastajaid, et siinsete loomadega tuleb hoida paarimeetrist distantsi. Sellest reeglist on küll raske kinni pidada, kui mõni  uudishimulik vint või hüljes sind ise lähedalt uudistama tuleb. Allakirjutanute ühed kõige uskumatumad kogemused sündisid snorgeldamisel, kui õnnestus lähestikku sattuda galápagose pingviini, maailma kõige põhjapoolsema pingviiniliigiga. Õige uudishimulikud tegelased olid ka merilõvid, samas kui randadel peesitavad meriiguaanid jätsid lihtsalt stoilise mulje ega lasknud end mööda siblivatest jalgadest palju häirida.

Galápagose saarte kuulsaimad asukad on elevantkilpkonnad, keda võis näha tegutsemas nii asulate ümbruses kui ka nende kasvatamisele spetsialiseerunud asutustes. Viimaste hulka kuuluvad näiteks Puerto Ayoral asuv Estación Cientifica Charles Darwin ja Puerto Villamilis asuv Centro de Crianza de Tortugas, mille külastamine on lihtne ja tasuta. On kurb tõsiasi, et tänapäeval jõuavad Galápagosel rotid, kassid ja ei tea kes veel elevantkilpkonnade munadeni enne, kui nood jõuavad kooruda. Isegi kui väikesel elevantkilpkonnal õnnestub eluga algust teha, on nad kerge saak koertele. Olukord on lausa nii hull, et siinsete teadlaste väitel looduslikes tingimustes ei saakski siinsed elevantkilpkonnad järglasi anda. Olid ka ajad, kus Galápagosel maabusid regulaarselt mereröövlid ja haarasid elevantkilpkonni lugematul arvul laevade peale kaasa. Tuli välja, et loomad moodustasid hea lihatagavara, keda pikkade meresõitude ajal tapeti vastavalt vajadusele. Puhas poiss polnud ka Darwin, kelle märkmetest leiab viiteid elevantkilpkonnade seljas ratsutamisele.

Üks olulise tähtsusega projekt oli Isabela, mis tehti 1990. aastatel ja mille eesmärk oli hävitada kõik saartel elavad metsikud kitsed, sead ja eeslid. Silme ette kerkisid märulifilmid, kui meile räägiti selleks palgatud Uus-Meremaa täpsusküttidest, kes helikopterite pealt loomi maha lasid. Kui esimese aastaga oli suurem osa eelmainitud võõrliike hävitatud, seisid projekti läbiviijad uue probleemi ees: allesjäänud kitsed olid nüüd hajutatud ning neid üles leida keerulisem. Seetõttu võeti appi GPS-seadmed, mis kinnitati emasloomade külge. Varem või hiljem leidsid nende juurde tee isased ning moodustusid väikesed karjad, mille isendeid oli lihtsam küttida. Neid GPS-seadmetega varustatud emaskitsi kutsuti naljakal kombel juudakitsedeks (inglise keeles judas goats).

Saarte peal

Suuremate asulate lähedal asuvad rannad, lahesopid snorgeldamiseks, laavatunnelid, vulkaanikraatrid, teadus- ja uuringukeskused – need on peamised kohad, mida on võimalik Galápagosel omal käel külastada. Ühelt asustatud saarelt teisele saab paadiga. Ühe saare piires ringi liikudes on lisaks kondimootorile võimalik kasutada bussi või taksot. Puerto Ayoras on taksodeks valged pikapautod, mis kohati lausa kolonnina peamistel tänavatel „patrullivad“. Piisas, kui natuke eksinud pilguga ringi vaadata, kui kohe anti hoo mahavõtmise, signaalitamise või tulede vilgutamisega märku: „Kuhu vaja, amigo?” Probleem on vaid selles, et kord juba nii kaugele sõitnuna ihkab hing  kohtadesse, kuhu taksoga ei küündi. Kohtadesse, kus silmapiiri ulatuses pole jälgegi inimtegevusest. Siinkohal tulevadki appi päevareisid ja mitmepäevased merekruiisid, mis viivad nii suuremate saarte kaugematesse nurkadesse kui ka väiksematele saartele.

Galápagose saarestikus on suuremaid, s.o üle 1 ruutkilomeetrise pindalaga saari 18. Neist viis on asustatud: Santa Cruz (keskus Puerto Ayora), San Cristóbal (keskus Puerto Baquerizo Moreno), Isabela (keskus Puerto Villamil), Floreana (keskus Puerto Velasco Ibarra) ja Baltra (peamise lennujaama asukoht). Saartel, mida meie jõudsime külastada, oli igaühel oma nägu. Ühel võis imetleda emakese looduse meistrikätt vulkaanilise maastiku vormimisel, teisel jälgida lähedalt tegemisi-toimetamisi linnuparadiisis, kolmandal avastada esmaklassilise veealuse maailmaga lahesoppe.

Koht, kus meie hinnangul said kokku kõik need kolm, oli Isabela saar. Isabela rannikul asuv Punto Moreno pakkus ühe kõige meeldejäävama snorgeldamiskogemuse, kui parimatel hetkedel tulid meist nii kümne meetri kaugusele galápagose pingviinid. Mõnel hetkel õnnestus tunnistada merilõvide tõeliselt nõtket veealust tantsu. Aeg-ajalt ujusid mööda lennuvõimetud kormoranid. Muidugi ei puudunud meile nii värvikirevalt mõjuvad troopilised kalad (isegi kui nende viibimine samades vetes pingviinidega tundus pisut mõistusevastane). Elizabethi lahes nägime lugematul hulgal rohelisi merikilpkonni. Wolfi vulkaani külje alt laevaga läbi sõites ei uskunud me oma silmi, kui taamal justkui midagi hõbedast vägivaldselt veest välja visati. Peagi sai selgeks, et nägime veest välja hüppavaid sarvikraisid. Valdav osa saarest endast pole mõeldud turistidele ringijalutamiseks, kuid üle kilomeetrikõrguse Sierra Negra vulkaanikoonuse me siiski pääsesime. Saare lõunarannikul asuv väike asula Puerto Villamil oli meeldiv vaheldus Puerto Ayora sagimisele.

Isabela saare läheduses asub Fernandina saar, mille kaljunukkidel Punta Espinozas võis näha midagi, mida võiks kõige täpsemini kirjeldada meriiguaanide lademena. Üksteise peal risti-rästi lebades jätsid meriiguaanid laisa mulje, peamiseks liigutuseks oli aeg-ajalt peale tulnud aevastus. See on neile olulise tähendusega protseduur, sest  niimoodi väljutatakse kehast üleliigne sool, mis ookeanivees organismi koguneb – meriiguaanid on nimelt ainsad iguaaniliigid, kes käivad vees toitumas.

Fernandina rannikul Punta Vicente Roca piirkonnas seilates silmasime paari päikesekala – kalade maailma tõelisi raskekaallasi. Ilmselt mitusada kilo kaalunud isendid tulid veepinnale sedavõrd ligidale, et nende seljauim ulatust kaugele välja. Isabela ja Fernandina saare vahelises väinas nägime vaalasid, kelle poolt taevasse saadetud veesambad pakkusid juba kaugelt majesteetlikku vaatepilti. Õnnestus neid lähedaltki näha, kuid mitte piisavalt täpselt, et määrata liik. Seymour Norte saare kõige vaimustavamad asukad olid fregattlinnud. Segamatult linnukolooniat jälgides võisime näha, kuidas mõned isaslinnud olid oma kurgualuse punase pauna viimseni pingule puhunud. Protsess, mis pidavat aega võtma mitu kuud, täidab emaste ligimeelitamise eesmärki. Oli kihvt vaadata, kuidas mõni isane, kes oli endale emase leidnud, ühe tiiva ümber kaaslase asetas – justkui mõni kallimaga kinos kohtingul olev noormees.

Praktilisi küsimusi

Eelnev on kõigest läbilõige, kui mitte öelda pelk tipphetkede loetelu sellest, mida Galápagosel vaid mõne päeva jooksul võib näha. Meie näide põhineb viiepäevasel kruiisil, millele me hankisime piletid n-ö viimase minuti pakkumisega. Nii isiklik kogemus kui ka internetiotsingud näitavad, et Galápagosele reisivale inimesele on kruiisist osavõtmine üks kesksemaid praktilisi küsimusi. Kes muidugi ei ütleks ära mitmepäevasest merereisist, kus võib giidi juhendamisel õppida tundma haruldasi liike nii merel kui ka maismaal, olla korralikult toidetud ja tagatipuks ületada veel ekvaator!

Probleem on selles, et see kõik maksab palju raha. Õieti liigagi palju, et suuta endale õigustada sellist säästude „põletamist“. Sarnaselt paljudega, kel on luksus reisida vabama reisigraafikuga, saime meie võtta riski ja lunastada piletid kruiisile juba Galápagosele kohale jõudnuna – seda algsest hinnast märgatavalt odavamalt. Tuleb muidugi tunnistada, et kulutada Puerto Ayoras agentuuride uksi ja pärida, kas ehk ei juhtu paari päeva sees lahkuvatel laevadel olema täitmata kohti, oli omajagu närvesööv. Elu oli juba tõestanud, et Lõuna-Ameerikas reisides võivad ka pealtnäha siledad poisid osutuda petisteks. Mees, kelle agentuuri vahendusel lõpuks piletid ostsime, võlus meie südamed õige omapärase küsimusega: „Tulles Eestist, kas te Urmas Sisaskit teate?” Tuli välja, et agentuuri töötaja näol oli tegu Colombiast pärit endise koorilauljaga, kes olevat oma kodumaal laulnud esimeste seas Urmas Sisaski laule. Muuseas, mehe sõnul olevat me aastate jooksul olnud tema kolmandad kliendid Eestist. Kuna jäime lõpuks oma valikuga rahule, tuleb siinkohal auväärt heliloojale anda edasi suurimad tänusõnad õnnestunud lepinguni viimise eest!

Hea näide Galápagose tuurioperaatorite kõikuvast kvaliteedist oli meie paadireis ümber San Cristóbali saare. Päripäeva rannajoont mõõtes oli kohe esimeseks peatuseks Kicker Rock ehk hispaaniapäraselt León Dormido. Tegemist on suure ookeanist kerkiva kaljuga, mille ümbruse veed on head ja populaarsed kohad sukeldumiseks ja snorgeldamiseks. Ilusad pildid reklaamplakatitel lubasid näha merikilpkonni, sarvikraisid ja vasarhaisid. Meil õnnestus näha vaid esimesi, mida me muidugi ei pane korraldajate süüks. Oli ka haisid, kuid need olid oma kujult pigem väikesed või keskmist mõõtu ning ujusid meist mitu-mitu meetrit madalamal. Sellegipoolest oli hai nägemine elamus, sest kes kujutaks ette, et selliste olenditega saab üldse vett jagada! Meie ei osanud nähtule liigitäpsusega nimesid anda ja me tõepoolest pettusime, et nii siin kui ka terve edasise pika päeva jooksul ei küündinud ka meie giidi teadmised sügavamale. Kui kedagi nägime, oli see ikka kas „hai“, „kilpkonn“ vms. Tõsi, olulisel  määral jäid selgitused ka giidi nõrga inglise keele taha. Kui me ei olnud tollel päeval parajasti vees või mõnel liivarannal, elasime kaasa kaptenile, kes sõitis kihnujõnnilikult nii, et meri põrus.

Kuigi Galápagosel reisides on võimalik inglise keelega läbi ajada, on turistidega tegelevate inimeste keeletase varieeruv. Kas või väheldane hispaania keele oskus annab olulise eelise. Mainimata ei saa jätta reisiplaneerimise tähtsust. Kui soovida teha väljasõitu Bartolomé saarele – kohta, kus on tehtud ühed Galápagose tuntumad postkaardifotod – võiks teada, et sinna lubatakse iga päev vaid kolm 16 inimesega tuuri (pluss mitmepäevasel kruiisil olevad turistid, kellele on eraldi ajad). Kindlasti ei tee kahju, kui on kaasa võetud hea hulk USA dollareid (Ecuadori rahaühik 2000. aastast alates), sest ka suuremate summade puhul eelistatakse sularaha. Tähtsamates asulates küll leidub pangaautomaate, kuid esiteks võivad need olla rikkis, teiseks rahast tühjad või kolmandaks madala päevase limiidiga (sõltumata sellest, mis te ise pangas päevalimiidiks olete seadnud).

Igal juhul tuleb olla valmis väljaminekuteks, sest vähemalt päevased väljasõidud asustustest eemale peaksid kuuluma Galápagosel reisiplaanidesse. Kui kord juba on Galápagosele sõit tõsiselt plaani võetud, tuleks sama tõsiselt kaaluda eelneva sukelduskoolituse läbimist. Siinses artiklis küll jagasime snorgeldamisel saadud elamusi, kuid need ei küüni ligilähedalegi sellele, mida kuulsime mõnede sõpradesukeldujate käest. Nagu üks Galápagosel nähtud reklaamtahvli tekst kõlas: „70% maakerast on kaetud veega. Kui sa ei sukeldu, siis ma loodan, et sa oled oma 30%-ga paganama rahul.“

Tekst ja fotod: Madis Hurt ja Sigrid Laas

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Taassünd Lahetagusel
• Antarktika ekspeditsiooni kõne
• KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse
• Kuidas troopikas terveks jääda?
• Eesti Matkaliit 30
• Jalgrattaga Moseli veinikülades
• Merikilpkonna vabastamine
• Galápagose saarestikku avastamas
• Pealikuks saamine Tansaania moodi
• Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast
• Purkide tasandikku avastamas
• LAOS – aega on küllalt!
• Kopti kristlased ja Mokattami mäe liigutamine
• Kairo hästihoitud saladus
• Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia
• Armeenia ja selle maa brändid
• Cusco ja Püha org
• Miks rändate üksinda mööda maailma?
• Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 79 – August 2019