Kaks teed, üks mägi

Andre Nõmm on tõusnud Rootsi kõrgeima mäe Kebnekaise tippu tõenäoliselt rohkem kui ükski teine eestlane. Pea iga kord on tulnud trotsida väga heitlikku ilma, juulikuist lumetormi või pea olematut nähtavust. Öeldakse, et järjekindlus viib sihile, ning päris mitmes katse toob matkajale kaua oodatud eesmärgi - ilusa ja selge ilmaga tipuvallutuse. "Sellise hetke tabamiseks läks mul enam kui kümme aastat."

Jõuame Láddjujávri nime kandvalt järvelt Darfalvaggi jõe suudmesse. Mööda madalat ja käänulist jõge sõidame väikelaevaga ettevaatlikult Kebnekaisele lähemale. Veel võimaldavad Darfalvaggi veed vähendada matkajate jalavaeva, ehkki lamedapõhjalise aluse manööverdamine mahamärgitud vitsade vahel nõuab laevnikult head täpsust. Kebnekaise liustike jäised kombitsad sulavad suure kiirusega, nende kurgust tuleb üha vähem vett. Täpsetelt matkakaartidelt võib aimata, et Láddjujávri veed on kunagi katnud palju suurema ala. Kohalikele laevnikele ei ole see hea perspektiiv, kuid ilmselt saab seal veel mõne aja laevatada.

Nils ja Andreas Salli on isa ja poeg. Need Lapimaa mehed on Rootsi riigilt rentinud tüki maad ja ehitanud Láddjujávri randa väikese sadama ning burgeriputka Lap Danalds, mis pakub eksootilist burgerit Renburgare. Eksootilist seetõttu, et selle vahel on pihv põhjapõdralihast. Päevas teevad nad väikelaevadega kolm reisi, mis lühendab 19-kilomeetrist jalgsimatka Nikkaluoakta ja Kebnekaise Fjällstationi vahel 6 kilomeetri võrra. Kebnekaise Fjällstation ehk mägijaam on baaslaager matkajatele, kes üritavad tõusta Rootsi kõrgeima mäe Kebnekaise tippu. Sallide baaslaager asub lähimast autoparklast, Nikkaluoktast, umbes pooleteise tunni pikkuse matka kaugusel. Nilsi ja Andrease äri kõrghooaeg on juuni keskpaigast kuni septembri keskpaigani, kui Kebnakaise retke võtab ette sadu matkajaid.

Esimene tõus

2001. aastal tõusen Kebnekaise tippu esimest korda. Oleme mitu päeva oodanud hea ilmaga tipupäeva, enamaks meil aega ei ole. Ilm tipus on heitlik, hallid pilved liiguvad kiiresti, lubades aeg-ajalt mõne piiratud vaate ümbritsevatele lumistele tippudele. Need on üksikud pildid Rootsi Lapimaa kargeimast piirkonnast, kus kõrvuti sellised rahvuspargid nagu Padjelanta, Sarek, Stora Sjöfallet, Abisko ja Muddus. Rahvuspargid moodustavad kokku tuhandeid ruutmeetreid Euroopa metsikut ääreala, mis suure jalajäljega Euroopas on justkui fragment teiselt planeedilt, ehkki vaid ühe autosõidupäeva kaugusel Stockholmi või Helsingi kesklinnast.

Kebnekaisest saab mulle omamoodi palverännak, mitme järgneva suve jooksul otsin Golfi hoovuse meelevallast seda üht päikselist päeva, mis ühtiks minu tipupäevaga. „Miks sa seda teed?“ on sõbrad minult küsinud. „Kas maailmas on vähe uusi kohti, kus matkata?“ Vahel olen seda endalt küsinud ka ise, sest iga järgmine katse on ilma mõttes veelgi haledam kui esimene. Tipupäev möödub kas märjas pilvevatis, kus nähtavus pea olematu, või juulikuises lumetormis. Kuidagi ei suuda tabada ilusat ilma. Teadmine, et Kebnekaise on üks näruse ilmaga piirkond, süveneb minus üha enam.

Milline rada valida?

Kebnekaise on Rootsi kõrgeim mägi. Selle tippu viib kaks teed. Västra Leden (läänerada) ja Östra Leden (idarada). Enamik matkajaid läheb tippu mööda Västra Ledenit. See on küll pikem (edasi-tagasi 9–11 tundi), kuid ei vaja tippu tõusmiseks spetsiaalset varustust peale kasside, mida mõnel aastal on vaja viimasteks tipumeetriteks, sest olenevalt aastast võib see olla jäätunud. Östra Leden (7–9 tundi) on lühem ja marsruudilt põnevam, kuid nõuab teatud erioskusi ja varustust. Idatee ületab liustiku, mis kindlasti tuleb ületada köies, sest sügavad praod selles on kohati silmanähtavad; samuti sisaldab see endas ka lõiku järsul kaljul, kus tuleb kasutada kiivrit ja tugitrossidesse kinnitatavat enesejulgestust. Östra Ledenit võiksid kasutada üksnes need, kel on tehnilisema mägimatkamise kogemused või kes ostavad selleks kohaliku giiditeenuse, mis on Kebnekaise mägijaamas igaks päevaks saadaval.

Viies katse

Olen Kebnekaisel viiendat korda. Ostan Nils Sarrilt pileti laevale. Pangaterminal streigib. Nils vabandab, sest tehing ei taha kuidagi läbi minna. Kolmandal katsel tõstab ta korraks silmad ning tunneb mu ära. „Sa oled jälle tagasi? Eestist olid, eks?“ Olen üllatunud või isegi mõnevõrra meelitatud. Samas jääks vist ka endale meelde klient, kes sind järjekindlalt külastab paigas, kus ilmselt enamus üle ühe korra ei käi. Uurin veel Lap Danaldi kõrval asuva väikese vundamendi kohta ja saan teada, et alustatud on korraliku „sadamahoone“ ehitamisega. Praegune on üsna pisike, kuhu mahub vaid kaks väikest lauda ja mõned müügiks mõeldud kallihinnalised saami kultuuri tutvustavad suveniirid.

Vundament näitab omanike usku, et laevatatavat pinnast jagub siia veel aastateks.

Eemal karges põhjala õhus helgib päikesevalguses lumine Kebnekaise püramiidjas tipp. Siit paistab matkajatele osaliselt kätte järgmise päeva tipuretk. Kui millestki muust rääkida ei ole, siis räägitakse ilmast. Minu jaoks on see aga tõsine teema, nii läheb jutt ilmale ka Andreasega, kes parajasti tüürib laeva Kebnekaise poole. Püüan saada kohaliku mehe arvamust, et kas ilusat ilma homseks veel hoiab või mitte. Ta peab mind üsna õnnetuks meheks, sest tema arvates ei ole Kebnekaise ümbruses ilmal viga midagi. „Soovin sulle seda, et sa ei peaks siia tagasi tulema,“ ütleb Andreas meie jutuajamise lõpetuseks, lisades küll veidi kohmetult, et seda ütleb ta oma kliendile küll esimest korda. Mõistan hästi, sest suures pildis soovin endale midagi sarnast.

Kebnekaise Fjällstation elab oma tavapärases rütmis, võttes vastu tipust laskuvaid kurnatud matkajaid või alles laagrisse jõudnuid, kes läbinud kuuetunnise matka Nikkaluoktast. 690 meetri kõrgusel mägijaamas asub ligikaudu 200 voodikohaga kõigi mugavustega hotell, kus voodikoha eest tuleb maksta kallist hinda. Seal on ka restoran, õhtul elame seal kaasa ajaloolisele mängule, kus Saksamaa alistab Brasiilia 7:1. Kuid Kebnekaise mägijaam ei ole alati pakkunud selliseid mugavusi. Mägijaama esimene mõne magamiskohaga ehitis valmis juba 1907. aastal. See ehitati alpi mägionnide eeskujul kivist seintest, lootes, et need salvestavad endasse päikesoojust. Tulemus oli aga hoopis rõske ja niiske.

Rõsked ja niisked on minu telkimised olnud siin ka sada aastat hiljem, kuid mitte täna. Ka seekord magame mägijaama lähedal telgis. On omamoodi kummaline toimetada kuiva telkimisplatsi ümber. Püüame Lapimaa valges öös kuidagi uinuda, et hommikul 6.30 alustada tõusu Kebnekaise tippu. Kell 4 öösel olen korraks ärkvel, erinevalt eelmistest kordadest ei krõbista telgikatusel vihmapiisad. Vaatan telgi uksest välja. Taevas ei ole ühtegi pilve. Sellist vaatepilti olen varem näinud vaid Kebnekaise Fjällstationi veebikaamerast. Kell 6 ärkame, teeme kiire hommikusöögi ja kontrollime üle varustuse. Mägijaama ümber on palju sagimist − kes alustab iseseisvat matka mööda läänerada, kes koguneb tasuliste giidide juurde, kes juhivad rühmad tippu just mööda idarada. Oleme tõusul ainsad, kes lähevad mööda idarada üles ilma giidi abita. Kui oleme jõudnud järele esimesele grupile, mis liigub väga aeglases tempos, teeb selle juht meile mõned kontrollküsimused. Seda kindluse mõttes, et ega me ei ole tahtmatult sattunud valele rajale.

9. juuli 2014

Tõus sinise taeva all läheb plaanitult. Esmalt mööda Kebnetjakka rohelist nõlva, kuni nõlv muutub kivisemaks ja väga järsuks. Seal tuleb leida sobiv koht mägioja ületamiseks, seejärel viib rada seongus olles üle Björlingsi liustiku, mille teisest küljest saab alguse üles roniv lühike, kuid terav lumehari, mis viib kaljulõigu alguseni. Umbes pooletunnisele kaljulõigule on paigutatud püsivad tugitrossid, mille läbimiseks kasutatakse ronimisvöö külge kinnitatud enesejulgestuse otsasid, mille sarnased kasutusel näiteks ka seiklusparkides. Pärast kaljulõiku jääb vähem kui tunnike matka mööda rusust nõlva, kui juba vaikselt hakkab selle tagant imeväikese valge kolmnurgana paistma ja kerkima Kebnekaise majesteetlik ja püramiidjas lumetipp.

Oleme tipus esimesena. Kasse vaja ei ole, sest tipupüramiid on kaetud koheva ja märja lumega. Taevas on lauspäike. Sellise hetke tabamiseks läks mul enam kui kümme aastat. See on tohutu kontrast, oleme siin samal aastaajal seisnud külmununa jäises lumetormis, täna saab hakkama T-särgis. Kümnete kilomeetrite ulatuses on näha taevasse sirutuvaid mäetippe, harva puudutatud matkaradu. Mu esimesed pildid Lapimaast kui karmkülmast tundrast tekkisid, lugedes Yrjö Kokko „Ungelo taret“. Et selle kõrval laiub teravate tippudega mägimaastik, leidsin alles pärast seda, kui otsisin endale sobivat matka, kui olin aru saanud, et vastuvõtlikkus mägihaigustele ei lase mul kõrgete mägede tippu tõusta. Siinsed mäed oma suhtelise kõrgusega ja reljeefivormidega pakuvad mägimatkajale või ka tehnilisemat alpinismi harrastavatele alpinistidele palju avastamata võimalusi.

Teisena jõuab tippu perekond idamaalt. Nad laskuvad Kebnekaise tipu püramiidi jalamile tumepunase helikopteriga. Teevad plätud jalas kiiresti mõned pildid. Pereisa ei viitsi kopterist väga kaugele minna. Kümne minuti pärast on nad ilmselt tagasi Nikkaluoktas, millest meid lahutab vähemalt kümnetunnine matk. Kallax Flyg on kohalik lennufirma, kes varustab ümberkaudseid mägijaamasid ning teeb ka liinilende Nikkaluokta ja Kebnekaise mägijaama vahel. Ühe otsa pilet on 850 Rootsi krooni, mis aga maksab personaalne lend mäetippu, seda ma ei tea. Kuid siin nad on, nende kümme minutit võrreldes minu kümne aastaga. Ühtmoodi oleme saanud esimest korda kirja päikeselise Kebnekaise tipu.

Tagasi mägijaama

Püüame tagasitee planeerida nii, et ei satuks kaljuseinal kokku tippu tõusvate gruppidega. Esiteks on oht, et jalge alt võivad kivid veerema minna, samuti ei soovi me teistega kohtumist tugitrossil, kus kogu vastutulev grupp tuleks ükshaaval mööda lasta. Kebnekaisel tuleb surmaga lõppevaid õnnetusi ette enamasti just Östra Ledenil, sest sealsel kaljulõigul sulatab kuum suvepäike lahti kive. Viimane suurem õnnetus juhtus seal 2010. aastal, kus kivivaringu all hukkus kaks matkajat, nende hulgas Kebnekaise Fjällstationi giid, kelle mälestustahvel trossi kõrval kutsub üles ettevaatusele. Suurim inimohvritega õnnetus Kebnekaisel on seotud hoopis lennuõnnetusega. 15. märtsil 2012 kadus radarilt Norra sõjalennuk Lockheed Martin C-130, mis hiljem leiti Kebnekaise lumiselt lääneseinalt. Hukkus 5 Norra armee ohvitseri.

Andmed Kebnekaise tipu kõrgusest on erinevad, kirjutatakse näiteks 2117 meetrist. Ametlikud mõõtmised on näidanud kõrguseks ka 2097,5 meetrit, 2015. aasta andmed näitasid, et liustik on aastaga taas mõne meetri tõusnud. Ma ei tea, kas oma viie tõusuga Rootsi kõrgeima mäe tippu võiksin olla Kebnekaise tipus enim käinud eestlane. Sellisel tiitlil ei ole tegelikult suuremat tähtsust, kuid nüüd on silmapiirile ilmunud hoopis uus ja põnev proovikivi. Kui Kebnekaise lõunatipp jätkab oma sulamist, siis võib teadlaste arvates juba lähiaastatel saabuda aeg, kui see langeb madalamale kui Kebnekaise põhjatipp (2097 meetrit). Ma ei ole sellele kunagi tõusnud, ehkki see on alati sealsamas lõunatipu kõrval olnud. Lõunatipust saab sinna mööda järsku tipuharja, mis tehniliselt on aga märksa ohtlikum ettevõtmine. Kas otsida ka selle tipust üles päikeseline ilm?

Tekst ja fotod: Andre Nõmm

Selles numbris

• Ela hästi, kodumaa
• Pytheas – suurim reisikirjanik
• Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
• Kodutöö enne reisi
• Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
• Ilmamadu
• Noored mõistavad maailma
• GPS-kunst - mis see on?
• Maasturite metsikus mekas
• Põhjamaine linnuparadiis
• Kaks teed, üks mägi
• PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
• Saaniga saab sinna, kus on ilus!
• Ütenkoon saamega porosi püüdmän
• Kas päkapikud on olemas?
• Jokk-mokki laat
• Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
• Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
• Alta kaljujoonised
• Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
• Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
• Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
• Koola poolsaare saamid
• Kaheksa aastaaja rahvas
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015