Põhjamaine linnuparadiis

Miks külastada pisikest Ruhnu-taolist Norra saart nimega Runde? Üheks mõjuvaks põhjuseks on kindlasti meie jaoks eksootilised merelinnud, keda saarel pesitseb pea pool miljonit. Loodusfotograaf Karl Adami käis saarel linde vaatlemas ja pildile püüdmas.

Igal loodushuvilisel fotograafil on oma lemmikteema, minul on selleks linnud. Nii leidsingi end eelmisel suvel taas Norrast, et heita pilk merelindudele, keda meie kodusel Eestimaal juba naljalt ei kohta. Norra reisi peamine eesmärk oli jõuda pisikesele Runde saarele, mis on 4 km pikk ja 3,5 km lai. Mina võrdleks seda saart meie oma Ruhnuga, mis Rundest küll pisut pikem, 5,5 km, kuid laiust on tal pea sama palju. Ühtviisi on mõlemal saarel elanikke üsna vähe, kuid eelisseisus on oma 150 püsielanikuga siiski Runde, sest sellele saarele viib Runde sild, mille abil on Runde ühendatud lõuna pool asuva Remøyaga.

Miks Runde?

Alustada võiks tõsiasjast, et sel saarel pesitseb kuni pool miljonit merelindu. Esindatud on nii merikotkad (Haliaeetus albicilla), põhjalunnid (Fratercula arctica), suulad (Morus bassanus), kaljukajakad (Larus tridactyla), lõunatirgid (Uria aalge), algid (Alca torda), meriskid (Haematopus astralegus) kui ka näiteks suurännid (Stercorarius skua) ja eriti õnnelikud võivad kohata ka kivirullijaid (Arenaria interpres), kes tegutsevad pigem mägijärvede kallastel. Kindlasti on saarel ka palju muid tegevusi peale linnuvaatlemise, näiteks kalapüük või olustiku nautimine. Rannad on täis nii linde kui ka mõõna ajal erinevaid karpe ja kive.

Pisikese saare tõmbenumbriks on lunn või siis täpsemalt põhjalunn (Fratercula arctica), keda kujutatakse nii kohaliku poekese kleepsudel, plakatitel kui ka savikujukestel. See kohmaka välimusega väike merelind meelitab saarele eelkõige turiste Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja Hollandist. Minu tähelepanekute kohaselt käivad norrakad ise saarel valdavalt päeval − matkavad mägedes ja lahkuvad siis karastunutena, eks nende seas ole ka linnuhuvilisi.

Ööbimine on saarel teisejärguline, seda eriti suvisel ajal. Kui rääkida aga saare asustusest, siis põhiliselt on inimesed end sisse seadnud põhja-, kirde-, ida-, kagu- ja lõunaossa ja sealgi vaid rannikul. Läänerannik on lunnide ja alkide päralt. Saarel on täiesti võimalik ka matkata, jälgida tuleks vaid piiranguid ning kindlasti suuränne, kes võivad kohati olla väga tigedad ja agressiivsed. Reisikaaslastest said mõned seda raevu tunda, kuid põhiliste radade ääres on suurännid siiski pigem kannatlikud ja inimestega harjunud. See hirmujutt käib suuremalt jaolt järveäärsete alade kohta, kuhu inimesi väga sageli ei satu, kuigi ka seal on palju põnevat vaadata, kas või kunagiste hoonete vundamente, tammi või kivirullijaid.

Naljatamisi võiks öelda, et saart valitsevad lambad, kivirahnud ja Atlandi ookean. Väiksemgi lapp rohtu tähendab kas pidevat niitmist või lambakarjatamist, sest nii-öelda „murumaad“ saarel väga palju ei jagu. Saare vaated on lummavad ja seda toetas ka kaunis ilm. Võõrustaja mainis, et enne meie saabumist oli taevas kaetud tiheda, halli pilvevaibaga, kuid tõime endaga päikesevalguse kaasa.

Põhjamaa papagoid

Nagu eespool mainisin, siis minu eesmärk oli tutvuda saare lindudega ja isegi linnukaugetele inimestele võin öelda, et sel saarel näeb linde igal juhul ning suurima tõenäosusega väga lähedalt. Asustuse lähedal valitsevad peamiselt meriskid, keda leidub tõesti igal sammul. Meriskid kiljuvad isegi väiksema põhjuseta, kuid suure tõenäosusega potentsiaalsete vaenlaste peletamiseks, poegade hoiatamiseks või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.

Tõmbenumber lunn (Fratercula arctica), keda kutsutakse ka Põhjamaa papagoiks, on tõeline iludus. Parim aeg tema vaatlemiseks on mai lõpust juuni keskpaigani, sest siis on lindude nokad väga erksavärvilised ja pojad juba sellises staadiumis, et vanemad toovad neile suurtes kogustes kala. Lunnist teatakse tegelikult väga vähe, eriti tema talvitumispaikadest − lunn astub maismaale vaid pesitsemiseks ja ülejäänud aja veedab avamerel. Peab kindlasti ette kujutama, kuidas see pisike ja pisut kohmakas lind Atlandi ookeani pekslevate lainete vastu seisab. Elu on karm ja seda lunnid teavad. Linde kimbutavad saarel suurännid, keda lunnid kardavad kui tuld.

Lunnide vaatlemisel sai selgeks, et kellaajaliselt on üsna sobiv aeg seitsme-kaheksa ajal õhtul, sest siis hakkavad suured lunnisalgad merelt saagiga tagasi pöörduma. Tiibade vuhina saatel üritavad sajad lunnid maanduda. Kohati on see üsna vaimukas, seda eelkõige seetõttu, et tegu pole parimate maandujatega ja maismaal tatsujatega. Pärast saagi pojale sisse söötmist (keda on vaid üks ja kes asub vanemate poolt kaevatud sügavas urus ning tuleb välja alles siis, kui on täiskasvanuks saanud), veedavad lunnid enda suhteid siludes ja end puhastades. Kindlasti peab ära kuulma nende lindude poolt tehtavad häälitsused.

Vägev laevasõit

Üks võimsamaid elamusi oli väikese laevukesega tiir ümber veerandi saare ja seda eelkõige tänu kõrgetele lainetele, mis retke päeval võimutsesid. Laev sõitis piki rannikut ning ette jäid nii suulade, lõunatirkide, alkide kui ka kaljukajakate kolooniad. Samuti oli laevaga sõit väga hea võimalus näha lähedalt ringitiirutavaid lunne, alke ja lõunatirke, kel sageli miskit ka noka vahel oli. Kuigi tegime selle laevaga vaid väga väikese tiiru, siis olen selle üle isegi õnnelik, sest nii oli võimalik pikemalt peatuda ja jälgida lindude tegemisi, mis ümber saare kiirustades oleks nägemata jäänud. Meid viidi koobastesse, näidati merikotkaste pesasid. Väga lähedalt õnnestus näha ka karikarbast (Phalacrocorax aristotelis), kelle salgad kividel end mugavalt sisse olid seadnud.

Kenad, sihvakad suulad pesitsesid kohalike sõnul esimest korda saarel 70–80ndatel ja sellest ajast saadik on neid saarel massiliselt. Hästi pidavatki minema hetkel suuladel, sest suurt kala on rohkem kui väikest. Seetõttu ei lähe hästi näiteks kaljukajakatel. Vaid vähestes pesades olid pojad ja ilma poegadeta paarid istusid pesal, pead nukralt norgus.

Matkamisest

Saare lõunarannikul on valdavalt karjamaad − lehmade ja lammastega. Lisaks leiab just sealt suurema osa erinevatest taimedest. Lõunarannikul leidub ka liivast randa, kuid vesi on peaasjalikult jääkülm. Siin-seal võib kohata merikajakaid (Larus marinus), kes kivirahnudel krabisid „lammutavad“ ja seda üsna edukalt.

Edelas asub saare tuletorn. Sinna jõudmiseks tuleb aga ette võtta üsnagi võhmale ajav tõusude ja langustega rada. Alguses võib see rada tunduda naljana, kuid tegelikult paneb veidi isegi proovile. Jõudnud pea 90-kraadise servani, vaatad, kui pisikesena tuletorn paistab ja kuivõrd tore lendamine sealt servalt oleks. Saarel on üleüldse hulk kohti, kuhu on võimalik ronida, kuid need on äärmiselt järsud rajad. Retke tuletorni juurde võtsin ette üsna hilja õhtul, kuid juuni keskpaigas ei lähegi selge taeva korral pimedaks ja ajataju kaob mingil määral ära. Kesköö oleks justkui keskpäev detsembris. Tuletornini ma lõpuks ei jõudnudki, sest lõpumeetrid selleni olid üsna järsud, langus oli suur ja kujutasin vaimusilmas ette, et tõus oleks olnud veel kohutavam.

Runde on saar, mis väiksem kui meie oma ja armas Ruhnu, kuid avastamist on seal kohati kordi rohkem, pakkudes hoopis teistsugust helimaastikku, maitseid ja vaateid.

Tekst ja fotod: Karl Adami  

Selles numbris

• Ela hästi, kodumaa
• Pytheas – suurim reisikirjanik
• Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
• Kodutöö enne reisi
• Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
• Ilmamadu
• Noored mõistavad maailma
• GPS-kunst - mis see on?
• Maasturite metsikus mekas
• Põhjamaine linnuparadiis
• Kaks teed, üks mägi
• PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
• Saaniga saab sinna, kus on ilus!
• Ütenkoon saamega porosi püüdmän
• Kas päkapikud on olemas?
• Jokk-mokki laat
• Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
• Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
• Alta kaljujoonised
• Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
• Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
• Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
• Koola poolsaare saamid
• Kaheksa aastaaja rahvas
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015