Ubud – templid, loodus ja toit

Kui Patagoonia reis lükkus ootamatult edasi, otsustasid kogenud matkajad Imbi Kivi-Sild ja Indrek Sild teist korda Bali saartele sõita ning seekord Ubudi templeid, loodust ja toitu avastada. 

Umbes aasta tagasi talvist reisi otsides tegime valiku Patagoonia kasuks. Tolleaegne maailm oli veel väike ja ka rahakott kannatas välja. Õnnetuseks jäi reis meist mitteolenevatel põhjustel ära ning pidime oktoobris sellele uue ja huvitava asenduse leidma. Otsustasime Bali kasuks. Miski kohe kutsus sinna. Vaatamata meie seni kehtinud praktikale „kaks korda ühte kohta ei reisi“ sattusime seekord Bali saartele siiski teist korda. Kaks aastat tagasi jõudsime saare esoteerilisse keskusesse Ubudisse alles reisi lõpul, mil aega pikemaks nautimiseks juba nappis. Teine uudne teema oli lendamine idanaabri õhusalga lennumasinatega.

Valisime Aerofloti tänu soodsale hinnale ja lühikesele lennuajale. 15,5 tundi Tallinnast Balile on hea tulemus. Aja sees on ka ümberistumine (1 tund ja 20 minutit) Moskvas. Peaks piisama. Väike ärevus tekkis juba Tallinnas, kui Moskva lennu start hilines täpselt ühe tunni. Kogenud reisijatena me eriti ei muretsenud, seda enam, et edasilend oli sama lennufirma poolt. Nii oligi. Kohe lennukist väljudes ootas meid kohalik heas vormis „sprinter“, kelle järel tormates läbisime vähem kui poole tunniga tee teise terminali koos rongisõidu, passi- ja turvakontrolliga. Tempot sundis tõstma ka hoiatus järgmise lennu toimumise aja kohta. Tõesti, viit päeva hotellis veeta või tagasisõitu me ei soovinud. Lõppkokkuvõttes jõudsime oma väravasse täiesti õigel ajal ja aega jäi ülegi. 12 tundi kestnud lend laabus sujuvalt. Teenindus oli pigem tagasihoidlik, süüa pakuti kaks korda, vahepeal veeringe ei tehtud, kuid küsimise peale sai vett küll.

Ubud – templite keskus

Denpasari lennujaamast võetud taksoga sõitsime esimesse majutuskohta Ubudi linnakeses, kuhu jäime kuueks ööks. Ööbisime kesklinnas asuvas homestay’s Depa House, mis kujutas endast tüüpilist Bali stiilis majutust. Kohustuslik kodune tempel, mitu rohelusse mattuvat maja pluss keskne lamamis- või puhkevarjualune. Öö hind 12 eurot – avar tuba verandaga, dušš, WC. Hommikusöök samuti hinnas. Omanikud elavad sealsamas ühes toakeses.

Sealne päev algab varakult, umbes 4.30 startis vaikse sahinaga esimene luuaring. Midagi pühkida ikka oli – puid ja põõsaid on vaatamata platsi väiksusele palju ning mõni leht öö jooksul ikka pudeneb. Seejärel igapäevane tseremoonia – paarkümmend banaanilehtedest jms tehtud alust lillede, riisi, puuvilja, küpsise ja töötava viirukiga laotati erinevatesse kohtadesse. Iga maja ette, igale rollerile ja üldse kõikjale, mis lehtedest meisterdatud taldrikukest kandis. Nii mitu korda päevas. Kogu mitmest põlvest koosnev pere oli rakendatud, hommikusööki pakkusid nii noored pereliikmed kui ka vanem põlvkond, kuidas kellelgi aega oli.

Ubudi vaatamisväärsusteks on turg, taimetoidukohvikud (sh toortoidu), maailmakuulsad joogakeskused, rahvuslikud tantsuetendused, ahvimets, ümberringi laiuvad riisipõllud ja muidugi templid. Neid on saarel tõesti palju – lisaks eraldiseisvatele ei saa ükski endast lugupidav majapidamine ilma läbi. Ubudi turg on üks suuremaid saarel. Elu algab seal juba enne päikesetõusu ehk viie paiku hommikul. Sealne melu ja rahvarohkus on vaatamist väärt. Kohalikest põllumeestest müüjad on hõivanud turuplatsi ja ka ümberkaudsete teede servad. Ostjad on valdavalt rolleritega pereemad, äride omanikud ja tööle ruttajad. Leiab ka mõne unise näo ja pildimasinaga varustatud turisti. Müük toimub kas väikeveokite kastist või otse maha laotud kuhilatest.

Rolleri-, turu- ja söögikogemus

Omaette vaatamisväärsus on rollerite rohkus ja nendega majandamine. Esmapilgul täielik kaos. Sõidukeid on kõik kohad täis ja parkimine-kättesaamine tundub võimatu. Tegelikult kõik toimib. Rollerite majutamisel on abiks isehakanud parkimiskorraldajad, kes sinu kilekotihunnikuga koormatud aparaadi tee ääres laiuvast nelja-viierealisest rivist osavalt välja manööverdavad. Väike rahatäht katab töövaeva.

Kuni kella kaheksani hommikul toimubki n-ö taluturg, kus müüakse valdavalt põllumajandussaadusi ja tseremooniate abivahendeid. Hinnad on hommikul soodsamad, kuigi turistide käest küsitakse ikka kaks-kolm korda kõrgemat hinda. Hea kauplemisoskus on abiks. Saadaval palju eri sorti rohelist, juur- ja puuvilju. Meie lemmikud olid mangostin, draakonivili, papaia, rambutan, snakefruit, ananass, banaan (väike!), jackfruit ja durian. Viimane on hirmutavalt okkaline ja „erilise“ aroomiga rasvane puuvili. Paljude jaoks seepärast eemaletõukav, aga siiski väga kasulik ja maitsev. Müüdi ka lihakaupa, kuid sealne lõhn ja vaated polnud meile sobivad, sestap hoidsime eemale. Kella kaheksaks on toimunud ümbersünd – taluturg on muutunud turistikaks. Väikeste kastikatega põllumehed on asendunud tüüpilist turistikaupa müüvate ärimeestega.

Märkimist väärib Ubudi kohvikute, eriti ainult taimetoitu ja toortoitu pakkuvate kohvikute rohkus. Ka kõigi teiste, lihatoite pakkuvate söögikohtade menüüdes oli mitu taimetoitu. Palvele liharoog taimseks teha tuldi alati vastu. Meie lemmikuks sai Soma Cafe, kus lisaks maitsvale toidule improviseerisid suvaliselt kokku saanud muusikud. Soovitame ka toortoidu kohvikuid Sayuri Cafe ja The Seeds of Life. Proovisime ka kohalikele pakutavat toitu – peamiselt õlis frititud pirukaid ning tofut või kana koos riisiga. Kvalifitseerub pigem rämpstoidu kategooriasse ja meile erilist muljet ei avaldanud. Cado-cado maitses küll hästi!

Kehale, vaimule ja turistile

Ahvimetsa-nimeline atraktsioon on tõeline turistikas. Hiigelsuur kuumusest õhkav asfalteeritud parkla, peamaja ja metsatukk suure hulga seal elavate-hoitavate ahvidega. Igast küljest piirneb mets vahetult mürarikka tänavaga. Teist korda ei lähe.

Jooga, massaaž ja muud tervistavad rituaalid on Ubudis au sees. Võtsime meiegi joogaseansi. Õpetaja valdas teemat sügavuti, paindus ja väändus ussilaadselt. Esimese kümne minutiga olime võhmal ja higised, sest kaasa aitas 30-kraadine temperatuur. Aga kord sai kirja koos kindla plaaniga edasi praktiseerida. Joogatreener rõhutas, et suurtest lihastest on pigem kahju kui kasu. Kõige olulisem on energia liikuma saamine, milleks vaja end venitada ja painutada. Lisaks sai võetud toekas pooleteisetunnine ja kuumaveevanniga lõppenud massaažiseanss. Seegi polnud kergete killast, kuna kuum ilm pluss soe vesi on organismile kurnav ja võib-olla ka ohtlik. Soovitame enne teenust järele uurida! Muidu aga igati nauditav elamus.

Õhtused Bali stiilis rahvuslikud tantsuetendused on kohustuslik vaatamine. Arvestades hooaega, oli vaatajaid üldjuhul vähe, kuid etenduste kvaliteet seetõttu ei kannata ja on igati vaatamist väärt. Pileteid pakutakse nagu ikka iga nurga peal ja iga hinnaga. Kõige odavam on vahetult enne etendust väravast soetada. Soovitame!

Tegime ka väikese rolleritreti Ubudist välja Tanah Lot’i nimelisse templisse. Väidetavalt on see Bali kõige rohkem pildistatud koht. Tegemist on rannast sadakonna meetri kaugusel pisikese kalju tipus asetseva templiga. Templi jalamil pakutakse annetuse eest väikest pühitsust koos lootoseõie ja riisiteradega otsmikule. Vahist vabad pühitsejad puhkasid sealsamas, jõid kilekotist kohvi ja viskasid taara täie südamerahuga otse merre. Kaunis koht on ümber ehitatud suurejooneliseks turistikaks. Hiigelsuur asfalteeritud parkla, loendamatu arv müügikioskeid, söögikohti, tehismaastikuks muudetud rannaäär jms. Meile ei meeldinud!

Bali saared – Nusa Lembongan ja Nusa Penida

Rohkearvulised reisimüüjad ja -pakkujad on Ubudis mainimist väärt seltskond. Pisut tüütavad, aga samas saab neilt vajalikku infot ja loomulikult seinast seina teenuseid. Enamasti edasimüüjad, kuid paljud ka ise korraldajad. Loobusime oma esialgsest plaanist külastada Gili saari kohaliku reisinõustaja soovitusel. Gilid olevat väga turistikad ja igavad. Meie partner sõidutaski meid ise Sanuri sadamasse, müüs meile laevapiletid ja juhatas pardale. Niisiis leidsimegi end kiirpaadi pardalt teel Nusa Lembongani. Aluseid väljub palju, erineva suuruse, erinevate firmade ja hindadega. Graafik on tihe. Pea iga tund väljub mõni ja mõnikord lausa mitu. Paat ise on meie jaoks pisut eksootiline – umbes 60 kohta, kuus päramootorit ja 300 hobujõudu. Sõit Jungutbatu Beachile kestab kolmveerand tunni jagu, hinnas ka transfeer lahtise pisiveoki kastis hotellini. Viimane kestis meie jaoks umbes ühe minuti, sest majutus oli kohe sealsamas, 200 meetri kaugusel rannast. Tüüpiline sealne majutuskoht – kümmekond privaatset mugavustega majakest, bassein ja söögikoht. Hind kahele 25 eurot. Igati puhas ja korralik.

Lembongani saar ise on pisike, Abruka-suurune saar. Peamised teed on asfalteeritud, kuid kõrvalteed kruusased ja liivased. Kõik käänulised ja kitsad, kus autod kohtudes tee äärest lisa peavad haukama. Seepärast on teepeenrad auklikud ja rolleri jaoks ka päris ohtlikud. Autosid on suhteliselt vähe (veel!), peamise sõiduvahendi ehk rolleriga sõidavad kõik – lapsed, vanaemad, pered täies koosseisus. Vaatamata lühikestele vahemaadele seal jala ei käida. Rentisime meiegi selle odava ja mugava sõiduvahendi. Raha letti, kiivrid pähe ja teele. Rolleri tagastad samasse kohta, võtmed rolleri taskusse. Ei mingit paberit ega bürokraatiat, usaldus maksab! Isegi bensiini peale ei pea mõtlema, sest paaki nagunii tühjaks sõita ei suuda!

Suplemiseks sobivad rannad on peamiselt saare põhja- ja lääneosas. Sadamate lähedased ja suuremad rannad on kahjuks plasti ja muu sodiga rikastatud, ehkki tõsi, mitu korda puhtamad Bali populaarsetest randadest. Valge liiv ja vähene melu kutsuvad nautima. Mööda mereäärt kaugemale jalutades on võimalik jõuda ka plastivaba randa.

Inimese ja looduse koostöö/„koostöö“ 

Kohapealsed söögikohad on väga paindlikud. Meie kui taimetoitlased ei leidnud kohta, kus poldud valmis asendama ja kombineerima menüüs toodud lihatoite meile sobivaks. Toidukohad on avatud, kuigi esmapilgul ei pruugi kedagi näha olla. Kohe ilmub keegi menüüga ja kõik kirjas olev on ka saadaval. Söögikohti on erinevaid, toiduvalik aga samalaadne. Saabumise õhtul otsustasime einestada rannaäärses grillirestoranis. Ettevalmistused õhtuseks ürituseks käisid päeval juba täie hooga – lauad linade ja küünaldega kaetud, terve müriaad potsikuid grillimaterjalide, salatite ja kastmetega. Pidusöök algas plaanitud ajal. Muusikud alustasid ja söed hõõgusid. Kohe aga tõusis merelt tõsine torm koos tugeva tuule, sähvivate välkude ja horisontaalselt kallava vihmaga. Elekter kadus, korraldajad vaatasid kurvalt päikesevarjude, laudlinade ja taldrikute lendu ning grillivannide veega täitumist. Selleks õhtuks oli üritus läbi. Aga järgmisel algas kõik taas otsast ning toimus nagu kord ja kohus.

Lembonganil võiks põigata matkarajale, mis algab Tamarind Beachi lähistelt piki randa suunaga kirdesse ehk Jungutbatu ranna poole. Rada kulgeb puude varjus valdavalt paarikümne meetri kõrgusel kaljuserval koos langustega väikestesse lahesoppidesse. Merevaade pakub surfareid, tihedat laevaliiklust ja merre ankurdatud lõbustusparke. Seal veedavad paljud Balilt saabunud ekskursandid terve päeva ja maale ei kipugi. Üles-alla kulgeval rajal kohtab mere kohale küündivaid miljonivaadetega söögikohti ja villasid. Maa poole viivate teede ääres leiab hubaseid suveniirikaid ja ärisid, samuti mahajäetud ja lagunevat hoonestust. Ühte mahajäetud ja prügisse uppuvat rannakest seirasime väikese nukrustundega, kuid kohe avanes sealse onnikese uks ja joogi-krõpsulett tõmmati pikaks. Saabuvad surfarid viskusid kõhuli vette ja aerutasid laineid nautima – elu läks käima. Järgmisel sammul lappisid kolm meest stoilise rahuga kivimüüri.

Lembongani vaatamisväärsused ongi enamjaolt seotud mereäärse loodusega, nagu näiteks Broken Beach, kus meri on uuristanud kaldakaljusse augu ning tekitanud loodusliku kaarsilla koos hiiglasliku ja kauni lahesopiga.

Samuti Blue Lagoon – erk helesinise veega laht – ning Devil’s Tear – järsk pisaralaadse kujutisega kaljuserv. Lainete murdumisega kaasneb iseloomulik mühin ja muljetavaldav veepritsmepilv. Sealsamas nägime ka kohalikku tseremooniat. Osales ligi tuhat inimest, kõigil korvitäied lille- ja õievanikuid koos ohverdustega kaasas. Ühel hetkel tühjendati mitu ohverdusi täis korvi otse turistide silme all kuulsasse vaatamisväärsusse. Järgi tõugati veel elusad kukk ja part, kes mõnda aega õnnetult koos lille- ja õievanikutega lainetes siplesid, varsti põhja vajusid ja uppusid. Tseremonistid lindudele enam tähelepanu ei pööranud…

Saare merevaateid võibki ühe lausega iseloomustada kui vahune mäslev meri võimsate lainetega. Väga lummav ja mediteeriv tegevus on nende vaatamine.

Saarel on säilinud ka jupike mangroovimetsa. Sealne pooletunnine paadisõit oli küll turistikas, kuid sellele vaatamata tore ja meeldejääv. Eakas ja kõbus naisterahvas juhtis kanuu osavalt läbi mangroovide vahele rajatud teekeste. Suhtlesime ka, tema omas, meie inglise keeles… Soovitame!

Lembonganilt viib rauast kollane kaarsild Nusa Ceningani saarekesele. Sild on kitsas, ruumi jagub vaid jalakäijatele ja rolleritele. Saarel liigeldaksegi vaid jala või rolleriga. Ceninganil peatusime vetikaid kuivatava ja sorteeriva vanaproua juures. Vetikaid kasvatatakse madalas vees nööriga põhja kinnitatuna. Saaki haritakse ja korjatakse mõõna ajal. Ostusoovi peale näidati näpuga maja ees lavatsil aega surnuks löövate nutitavate poiste poole. Nood rääkisid inglise keelt ja suutsid ostutehingut vahendada. Soetasime kilo mererohtu hinnaga paar eurot ehk kümneid kordi odavamalt seni hangitust. Kvaliteet tundus olevat sama seni Ameerika mandrilt tellituga – oli hea tehing!

Lembonganilt võtsime kursi Nusa Penida saarele. Ülesõit toimus väikese, umbes kümnekohalise paadiga. Väljumine kohe pärast kaheksa soovija laekumist. Meil õnnestuski just olla seitsmes ja kaheksas reisija, mistõttu pool tunnikest kestev sõit algaski kohe.

Nusa Penida

Nusa Penida on umbes Muhu saare suurune saar ning elu saarel vilkam ja kirevam kui Lembonganil. Sarnaselt naabersaarega on siingi India ookeani poolne rannik kaljune ja üksikute miniatuursete liivaste lahesoppidega. Kõik meie külastatud rannad olid ligipääsetavad vaid jala ja pika ronimisega mööda kaljuseina või parimal juhul mööda treppe. Vastaskülg on madal ja randa jätkub, kuid see on valdavalt kivine ja vette ei tõmba.

Randudes tormasid tavapäraselt meie juurde mitu „my friend’i”, pakkudes rollerit, taksot, majutust ja laevapileteid. Õnneks ei ole sealsed teenusepakkujad väga agressiivsed ja rahunevad ruttu. Enne rolleri rentimist tutvusime tagasi Balile sõitmise võimalustega. Variante on palju ja muretsema ei pea – laevale saab ikka. Rolleri rent taas kord imelihtne – raha letti ja masin ette.

Saar on kaljune ja kitsaste asfaltteedega. Teed on täpselt parajad rolleritega liikumiseks, kuid moodsa elu pealetungil ja ehk ka turistide soovil on saarele viimastel aastatel tekkinud palju autosid. Valdavalt uued linnamaasturid, mis arvestades saare teede laiust on liiga suured ning muudavad niigi kitsad ja käänulised teed veelgi ohtlikumaks. Liikumiskiirus saare teedel on aeglane, ca 30 km tunnis, seda just seepärast, et teed on väga kitsad ja käänulised ning tõusude ja langustega. Järskudes kurvides tuleb oma olemasolust signaaliga märku anda, et võimalik vastutulija teaks sinuga arvestada. Autod saavad teineteisest ohutult mööduda vaid laiemates teesoppides. Teedele lisab ohtlikkust vihmavee poolt „näritud“ teeservad või ärauhutud teekate. Seetõttu peaks kindlasti kiivrit kandma, kuigi kohalike seas seda ei harrastata.

Veest ja templitest

Nusa Penida vaatamisväärsused on kaljune rannik koos sealsete „koskedega“. Jutumärkides seepärast, et klassikalisteks koskedeks neid pidada ei saa. Näiteks Seganing Waterfall. Vett on napilt ja see voolab välja rannakalju allosast. Traditsioonilist koske kui niisugust ei ole. Samas asub see merepiirist paarkümmend meetrit kõrgemal. Üleval järsk kaljusein, all mäslev ja mühisev ookean, platool väike sooja veega basseinike koos merre sulisevate ojakestega. Teisi turiste oli minimaalselt, nägime vaid kahte. Omaette katsumus on kaljuseina toksitud ja roigastega pisut turvatud püstloodis kulgeva trepilaadse moodustise läbimine.

Korraliku, 700 astmega varustatud metalltrepiga on Peguyangan Waterfall. Seal on lausa kolm kümblusbasseini, kuhu juurde saamiseks vaja ronida üle libedate kivide. Turvaabinõuks mõned mitte just liialt usaldust äratavad roikad. Objekt ise on piisavalt räämas ja tehnokraatlik – piki treppi kulgevad elektrikaablid ja üleval asuvat küla varustav veetoru. All asus ka kohustuslik minitempel, kus väidetavalt ka tseremooniaid peetakse. Kuidas üritus seal füüsiliselt välja peaks nägema, ei õnnestunud teada saada.

Suuremaid templeid on saarel vähe. Ega me ei otsinud ka, sest olime Bali templite külastamisest küllastunud. Väiksemaid kohtab aga igal sammul majade, söögikohtade, vaatamisväärsuste, teeristide juures jm. Pea kõikjal värsked annetused sees.

Suplemiseks sobivaid randu on peamiselt saare põhja- ja lääneosas. India ookeani poolses osas on aga imeilusad kaljurannad, kus mere äärde minek eeldab väiksemat või suuremat kaljuronimist. Seda enam tasub minna ja imeilusaid vaateid nautida. Soovitame külastada Kelingking Beachi, kus nautida kõigepealt ülevalt avanevaid kaljuvaateid, siis allaronimist ja lõpuks väikest rannakest hiigelsuurte lainetega. Oma asjadel tuleb pilk hoolsalt peal hoida, kohalik ahvikari on nendest huvitatud ja üsna agressiivne. Ujumine ookeanilainetes on ohtlik, lained on suured ja kipuvad vette tõmbama.

Korraliku trepiga on varustatud Diamond Beach ja Atuh Beach. Taas imeilusad vaated.

Sadamate lähedased ja kergemini ligipääsetavad rannad on kivised ja suplema ei kutsu.

Saarel hakkas silma pikutamislavatsite rohkus. Teede ääres ja mujal katusega umbes viie ruutmeetri suurused lavatsid, kus vedelesid peaasjalikult just mehed. Ka korravalvuritele meeldis seal aega veeta, magada või nutifonis toimetada. Õnnestus meilgi sinna suurema vihmavalingu eest pikali visata. Täitsa mõnus oli puhata, ümbrust ja inimesi silmitseda ning edasisi plaane teha.

Tekst: Indrek Sild

Foto: Imbi Kivi-Sild

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Armastan Koread ja selle kööki
• Laeva- ja mereelu Antarktika ekspeditsioonil
• Aklimatiseerumisest mägedes
• Argentina, Uruguay ja Brasiilia napsid
• Filipiinid kolmes vaatuses
• Kreeka, kõigi võimaluste maa
• Timo Palo tõi Antarktika helid Eestisse
• Antarktika lummuses
• Sansibar – paradiisisaar, kus kookospähklid kukuvad pähe
• Ubud – templid, loodus ja toit
• Meremustlaste jälgedes
• Expediton Estonia – kas masohhisti unistus?
• Hobuse seljas üle Andide
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 84 – August 2020