Aklimatiseerumisest mägedes

Matkamine mägipiirkondades on madalal sündinud inimesele üks imetabasemaid ja eksootilisemaid kogemusi, mis annab kindlasti elamuse kogu eluks. Vääramatu jõu tähtsust mägedes ei tasu kunagi ala- ega ülehinnata, aga isiklikule ettevalmistusele panustamine tagab suurima tõenäosusega meeliülendava ja turvalise rännaku. Ükski merepinnast märksa kõrgemal asuvas piirkonnas seikleja ei jää selle erilise keskkonna mõjuritest (külm, intensiivne ultraviolettkiirgus, madal õhuniiskus, hapnikupuudus jm) puutumata.

Mida tähendab „hõredas õhus“ aklimatiseerumine? 

Meie keha rakud toimivad häirimatult vaid väga kitsas vere happesuse vahemikus. Alates 2500. kõrgusmeetrist hakkab atmosfääri rõhk (õhurõhk) eksponentsiaalselt vähenema, põhjustades sissehingatavas õhus hapniku osarõhu languse. Õhk muutub hõredamaks: hapniku molekule on õhusõõmus vähem, kuigi O2 protsent sissehingatavas õhus ei muutu. Selle tagajärjel jõuab organiteni madalama hapnikusisaldusega veri – seda nimetatakse alarõhuliseks ehk hüpobaarseks hüpoksiaks. Hüpoksiale kiireim vastus on hingamissageduse tõstmine, mis aga põhjustab vere happe-aluse tasakaalu nihke aluselisema suunas. See nihe kompenseeritakse neerude kaudu (bikarbonaatioonide suurema väljutamise abil koos suurenenud uriinihulgaga) ja vere happe-aluse tasakaal taastub. Eelnev protsess võtab igal uuel kõrgusel aega ca 24–48 tundi – see on kriitiliselt vajalik aeg organismi kohanemiseks ehk aklimatiseerumiseks uues keskkonnas.

Hüpoksiline väliskeskkond väljendub inimese kõikide tähtsamate organite töös. Elus püsimiseks esmatähtsate organite hapnikuga varustamine muutub prioriteediks, sinna verevool suureneb (süda, aju, neerud, kopsud), samal ajal nt skeletilihastes ja nahas verevool väheneb (oluline teada külmakahjustuse aspektist!). Seetõttu tekib hingamissageduse tõus, uriinihulga suurenemine (st vedelikukadu), pulsi kiirenemine, peavalu, sooritusvõime ja psühhomotoorse võimekuse langus, reaktsiooniaja pikenemine jt tüüpilised aklimatiseerumise käigus kogetavad sümptomid. Piiri tõmbamine normaalse aklimatiseerumisprotsessi ja kujuneva kõrgushaiguse vahele võib mõnikord olla keeruline, seetõttu on matka planeerides targem riske maandada.

Optimaalne aklimatiseerumine

Terve inimese organism tuleb mõõduka hapnikuvaegusega tegelikult väga hästi toime, kuid talle tuleb selleks aega anda.

Matka ise kavandades tuleb hädavajalik „viljakas mitte-midagi-tegemise aeg“ sisse arvestada või hinnata kriitilise pilguga kohaliku matkakorraldaja pakutud kõrgusega kohanemise ehk aklimatiseerumise kava.

Kui on optimaalne aklimatiseerumise plaan, siis väga suure tõenäosusega ei teki vajadust ravimeid tarvitada.

Mägimatkal kõige sagedamini kogetav kaebus on peavalu, mida aga ei pea kannatama. Peavalu üksi ei ole veel kõrgushaigus. Üldjuhul leevendab seda mõõdukas liikumine, vedeliku tarvitamine ja tavapärane valuvaigisti (1000 mg paratsetamooli kuni neli korda ööpäevas ja/või 600–800 mg ibuprofeeni kuni kolm korda ööpäevas).

Atsetasoolamiidi (aklimatiseerumist soodustavat ravimit) tuleks kaaluda vaid juhul, kui

• aklimatiseerumise periood on vältimatult lühike (nt lendamine >3500 m, kiire tõusuprofiil, ületades soovitatavaid limiite, ja tõus ilma puhkepäevadeta või päästetööd mägedes),
• varem olnud raske mägihaigus,
• „aeglane aklimatiseeruja“ (optimaalne tõusuprofiil + sümptomid).

Tegemist on retseptiravimiga, mille vajadust aitab hinnata reisimeditsiini kabineti arst.

Mõne ronimis- või matkamarsruudi puhul võib optimaalne plaan olla võimatu. Seda oleks hea reisimeditsiini arsti ja rühmajuhiga läbi arutada.

Igasugune paketti planeeritud „aklimatiseerumispill” + nelja-viie päevaga 5000 m kõrguse mäe tipu lubadus võiks eelnevat arvestades teha ettevaatlikuks.

Kui aklimatiseerumise protsess kulgeb vaevaliselt või ilmnevad lisaks peavalule ka muud kaebused, on alust mõelda kõrgushaigusele. Sellest aga juba järgmises numbris.

Soovitused optimaalseks kõrgusega aklimatiseerumiseks:

• EELAKLIMATISEERUMINE: võimaluse korral viibida 2500–2750 m kõrgusel 2–4 päeva.
• RAHULIK TÕUSUPROFIIL: üle 2750 m kõrgusel viibides ööbida soovituslikult iga kuni 500 (600) vertikaalse tõusumeetri peal (käia võib kõrgemal). Iga 1000 vertikaalse tõusumeetri kohta peaks kaks ööd magama samal kõrgusel.
• VÄLDI LIIGSET FÜÜSILIST PINGUTUST (eriti esimesed kaks päeva).
• „TARK EI TORMA“ – hea sportlik vorm ei välista kõrgushaiguse riski ning mida rahulikum ja ühtlasem on liikumistempo, seda soodsam on see organismile.
• REHÜDREERIMINE – joo ca 1–1,5 liitrit vedelikku lisaks tavapärasele tarbimisele (sõltub pingutusest, kuid väldi ülejoomist). Kui uriini on ca 1 liitrit ööpäevas, oled ilmselt piisavalt joonud. Uriin peaks olema kollaka värvusega.
• SÖÖ TIHTI, KUI LIIGUD – 2–3 tunni järel (süsivesikuterikkad, madala rasvasusega snäkid), nii tagad suurenenud energiavajaduse.
• PIISAV UNI – kõrguses tarvita unerohtu ainult äärmisel vajadusel ja muude kõrgushaiguse tunnuste puudumisel.
• JÄTKA KOHVI TARVITAMIST, kui oled kohvisõber.
• VÄLDI ALKOHOLI (eriti esimesed 48 tundi).
• Viibimine >2750 m viimase 30 päeva jooksul soodustab aklimatiseerumist – mida lähemal uuele tõusule, seda parem.

Tekst: Annemai Märtson

Foto: Shutterstock

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Armastan Koread ja selle kööki
• Laeva- ja mereelu Antarktika ekspeditsioonil
• Aklimatiseerumisest mägedes
• Argentina, Uruguay ja Brasiilia napsid
• Filipiinid kolmes vaatuses
• Kreeka, kõigi võimaluste maa
• Timo Palo tõi Antarktika helid Eestisse
• Antarktika lummuses
• Sansibar – paradiisisaar, kus kookospähklid kukuvad pähe
• Ubud – templid, loodus ja toit
• Meremustlaste jälgedes
• Expediton Estonia – kas masohhisti unistus?
• Hobuse seljas üle Andide
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 84 – August 2020