Jazz-lauljatari reisimaailm: Susanna Aleksandra Veldi
Rooma õhtud, linnapuhkus New Yorgis, ajaloolises Inglismaa lossis esinemine, 1930ndate stiilis filmilikud salabaarid – hiljuti oma kolmanda albumi „The Siren“ välja andnud jazzlauljatar Susanna Aleksandra Veldi on maailmas rännates kogenud eri kultuuriruumide põnevat värvipaletti. Kui küsisin kosmopoliitse taustaga lauljatarilt, kuidas kohaneda uute kultuuriruumidega, sain vastuseks, et parim õppetund on ikkagi kohanemisoskus ja sõbraks olemine iseendaga: kuidas sobituda uude keskkonda, jäädes seejuures iseendaks. Siin vestlemegi Susanna Aleksandraga reisimise filosoofiast, värvikatest reisielamustest, kohanemisest ja muusikast.
Oled elanud ja rännanud väga erinevates kohtades. Räägi palun, milline reisija oled ning milliseid kogemusi otsid?
Lähen alati reisidele positiivsete mõtete, avatud meele ja südamega. Mulle meeldib kohtuda erinevate inimestega, kogeda sihtkoha kultuuri ja tunda end kui kohalik, mitte lihtsalt kui turist. Eriti meeldib mulle reisida maades, mille keelt ma oskan. Kuigi tänapäeval räägitakse paljudes paikades inglise keelt, juhtuvad parimad kohtumised just siis, kui saan inimestega suhelda nende oma keeles. Tundub, et nii saab inimestega sügavama kontakti!
Hüppame ilma pikema sissejuhatuseta kohe magusa osa juurde. Millised reisisihtkohad on olnud su lemmikud ja miks?
Olen üsna kiire kohaneja ja tunnen end koduselt väga kiiresti. Seega on mulle meeldinud peaaegu igal pool, kus olen käinud. Koht, kuhu igatsen alati tagasi, on Itaalia. Varem käisin seal iga aasta, jäädes tihti kuuks ajaks. Osalesin Toscanas džässmuusikute suvekoolitusel assistendina ja jäin hiljem ka Rooma esinema. Mulle meeldib itaallaste sõbralikkus, kultuuri rohkus, imelised Toscana linnad, Rooma õhtud. Muidugi meeldib mulle ka Itaalia söök, mille nautimise tagajärjel tuleb pärast palju trenni teha! Lõbus on käia ka kohalikel turgudel. Näiteks Napoli turult ostsin imeilusa kingapaari. Karpi avades olid mõlemad parema jala kingad! Palju nalja sai, kui üritasin nendega kõndimist harjutada.
Teine koht, kuhu soovin kindlasti tagasi minna, on Sri Lanka. Käisime kahenädalasel surfikoolitusel Sri Lanka lõunaosas. Armastan paiku, mis ei ole liiga valmis ja täis uhkeid hotelle, mis on igal pool samasugused. Sri Lankal leiab veel neid paiku, mis ei ole hotellikettide poolt täis ehitatud. Seal on imeline loodus ja tugeva sisemise intelligentsiga inimesed. Teine sihtkoht, mis mulle sarnastel põhjustel väga meeldis, on Roheneemesaared.
Linnapuhkuste lemmiksihtkoht on kindlasti New York. Olen seal käinud kolm korda ja iga kord jäänud vähemalt kaheks nädalaks. Džässmuusikuna on New Yorgis lihtsalt nii palju teha ja näha. Iga õhtu tuleb valida mitme suurepärase kontserdi ja jam session’i vahel, päeval saab võtta tunde oma ala tippudelt, nautida piknikku Central Parkis ja vaatamisväärusi. Linnadest jättis unustamatu mulje ka Istanbul, kus käisin 2018. aastal esinemas. Imeilusad vaated, mitmekülgne kultuur ja suurepärased inimesed jätsid kustumatu mulje.
Reisides maailmas, avardub lisaks geograafilistele piiridele ka vaimne silmapiir. Millised on olnud kõige unustamatumad lood, mis on midagi täiesti uut õpetanud?
Olen alati rääkinud, et minu meelest peaks õpilasvahetus olema kohustuslik. See on parim viis tutvustada inimestele teisi kultuure ja arusaamist, et inimestel on rohkem ühist kui erinevat. Minu esimene nii-öelda elumuutev reis oli see, kui läksin 15-aastaselt õppeaastaks Hispaaniasse. Elasin norrakatest peresõprade juures ning läksin kohalikku kooli Alicante lähistel Mutxamelis. Pidin õppima kohanema. Läksin Prantsuse Lütseumist Hispaania kohalikku väikelinnakooli, oskamata sõnagi hispaania keelt. Tundsin end üsna üksikuna, sest isegi kui hispaanlased on soojad ja suhtlemisaltid, ei saanud ma ju tegelikult neist aru. Kui mõni nali ka kohale jõudis, oli juba liiga hilja sellele vastata! See oli aeg, kui õppisin iseenda seltskonda nautima ja üksiolemist mitte kartma. Hiljem tuli ka keeleoskus!
Iseloomu ja mind inimesena kasvatavalt on mõjunud ka teised keskkonnavahetused. Olen elanud ka Pariisis ja Soomes. 2020. aasta kevadeks sain stipendiumi Los Angelesse, kus jõudsin pandeemia tõttu elada vaid kolm kuud. Ometi tundsin end LA-s kohe koduselt.
Parim õppetund on ikkagi kohanemisoskus ja sõbraks olemine iseendaga: kuidas sobituda uude keskkonda, jäädes seejuures iseendaks.
Tõsi, oled elanud nii Soomes, Prantsusmaal, Ameerikas kui ka Inglismaal. Teadupärast võib uue kultuuriruumiga kohanemine võtta omajagu aega ja pingutust. Kas sul on jagada häid kohanemisnippe?
Kui kolin uude kohta, vaatan kohe välja, kus on parimad džässibaarid, jämmid ja head kontserdid. Džässmuusikutel on selles mõttes lihtne: lähed jämmile, musitseerid kohalikega ja juba ongi esimesed muusikalised tutvused loodud. Kindlasti nõuab see omajagu enesekindlust ja avatust. Nooremana olid jämmid minu jaoks pigem hirmsad ja ebamugavad, kuid sundisin end minema ja pärast oli alati hea meel. Lisaks õpetas see ebamugavaid olukordi mitte pelgama.
Mul on ka palju hobisid, millega kindlasti tahan tegeleda, olenemata asukohast.
Kindlasti otsin mõne jõusaali või tennisetrenni, kuhu end kirja panna. Armastan tantsida salsat, seega salsabaarid ja tantsuõhtud on kindlasti minu listis. Hobide kaudu on lihtne leida uusi tutvusi ja sõpru ning sealt hakkab see ring laienema!
Õppisid hiljuti veel Soomes Sibeliuse akadeemias. Lisaks maailmatasemel muusikaharidusele – mida uut kogesid meie põhjanaabrite kohta?
Eestlastel ja soomlastel on väga palju sarnast ja väga palju erinevat! Näiteks on sarnane tugev töökultuur. Üldiselt, kui midagi lubatakse, siis tehakse. Sarnaselt eestlastega ei ole soomlased suurem asi small talk’i fännid. Tutvuste loomine võtab pigem aega, kuid siis leiad omale päris sõbrad.
Soomlased on oma arvamuse avaldamisel pigem ettevaatlikumad kui eestlased. Kunagi lugesin Helsingin Sanomatest artiklit, mis tõi välja, et soomlased tunnevad end ebamugavalt, kui seltskonnas tekib erimeelsusi ja kõik ei nõustu. Minu meelest see on huvitav kultuuriline tähelepanek. Prantsusmaal näiteks on debatt pea iga vestluse ja ülikooliloengu loomulik osa. Soomes elades olen õppinud oma seisukohti veidi pehmemalt väljendama.
Olen tähele pannud, et Soomes on paljud munitsipaallahendused, nagu ühistransport ja rattateed, paremini läbi mõeldud kui Eestis. Helsingis elades ei ole vaja omada autot, sest igale poole saab ühistranspordiga mugavalt. Leian, et Tallinnas on selles vallas tugevaid puudujääke. Soomlastelt on palju õppida ka pedagoogika vallas ja hariduses laiemalt.
Teisalt leiab Soomes naeruväärseid reegleid ja ülereguleeritust, mida Eestis ei ole. Kas või pandeemia tõttu kehtestatud piirangud. Näiteks lubatakse korraldada baaris karaokeõhtut, kuid tasustatud esinejad on keelatud. Väga pikalt oli siseruumides lubatud publiku piirmäär kaheksa inimest isegi Saku Suurhalli suuruses saalis! Lisaks on Eesti kõvasti ees IT-laheduste, digiteenuste ja igasuguse järjekorras seismise vältimises. Soomlased võiksid pilgu siiapoole heita ja õppida, kuidas elu lihtsamaks teha!
Leian, et Soomes elamine on mind kõvasti rikastanud. Olen rõõmus, et saan koostööd teha nii eesti kui ka soome muusika paremikuga ning et olen aidanud omalt poolt kahe riigi muusikalist koostööd elavdada. Arvan, et seda võiks teha ka teistes valdkondades!
Kolm soovitust, mida kohe kindlasti Soomes teha?
Mina kui kultuurifänn soovitan loomulikult minna kontserdile ja teatrisse! Soomes pakutavad kultuurielamused on tõesti tasemel ja kindlasti leiab midagi igale maitsele. Olen saanud suurepäraseid elamusi nii jazzkontsertidelt, muusikalidelt kui ka ooperist. Toimub ka maailmatasemel festivale, nagu Pori Jazz, Flow Festival, Korpo Sea Jazz jpt.
Helsingis on minu lemmiklinnaosad Punavuori ja Kallio, kus on mõnus nautida pühapäevast brunch’i. Mõnusa jalutuskäigu looduses võib teha ka Korkeasaari loomaaias.
Parim osa Soomest on selle loodus. Soovitan kindlasti reisida Lapimaale ja kogeda selle koha maagiat. Üks minu ilusamaid esinemisi oli novembrikuises Ivalos. Esinesime metsamajakeses suusakuurordi lähedal. Majakese kohal olid esinemise ajal virmalised. Imelised kohad on veel Saimaa järved ja Ahvenamaa saarestik. Kevadel 2022 lähen bändiga tuurile üle Soome.
Sinu põnevate esinemiste arsenal on rikkalik, alustades Inglismaa lossidest ja lõpetades Soome mägedega, mille taustal on virmaliste valgusmäng. Millised esinemiskogemused on kõige rohkem südamesse läinud just tänu oma kohapealsele energiale ja kultuurile?
Sa mainisid Inglismaa lossi! See oli tõesti võrratu ja põnev kogemus. Esinesin nimelt Leedsis Eesti konsulaadi avamisel. Lisaks sellele esinesin erapeol imelises lossis Leedsi lähistel. Pärast bändi set’i paluti kõiki külalisi lossi terrassile, kus kummalisel kombel jagati kõrvatroppe. Veidi segaduses, panime tropid kõrva ja ei läinud palju aega, et aru saada, miks. Ühtäkki väljadel rohtu söövad lambad jooksid kahte lehte ja lossi juurde lendas mees nagu Superman. Lennuülikonnas mees oli selle ise välja arendanud ja kandis Gravity Industriesi prototüüpi. Sellel hetkel oli tunne, et wow! See on nagu filmist ja tulevik ongi kätte jõudnud. Kui peokülalised olid lahkunud, istusime majarahva ja nende koertega köögis, sõime eelmise päeva hautist ja jõime šampanjat. Oli jälle üks nendest imelistest hetkedest, kus sain kohalikega üht suurepärast õhtut nautida!
Südamesse on läinud Itaalia, kus esinesin mitu korda Emanuele Urso ja tema hiljuti meie seast lahkunud venna Adriano Urso bändiga. Tegu on virtuoossete muusikutega, kes mängivad ehedalt 1930ndate jazzi. Esinesin nendega mitmes jazziklubis ja palazzo’s. Pärast meie viimatist esinemist Rooma jazziklubis Cotton Club vedas Adriano mind speakeasy-tüüpi salabaari. Sisenesime pealtnäha kultuurimajja, mille ees oli piletikassa. Pidin andma allkirja ja kirjutama sisse oma nime. Siis aga avanes meile tõeline 1930ndate maailm, mida värvisid burlesque ja laval veidi häälest ära klaveriga esinev stride-pianist. Loomulikult tegime ka ise paar lugu! See tundus nagu filmi „Midnight in Paris“ tüüpi ajarännak!
Mulle on alati meeldinud esineda ka Venemaal, eriti Peterburis. Seal on lihtsalt suurepärane jazzipublik, soe vastuvõtt ja imelised söögid. Peterburis on ka väga palju noort jazzi publikut. Ühe õhtu jooksul toimub mitu jam session’it ning noored lausa seisavad lava ees ja tantsivad jazzi järgi. Armastan seda, kui palju kultuuri seal on!
Kumba naudid reisides rohkem, kas teelolemise filosoofilisi mõtisklusi või sihtpunkti jõudmise rahulolu?
Pigem praktiseerin kulgemist ja lasen headel asjadel enda juurde tulla. Mulle meeldib reisida oma emaga. Oleme mõlemad rõõmsameelsed ja avatud ning meie reisid on alati väga hea energiaga.
Kuidas tõlgendada reisikogemusi ning seda laia maailma oma muusikasse?
Reisikogemused ja kohtumised eri inimestega on äärmiselt rikastavad ja mõjutavad minu isiklikku kasvu. Kui mu elu oleks igav, millest ma siis muusikat kirjutaksin? Oluline on ka eri piirkondade muusika mõju minu muusikale. Näiteks olen brasiilia muusika andunud fänn. Brasiilia muusika meloodilisus ja rütmid on inspireerinud hulka minu laule, näiteks uuel albumil kõlav „Ever Afters“. Lisaks olen frankofiil, laulan šansoone ja prantsuse jazzi. See on õpetanud mulle artistlikkust ja vajaduse korral oskust kasutada bravuurikat teatraalsust. Eri piirkondade muusikat on lihtsam mõista, kui oled nendesse piirkondadesse reisinud, tutvunud inimestega ja nende meelelaadiga. Siis oskad seda ka veenvamalt esitada ja selle elemente oma muusikas kasutada. See on ka üks põhjus, miks minu sihtkohtade listis on Brasiilia!
Andsid selle aasta alguses välja oma uue albumi „The Siren“, mis tuleb esitamisele ka festivalil „Jazzkaar 2021“ augustikuus. Millisele rännakule plaanid kuulajad viia?
Soovin kuulaja viia rännakule, mis kutsub kaasa tundma nii värsket armastust kui ka armastuses pettumist, ning küsima elulisi küsimusi. Muusikast leiab nii jazzi, brasiilia muusika, popi kui ka folgi mõjutusi. Minu muusikas on tähtsal kohal meloodilisus, heakõlalisus ja eelkõige loomulikult lugu, mida jutustada.
Keda minna kuulama festivalil Jazzkaar? Susanna Aleksandra 3 kontserdisoovitust:
- Raivo Tafenau Kvartett & külalised, Tallinna Kammerorkester
23. august, Vaba Lava
Kellele meeldib kõrvu paitav muusika, peaks sammud seadma Raivo Tafenau & Chamber Orchestra kontertile. Olen alati armastanud keelpillide ja jazz-bändi kooslust ning Raivo Tafenau avaldas imeilusa albumi just sellisele koosseisule! Sellise albumi ettevalmistamine on metsikult suur töö ning väärib suurt tunnustust! - Joel Remmel Trio feat. Liisi Koikson, Jukka Eskola (Soome), Aleksander Paal
25. august, Vaba Lava
Teiseks soovitaksin Joel Remmel Trio kontserti. Lisaks triole ühineb nendega laval ka soome trompetivirtuoos Jukka Eskola, kelle saund on lihtsalt klass omaette! Joeli muusika on heakõlaline, veidi romantiline, aga samas svingiv. - Sahra Gure
28. august, Vaba Lava
Välismaistest artistidest ootan Sahra Gure esinemist. Väga mõnusad gruuvid ja maheda häälega laulja!
Tekst: Kaisa Tooming
Foto: Susanna Aleksandra Veldi erakogu
Selles numbris
- Omelette de la mère – kokakunsti kohtumine loodusimega
- Katri Raik: „Narva jääb alati omanäoliseks”
- Jazz-lauljatari reisimaailm: Susanna Aleksandra Veldi
- Soomeugrilaste maailmakongress poliitika ja viiruse küüsis
- Arktika Tallinnas
- Margus Kalam – seiklejahingega Aasia asjatundja
- Saar, kuhu võiks elama kolida
- Antwerpenis tõelist Belgiat otsimas
- Mehhiko värviline ja lõhnav maailm
- Seišellid – unistuste reis tänu pandeemiale
- Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa
- Tarmo Soomere: „Inimene ise ja inimsuhted on väärtus.“
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
