Guatemala, kohutava ajalooga paradiis

Guatemala on tänu odavusele, värvikirevale kultuurile ja imekaunile loodusele seljakotirändurite mekaks. Oma mitmekesisusega tõmbab see riik su endasse ning mida kauemaks sinna jääd, seda rohkem Guatemala ennast oma võimalustega avab.

Guatemalat võib avastada mitut moodi. Võid kimada läbi kolm-neli põhivaatamisväärsust, saata siis Guatele õhusuudluse ja jätkata juba järgmises riigis. Kel aga vähegi aega ja võimalust, sel soovitaks avastada Guatemalat aeglaselt. Tihtilugu saame suurimad elamused just nende suurte vaatamisväärsuste vahel teel olles. 

Meie Guatemala reis tähendas kulgemist ühest vabatahtliku töö tegemise kohast teise. Töötegemise vahele jäävat aega kulutasime aga just nii, nagu hing ihkas. 

Kuidas siis täpsemalt? Näiteks pöörasime koos teiste turistidega pea küljelt küljele võimsas kanjonis Livingstoni ja Rio Dulce vahel. Lasime end paadiga sõidutada vee peal asuvasse džunglihotelli, kus ujumisplatvormile tuli ise paadiga sõuda. Veetsime kaks nädalat kõikuva tormilaterna all lugedes, kahel jahil ja ühel koeral silma peal hoides. Imetlesime Tikali templite otsast ahvide õhuakrobaatikat ja jalutasime läbi tuukaneid täis metsa. Tegime puutööd väikses külalistemajas ja sõitsime bussiga mööda käänulist teed alla kõige maalilisemate vaadetega Atitláni järveni. Suplesime looduslikes basseinides Semuc Champeys ja imetlesime läikima löödud koloniaalaegset linna Antiguat.

Mõistsime, et Guatemala tõepoolest ongi maapealne paradiis. Kuid nagu ikka pikemal reisil olles, taban end tihti mõlgutamas mõtteid tavaliste inimeste eluolust. Eriti paelusid mind maiad. Jah, just seesama rahvakild, kes tuhandeid aastaid tagasi tohutud kivist templid ehitas ning saavutas kõrged teadmised matemaatikast, astronoomiast ja põllumajandusest. See kultuur on nüüdseks kadunud, kuid nende järeltulijaid on ometi terve maa täis. Nad kannavad uhkelt oma rahvariideid, mis on igas regioonis erinevad, serveerivad sulle söögikohtades toitu või saadavad sind pilguga, kui sa nende põllust möödud. Sellega aga kokkupuude ka piirdub. Kui lähed vanemalt mehelt maakohas teed küsima, saad vastuseks pearaputuse ning mõistad, et ta ei räägi ju hispaania keelt.

Meil oli järjekordse vabatahtliku tööni arvatust pisut rohkem aega. Nimelt käis Atitláni äärde jäävas hotellis, kuhu pidime appi minema, jätkuvalt remont.

„Kas saaksite tulla nädala pärast?“ uuriti e-kirjas.

Lappasime reisiraamatut ning kuna mu elukaaslast tõmbab alati mägede poole, jäi meile silma Cuchumatanesi mäeahelik ühes Nebaj linnaga.

Sünge pilk Guatemala ajalukku

Me ei olnud valmis selleks, mis meid Nebajs vastu võttis. Esiteks, siin oli jahe. Tavapärased lühikesed püksid ja T-särk tuli vahetada teksade ja pikkade käistega pluusi vastu. Kõige peale tõmbasin jaki.

Linn ise oli pilvedesse mattunud ja hall. Keskväljak muutus õhtuhämaruses Guatemalale omaselt tänavatoiduturuks,- kus grilliti vorste ning sai maitsta quesadilla’sid, taco’sid ja torta’sid. Linna jahedus ja hallus tekitas tunde, nagu oleksid saabunud jaanuarikuisesse Eestisse. Siinkohal sarnasus ka lõppes. Majad olid siin nimelt kas värvitud valgeks või võõbatud üle kirgaste värvitoonidega. Kitsastel betooni valatud tänavatel vurasid punased tuk-tuk’id ning kauguses paistsid uttu mähkunud mäed. Tänavaid kattis ämblikuvõrguna paks elektrijuhtmete kiht ning nende all tegid oma igapäevatoimetusi õlgkübaratega mehed või punaseid paksust riidest rahvariideseelikuid kandvad naised. Telefoni hoidsid noored naised seelikut üleval hoidva toeka vöö vahel.

Kirikud olid sama valged nagu pesupulbrireklaamis triikraua alt nähtavale tulevad laudlinad. Vaatamata jahedale ja pisut süngevõitu meeleolule käisid ka siin perekonnad koos linnas jalutamas, pagariäride uksed olid valla, ehkki need võiksid olla kinni ja siseruume võiks keegi kütta. Miski ei viidanud õudustele, mida siinsed elanikud pidid vaid 40 aastat tagasi taluma.

Kuna ümbruskaudsed mäed kutsusid matkama, organiseerisime endale kahepäevase matka mägedesse. Meie giidiks sai kolmekümneaastane rõõmsa olekuga Francisco. Kui ühepäevaseid matku saab ka ilma giidita teha, siis mitmepäevastele on hea võtta kaasa giid-asjaajaja, kes korraldab ka toitlustuse ja majutuse. 

Cuchumatane’i mägedesse ihkaja peaks end vaimselt valmis panema kaheks katsumuseks. Esiteks näevad mäed välja sellised, nagu oleks mõni õmbleja maapinna krookesse tõmmanud. Matkamine tähendab siin järskudest nõlvadest üles ronimist ning siis üsna pea neistsamadest nõlvadest alla tulekut. Teiseks pead olema valmis näiteks selleks, et jõuad väiksesse külla, mille surnuaed on suurem kui küla ise. Selline on näiteks Cocop, kus 68 ühesugust halli hauda seisavad kõrvuti, mõni nimetu, mõni nimega. Need pole kodusõjas hukkunud sõdurite hauad. Ei, siin tapeti maha terve küla koos laste ja naistega. Surnuaia taga kuivab pesu, mille alt jookseb läbi kaks tumedapäist poissi. 

Franciscole mööda metsaradu järgnedes hakkame ümbrust tema pilgu läbi teiste silmadega nägema. Näiteks räägib mees meile seda, kuidas Nebaj ilusasse kriitvalgesse kirikusse suleti kodusõja ajal naised ja lapsed või kuidas ta oma isa siinsamas mägedes kadunuks jäi.

„Ma olin kahene ja mu isa aitas geriljasid, viies neile toitu. Ühel päeval oligi ta koos sõbraga teel partisanide juurde, kui tal oli tarvis korraks põõsas ära käia,“ räägib Francisco meile lugu, mida on arvatavasti kuulnud lugematu hulk kordi. Põõsasse jõudses vaatasid talle vastu sõduri kalgid silmad. Isa sõber sai põgenema ning viis perele halbu uudiseid. Mehe saatusest pole muud teada, kui et tõenäoliselt teda piinati enne tapmist. Külarahvas teab jutustada, et samal päeval olevat nähtud helikopterit, mille otsas rippus köiega elutu keha.

Kuivanud lehed krõbisesid jalge all, kui sammusime mööda metsarada. Peatusime sillal, et imetleda vulisevat oja. Korraks vilksatas me silme eest läbi suur must kassilaadne elukas. Võis see olla jaaguar?

Ometi ei saa ma enam niisama looduse ilu nautida, teades, et kogu mets on täis näljaste geriljade jalajälgi. Teades guatemalalaste lahkust ja sõbralikkust, ei pane mind imestama lood, kus vaid paaripäevase lapsega noor naine laseb näljased geriljad sisse ja pakub neile oma viimast toidupoolist. Õnnetuseks märkasid sõdurid partisane naise juurest lahkumas ning läksid samuti toitu küsima. Toit oli aga otsas. Nii võtsid nad naise vastsündinu ning hakkasid sellega jalgpalli mängima, kuni imik köhis verd ja suri hiljem samal päeval. Vaatamata läbielatud õudusele, pääses see naine põgenema ning elab jätkuvalt samas piirkonnas.

Ajaloo kohta lugedes käib muidugi tuline jutt kõhust läbi, kuid ise kohapeal viibides neid sõjalugusid elavatelt inimestelt kuulda on hoopis midagi muud. Abstraktsed lood muutuvad korraga vägagi tegelikeks, piinatute ja tapetute statistika taha ilmuvad päris inimeste näod. Mille eest aga piinati ja karistati kohalikke inimesi?

Asi oli Jacobo Árbenzes, Guatemala teises demokraatlikult valitud presidendis. Too soovis teha midagi rahva heaks ning konfiskeeris finca’delt ja istandustelt kasutamata maad ning jagas need siis kõige vaesematele talupoegadele, kelleks tihti olid maiad. 

Maiade suhe maaga oli teistsugune kui valgetel. Nad ei tunnistanud maa omamist ning harisid oma maalappi ilma igasuguse dokumendita. Loomulikult kasutasid valged sissetungijad seda ära ning muutsid maiad orjadeks omaenda maadel. Seda olukorda parandada püüdes sattus Árbenzes aga banaaniistanduste omanike ebasoosingusse, kes eelistasid olukorda, kui kohalikud töötasid nende heaks vaid sentide eest. Et banaanikasvatajad olid ameeriklased, ei läinud kaua, kui nad vastavaid nuppe vajutades olid jõudnud Luure Keskagentuurile (CIA) teada anda, et Guatemalas vohab kommunism. Ameeriklased tõttasid appi ning kindlustasid, et Guatemalas valitseks range kord. Võimule tuli üks diktaator teise järel. Loomulikult sai teatud osal rahvast sellisest rõhumisest kõrini. Neist saidki metsa põgenenud geriljad. Sõjaväele aga ei piisanud ainuüksi sisside tapmisest. Koos USA-ga otsustati kogu rahvast hirmutada ning tapeti ja piinati ka tavalisi elanikke.

Piiludes kohalikku kööki

Meie matka lõppsihtpunkt oli San Juan Cotzal pilvepiiril. Kui külla jõudsime, hakkas hämarduma või õieti oli seal Eesti novembrile omaselt pidevalt hämar. Küla asus lagedal tuulisel platool. Kadunud olid metsad ja mäed, mis ikka silmapiiri ääristasid. Siit edasi polnud enam midagi.

Küla moodustas vaid üks mudane tänav, mida mööda, nagu mulle tundus, sammus meile vastu kogu külarahvas. Pikkades rahvariideseelikutes naised ning teksades ja õlgkübarates mehed tulid suure kambana meid tervitama. Nende järel ja ümber tagusid lapsed palli. Kõik oli kummaliselt vaikne, selline tunne, nagu oleksime kauged külalised või võõramaalased, kelle sarnaseid enne nähtud pole.

Maia naised on häbelikud, nad vaatavad maha, kui sa nende poole vaatad. Mehed aga tulid meie juurde ja pistsid käe tervituseks pihku. Üks neist oli küla pealik, kes näitas meile kätte lihtsa toa, kus me kõik kolmekesi öö pidime veetma. Giidi käest saime teada, et nende reisid on korraldatud nii, et iga kord, kui matkajad tulevad, paigutatakse seltskond eri katuse alla magama ning ka süüa pakub iga kord uus pere. „Nii kindlustame selle, et kõik külaelanikud saaksid turismist kasu lõigata.“

Õhtusöögiks tuuakse lauale mustadest ubadest supp, milles hulbib keedumuna. Kui igal pool mujal Guatemalas tähendab frijoles puruks tambitud ube, siis siin tulevad oad taldrikule sellisel kujul, nagu meie neid Euroopas tunneme ehk siis hoopis apetiitsema väljanägemisega, kui see pruun püree, mis tavaliselt sööjale taldrikult vastu vaatab.

Need söögikorrad kohalike juures on juba ainuüksi iseeneses hea põhjus, miks taoline matk ette võtta. Nii et kui te pole loodusesõber ega ajaloohuviline, siis tasub siia igatahes matkata. Lõunaks näiteks pakuti meile kummalist, veidi spinatit meenutavat rohelist köögivilja terava kastmega — maiade sööki, mida restoranides ei pakuta.

Samamoodi pakuvad need söögikorrad suurepärast võimalust piiluda muidu küllaltki häbelike ja tagasihoidlike maiade elamistesse. Olgu selgituseks öeldud, et kui Aasias kutsutakse ka kontvõõras külalislahkelt sisse ja toidetakse kõht täis, siis siinsed kohalikud piidlevad võõrast külalist pigem kaugelt ettevaatusega. Seega on seesugune lõunasöögivõimalus igale kultuurihuvilisele rändurile tõeline maiuspala.

Pilti, mis avanes meile lõunasöögilauas, olen ma varem küll vist ainult muuseumis näinud. Hämaras betoonpõrandaga köögis mängis išilikeelne raadio. Esialgu pani mind imestama, miks kõik köögis nii must oli. Siis aga mõistsin, et just nagu Eesti rehetares, polnud siingi korstent, nii et suitsust tõusev tahm kleepus seintele ja lakke. Tulel podises suur must pada. Näljane kassipoeg üritas toidulõhna tundes nahast välja pugeda, et talle kas või natuke toitu pudeneks. Tahmaste põskedega, meid suu lahti jälgivad lapsed olid riietatud kenadesse punastesse rahvariietesse ning pandud istuma väikestele puust toolidele, mis taas meenutasid pigem 19. sajandist pärinevat ja muuseumisse kuuluvat talumööblit, kui et midagi, millel 21. sajandil veel istutakse. 

Muidu oli köök nagu köök ikka: alumiiniumist potid ja katlad seisid riiulil reas, maisitõlvikud rippusid laest alla. Katuseks oli metalleterniit ning seinte ja katuse vahel oli piisavalt palju ruumi, et kõiksugu satikad sealt ööpimeduse saabudes kenasti tuppa saaksid roomata. 

Cotzalis, külas, kus parasjagu õhtusööki mugisime, valitsesid sarnased meeleolud. Ainult et siin oli köögis pime. Ainukeseks valguseks oli nurgas küdev ahi. Selleski köögis puudus igasugune lääne inimesele tuttav luksus. Kui aus olla, ei mäleta ma ühtki elektriga töötavat seadet. Õhtusööki serveerinud pere tundus suurem. Laste asemel piidlesid meid kööginurgast teismelised tüdrukud, kes ema käskimise peale olid krapsti püsti, et teda söögi tegemisel ja serveerimisel aidata. Külaliste saabumine näis vähemalt noortele olevat igati põnev sündmus. Pereema toimetas pliidi ees, noorim laps triibulise riidetükiga selga seotud. Maiad ei seo lapsi kõhule ega selga istuvasse asendisse. Nende lapsekandamid näevad välja nagu kotid, hooletult üle õla visatud – ühest otsast paistab välja lapse pea, teisest jalad. 

Õhtusöök möödus vaikides. Kui võõrustajad tahtsid meilt midagi küsida või midagi öelda, kasutasid nad selleks giidi abi. Ainult tüdrukud kihistasid nurgas ja jälgisid meid suurte silmadega.

Hiljem bussiga tagasi tsivilisatsiooni sõites ehk sinistest vulkaanidest ümbritsetud tuledesäras Xelasse jõudes ei suutnud ma minetada tunnet, et olin Cuchumatane’i mägedes jõudnud sellele rahvale lähemale kui mistahes muus turismipiirkonnas. Meid vastu võtnud inimesed ei olnud tüüpilised oma kultuuri uhkelt tutvustavad kohalikud, vaid inimesed, kes paistsid olevat meie nägemisest samavõrra jahmunud kui meie nende nägemisest.

Tekst: Anete Kruusmägi

Foto: Tom Peeters

***

Atitláni järv

Kesk-Ameerika sügavaim, Atitláni järv, paikneb Guatemala edelaosas, Sierra Madre de Chiapase mäestikus. Administratiivselt asub järv Sololá departemangus. Lähim suurem asula on Antigua linn (ca 47 000 elanikku), mis paikneb linnulennul ca 50 kilomeetri kaugusel ida pool. Guatemala pealinn paikneb järvest linnulennul ca 70 kilomeetri kaugusel ida pool. Atitláni järve peetakse Guatemala kõige ilusamaks järveks ja Guatemala kõige olulisemaks loodusturismi objektiks. Aeg-ajalt on Atitláni järve hinnatud ka maailma ilusaimate järvede hulka kuuluvaks. Järv asub põlisel maiade alal, kuid järve nimi tuleneb hoopis tänapäeva Mehhiko aladel elavate nauade (asteekide ja tolteekide järeltulijad) keelest ja tähendab tõlkes „vete vahel“.

Atitláni järv asub merepinnast 1562 meetri kõrgusel ja järve pindala on 130,1 km². Järve ulatus idast läände on ligikaudu 18 kilomeetrit ja põhjast lõunasse ligikaudu 8 kilomeetrit. Järve suurim sügavus arvatakse olevat 340 meetrit ja keskmine sügavus 220 meetrit. Järves on peaaegu 20 km³ vett. Atitláni järv on tehniliselt võttes äravooluta järv, mis ei ole ühenduses ookeaniga, kuid millest voolab välja kaks lühikest jõge. 

Järve lõunapoolsel küljel paiknevad kolm vulkaani. Neist Atitláni vulkaani kõrgus merepinnast on 3535 meetrit ja jalamilt 1735 meetrit. See vulkaan on tegevvulkaan (seni viimane purse toimus aastal 1853) ja pinnavormilt kihtvulkaan. Vulkaan paikneb ligikaudu 11 kilomeetri kaugusel järvest lõunas. Atitláni vulkaanist mõne kilomeetri kaugusel põhja pool paikneb Tolimáni vulkaan. Selle kõrgus merepinnast on 3158 meetrit. Tolimáni vulkaan on samuti kihtvulkaan. Tema seni viimase purske aeg on teadmata. Atitláni järvest ligikaudu kolme kilomeetri kaugusel edelas paikneva San Pedro vulkaani kõrgus merepinnast on 3020 meetrit. Ka see on kihtvulkaan. San Pedro vulkaan on nimetatud kolmest vulkaanist vanim. Tema seni viimase purske aeg on täpsemalt teadmata, kuid ilmselt toimus see enam kui 40 000 aastat tagasi. 

Atitláni ja Tolimáni vulkaane eraldab San Pedro vulkaanist Atitláni järve kitsas laht. Atitláni järv ise on samuti vulkaanilise päritoluga. See tekkis ligikaudu 84 000 aastat tagasi, kui vesi täitis võimsa vulkaanipurske tagajärjel enamiku tekkinud hiiglaslikust kaldeerast. Toimunud vulkaanipurse oli nii suur, et paiskas tuhka ligikaudu 6 miljoni km² suurusele alale. Seda kindla koostisega tuhka on avastatud USA-s asuvast Floridast kuni Lõuna-Ameerikas paikneva Ecuadorini! Tolimáni ja San Pedro vulkaanid asuvad samuti tekkinud kaldeera sees ning Atitláni vulkaan kaldeera serval.

Atitláni järve kallastel, nii tasandikel kui ka mägistel aladel, paikneb mitu huvitavat matkarada. Viimastel aastatel on populaarseks muutunud järve ääres olevatelt kaljudelt järve sukeldumised.

Atitláni järv on sealsete põlisrahvaste jaoks väga oluline toiduallikas. Järve läheduses paiknevad eeskätt kohvi- ja avokaadoistandused, kuid kasvatatakse ka maisi, sibulat, ube, tomatit, küüslauku, kõrvitsat jms. Järve lähistel on piirkondi, kus on säilinud maiade kultuuritraditsioonid ning kus elanikud kannavad traditsioonilist riietust. Järveümbruse eripäraks on, et seal ei paikne ühtegi teed, mis ümbritseks kogu järve. Järveäärsed asulad peavad omavahelist ühendust valdavalt paatidega. Mägedest alla laskuvad teed lõppevad üldjuhul järve ääres ja vaid üksikuil neist teedest on lühike pikendus ka järve kaldal.

Linnulennul ligikaudu 12 kilomeetri kaugusel Atitláni järvest idas paikneb maiade arheoloogiline ala Iximche. Selle kunagise maiade linna varemed paiknevad 2260 meetri kõrgusel merepinnast. Linna ala oli hoolikalt valitud – platood ümbritsevad kuristikud, kus voolavad kaks jõge. Need kuristikud aitasid linna sissetungijate eest kaitsta. Iximche oli aastatel 1470–1524 maiade ühe riigi keskus. Iximches on kaardistatud üle 160 struktuuri. Enamik hooneid paiknesid nelja suurema ja kahe väiksema väljaku ümber. Iga väljaku ääres asus vähemalt kaks templit. Tänapäeval on Iximche varemete üheks huvitavamaks objektiks nn tempel 2 varemed. See on mitmetasandiline püramiidplatvorm väljak A lääneservas. Tempel 2 on Iximches välja kaevatud templitest kõige paremini säilinud.

Praegu tulevad turistid Iximchesse eeskätt põhja poolt, Tecpáni linna (ca 36 000 elanikku) kaudu. Iximche asub Tecpánist ligikaudu ühe kilomeetri kaugusel. Iximche põhjaosas on turistide tarbeks loodud väike muuseum, kus paikneb osa Iximches leitud muististest (nt skulptuurid, keraamika jne).

Atitláni järve piirkond on Guatemala mõttes suhteliselt jahe ala. Päevased keskmised maksimumtemperatuurid on seal aasta ringi 19–22 kraadi, öised keskmised miinimumtemperatuurid aga 7–12 kraadi. Öised temperatuurid on kõige madalamad detsembrist märtsini ja kõige kõrgemad maist juulini. Aastas on sademeid keskmiselt 1300 mm, sh detsembrist märtsini alla 10 mm kuus ning juunist septembrini enam kui 180 mm kuus (juunis ja septembris üle 270 mm).

***

Tikali rahvuspark

Tikali rahvuspark asub Guatemala põhjaosas, Peténi departemangu idaosas. Rahvuspargi pindala on 570 km². Rahvuspargile lähem suurem asula on Peténi departemangu pealinn Flores (administratiivüksusena ca 23 000 elanikku), mis jääb rahvuspargist ca 60 kilomeetri kaugusele kagusse. Guatemala pealinn Guatemala jääb ca 300 kilomeetri kaugusele lõuna poole. Tikali rahvuspark loodi 1955. aastal ja alates 1979. aastast kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Tikali rahvuspargi keskuseks on Tikali asula. See oli kunagi maiade ühe võimsama riigi keskus ning on tänapäeval üheks tähtsamaks huviväärsuseks, mis on seotud maiade kunagise tsivilisatsiooniga. 3. sajandist kuni 9. sajandi lõpuni domineeris Tikal kogu maiade asualal nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Tikali elanike arvuks hiilgeaegadel on hinnatud 20–90 000. Sel perioodil suhtles Tikal aktiivselt Kesk-Ameerika teiste kõrgelt arenenud piirkondadega, sh Ameerika põlisrahvaste kunagise suurima linna Teotihuacániga (mis paikneb tänapäeva Mehhiko alal). 10. sajandil toimus Tikalis suur allakäik ja sama sajandi lõpus hüljati Tikal elanike poolt sootuks. Valged kolonistid avastasid Tikali alles 1848. aastal, sest see asus kaugel kolonistide poolt rajatud linnadest.

Tikalit peetakse sageli tänapäeva Guatemala kõige olulisemaks vaatamisväärsuseks. Tikali suurimaks huviväärsuseks on maiade monumentaalsed ehitised (vanimad neist enam kui 2300 aastat vanad ja kõrgemad ligikaudu 65 meetrit kõrged) või täpsemalt nende ehitiste nüüdisajani säilinud varemed. 

Tikali keskuse täielikult kaardistatud osa pindala on enam kui 16 km² ja seal asus ligikaudu 3000 ehitist. Nende ehitiste seas oli templeid, paleesid, püramiide, haldushooneid, elamuid ja näiteks ka seitse maiadele kunagi omase pallimängu väljakut. Tikali elamute ala pindalaks on hinnatud ligikaudu 60 km². See ala on seniajani valdavalt välja kaevamata, läbi uurimata ja kaardistamata. Tikali kogupindala võis hiilgeaegadel olla aga isegi enam kui 120 km².

Tikali säilinud varemed on väga ulatuslikud ja mitmekülgsed ning seetõttu huvitavad ka arhitektuurist ja ajaloost vähe huvituva inimese jaoks. Säilinud varemetest tuntumad ja huvipakkuvamad on templid, püramiidid ja paleed. 

Tempel I ehk Suure Jaaguari tempel on hauapüramiid Jasaw Chan K’awil’ile, kes maeti aastal 734. Lubjakivist astmikpüramiidi ehitis valmis kümmekond aastat hiljem. Tempel 1 kõrgus on 47 meetrit ja see koosneb üheksast astmelisest tasemest. 

Tempel 2 ehk Maskide tempel on 8. sajandil ehitatud püramiid. See paikneb Tempel 1 vastas. Püramiidi teeb eriliselt huvitavaks asjaolu, et kuigi see ehitati Kesk-Ameerika indiaanirahvaste hilisklassikalisel perioodil, järgiti ehituses varase klassikalise perioodi stiili. Tempel 2 kõrgus oli kunagi ilmselt ca 42 meetrit, kuid on praegu ca 38 meetrit (sh püramiidi põhja üldkõrgus 17,9, pühakoja kõrgus 9,8 ja sellel asuva struktuuri kõrgus üle 10 meetri). Püramiidi aluse mõõtmed on 37,6 x 41 meetrit, mis tähendab, et hoone põhjapindala on 1542 ruutmeetrit. Püramiid koosneb kolmest astmelisest tasemest. Ehitise peatrepp on 10,4 meetrit lai.

Tempel 4 on kõrgeim püramiid Tikalis. Tegemist on üldse ühe mahukama ajaloolise põlisameerika ehitisega. Püramiidi kõrgus on peaaegu 65 meetrit. Püramiid valmis ilmselt aastal 741. Tempel 4 on ristkülikukujulise põhiplaaniga. Ehitise pikem külg paikneb põhja-lõunasuunaliselt. Ehitisele kulus ilmselt ca 190 000 m³ materjali. Püramiid koosneb seitsmest astmelisest tasandist. Madalaima platvormi mõõtmed on 88 x 65 meetrit. Kõige kõrgema platvormi mõõtmed on aga 38,5 x 19,6 meetrit. Püramiidi kõrgeima platvormi peal paikneb pühamu, mille pikkus on 31,9, laius 12,1 ja kõrgus 8,9 meetrit. Püramiid on ehitatud 144 x 108 meetri suurusele tugiplatvormile. 

Omaette huvitav piirkond on Seitsme Templi väljak. See hõlmab ligikaudu 25 000 m² suuruse ala ja on oma nime saanud seal paiknenud seitsme väikese templi (ehitatud ajavahemikus 600–900) järgi. 

Tikali piirkonnas on ka väga huvitav loodus, sest Tikal paikneb keset vihmametsi. Puudest kasvavad seal näiteks suurte mõõtmetega kapokid (Ceiba pentandra), mis on maiade jaoks olnud pühad puud, aga ka punased seedrid, suurelehised mahagonid jms. Imetajatest võib kohata tavaninakaru, aguutit ja mustkäpp-ämmalahvi, lindudest aga tuukanit, pistrikku, silmikkalkunit ja harpüiakotkast. Väidetavalt elutsevad rahvuspargi aladel ka mõned jaaguarid, otselotid ja puumad. 

Muuhulgas on Tikalis 1977. aastal filmitud „Tähtede sõja“ filmi „A New Hope“ tegevused, mis toimuvad väljamõeldud planeedi kuul Yavin 4. Tikalis on filmitud ka mõned stseenid James Bondi 1979. aastal linastunud fimist „Moonraker“. 

Tikali päevased keskmised maksimumtemperatuurid on novembrist veebruarini 26–28 ja ülejäänud kuudel 29–33 kraadi. Öised keskmised miinimumtemperatuurid on mais ja juunis 23 ning ülejäänud kuudel 18–22 kraadi. Detsembrist aprillini sajab igal kuul vähem kui 75 mm. Juunis, augustis, septembris ja oktoobris on sademeid enam kui 200 mm kuus. Igas kuus on enam kui 260 päikeselist tundi.

Tekst: Himot-Märt Ilus

Selles numbris

• Sügisene toekas supp. Rahvuslikud metamorfoosid
• Kanasupp Piirissaare moodi
• Enese­väljendus seintel
• Reisimisest väärikas eas – vaba kui lind!
• Siracusa, Euroopa häll
• Guatemala, kohutava ajalooga paradiis
• Jalgrattal Tartust Varssavisse
• Tarrvi Laamann – pidevas liikumises
• Eestlaste esmatõusust Gasherbrum II tippu
• Saladused inimvaenulikus tühjuses
• Külas Tšingis-khaanil
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA