Õhtud Moskva lähistel

Tsaari-Venemaa ajal asutatud Eesti külad Põhja-Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas on hästi teada, aga kas keegi on kuulnud eestlaste asundusest otse Moskva külje all? Jaanus Piirsalu proovib selgusele jõuda.

Huvitava avastuseni jõudsin, kui sain Moskvas tuttavaks Lev Nettoga, kes sel kevadel sai juba 91-aastaseks. Ta on Igor Netto vend, kes oli Nõukogude Liidus ilmselt kuulsuse poolest jalgpallur number kaks legendaarse väravavahi Lev Jašini järel. Netto oli 1956. aastal Melbourne’i olümpial kulla võitnud ja 1960. aastal Euroopa meistriks tulnud NSV Liidu koondise kapten. Meie jaoks on ta aga tähtis selle fakti poolest, et 17 aastat tagasi surnud Igor Netto oli puhastverd eestlane.

Nettode perekonnapärimuse järgi tellis üks baltisaksa mõisnik endale 18. sajandil Itaaliast aedniku. Nii sattuski Igor ja Lev Netto vanavanavanaisa Eestisse, kus ta abiellus eestlannaga ning jäi siia elama. Igor ja Lev Netto isa Aleksander oli sündinud Valgas ja ema Julia (sündinud Tamm) Viljandis. Tuttavaks said nad bolševike revolutsiooni järel Moskvas, kuhu veendunud kommunistidena jäidki elama. Isast sai 1918. aastal isegi bolševike Moskva linnanõukogu saadik.

Mõlemad pojad sündisid samuti Moskvas. Suur vahe poegade puhul on aga selles, et 1925. aastal sündinud vanemal pojal Levil oli eestlannast lapsehoidja, kes vene keelt üldse ei osanud, ja ta õppis seetõttu ära eesti keele, aga 1930. aastal sündinud Igoril enam lapsehoidjat polnud ning eesti keeles oskas ta suureks kasvades ainult vanduda. Levi sõnul kartsid vanemad Igorile eestlannast lapsehoidjat võtta, sest juba olid õhus Stalini repressioonid ja eesti keele rääkimine oleks kohe kaasa toonud spiooniks tembeldamise. Kodune keel oli Nettodel seetõttu vene keel.

Unikaalne lugu eestlastest

Lev Netto võttis mind eelmisel suvel juba ukselt vastu sõnadega „Tere“ ja „Ja-jaa, ma ikka mäletan eesti keelt!“.

Kaheksa aastat Kaug-Põhjas, karmis Norilskis GULAGi vangilaagris istunud Lev Nettolt kuulsingi ma kõige muu huvitava seas unikaalse loo eestlaste külast Moskva külje all.

Eesti ajaloolased pole sellest midagi kuulnud. Kooliõpetaja ja seikleja August Nigol, kelle 1918. aastal ilmunud raamatut „Eesti asundused ja asupaigad Venemaal“ hinnatakse parimaks olemasolevaks ülevaateks Eesti asundustest Tsaari-Venemaal, ei märgi ära ühtegi eestlaste küla Moskva kubermangus.

„Moskwa kubermangus elab umbes 8500 eestlast. Eesti asundusi ei ole siin maal aga ühtegi. Jumalateenistust Eesti keeles on peetud Kolomnas, Serpuhowis ja Podolskis,“ kirjutas Nigol ligi sada aastat tagasi. „Moskwa linnas elab ligi 8000 eestlast. Esimesed eestlased olewat juba Johann Hirmsa ajal sõjawangidena siin elanud. Aastal 1576 olla puust kirik olnud, aga ära põlenud. Aastal 1868 nõuti õpetajat, kes Eesti keelt pidi mõistma. Praegu on eestlastel oma kogudus, Eesti selts ja ka üliõpilaste selts.“

Lev Netto pani aga käe südamele ja väitis, et oli küll eestlaste küla või asundus. Lühidalt kirjutab ta sellest isegi oma 2013. aastal ilmunud mälestusraamatus „Vanne“ (Kлятва). Mulle teadaolevalt on üks Eesti kirjastus huvitatud Lev Netto mälestuste tõlkimisest eesti keelde. Väärib kindlasti tõlkimist, sest kõige muu hulgas kirjeldab Netto raamatus, kuidas ta Nikolai Karotamme partisanina II maailmasõja ajal punase langevarjurina Eestisse visati ja kuidas ta kohe vangi võeti ning kuidas ta pärast sõda Norilski vangilaagris eestlastega koos Venemaa Demokraatlikku Parteid lõi.

Niisiis, Lev Netto väitel tekkis hiljemalt 1909. aastal Moskva kubermangus Vozkressenski kreisis (tänapäeval Istra rajoon, umbes 40 kilomeetrit Moskvast loode poole) mõisnik Hominovi maadel väike küla, kus elas viis eestlaste ja viis lätlaste peret. Küla kutsutigi mõisniku järgi Hominovoks. See asus üsna Vozkressenski (tänapäeval Istra) linnakese lähedal.

Et Netto mälu võib usaldada, näitab see, et tema väitel rajati 1910. aastal Moskvast mitte väga kaugel Detšini kreisis samasugune eestlaste-lätlaste segaküla, meile väga armsa nimega Koidula. Seal elanud juba rohkem eestlasi. Detšini kreis asub tänases Kaluuga oblastis ning see klapib August Nigoli raamatu andmetega: nii koha kui ka eestlaste arvukuse poolest.

„Kaluuga kubermangus. Koidula, 10 w. Suhodrewi jaamast, 17 perek., 1910. a. tulnud,“ kirjutas Nigol lakooniliselt. „Maa tasane, sawikas ja kohati liiwane, Dobroje mõisa käest ostetud. Asundusest jookseb jõgi läbi. Põllumeesteselts. Seltsimaja ja kool ehitusel.“

Tagasi Hominovosse

Lev Netto teadis mulle külast rääkida, sest 1930. aastate alguses suvitas ta koos ema ja venna Igoriga seal isa tuttavate eestlaste juures. Talle jäid suved Hominovos eluks ajaks meelde kasesalude, metsmaasikatest punetavate välude ning lehmalt saadud sõralöögi tõttu.

Nettode pere sõbrunes suvitades eriti eestlaste Arrode ja Lallidega. Peamiselt elati Evald Lalli juures, kellel oli üks poeg ja kolm tütart. Teine peretuttav oli Anton Arro, kes kolis koos naise, nelja poja ja kahe tütrega Peterburi külje alt Hominovosse elama 1914. aastal. Arrode üks tütardest Maria abiellus veel Lalli ainsa pojaga, mäletas Netto. Eestlaste peredest oli tal meeles veel Udamid.

Netto mäletas juttudest, et lühikest kasvu ja kõhetu Anton Arro tegeles Moskva alla kolides mõisnik Hominovi juures algul metsalangetusega, aga hiljem ostis 22 tiinu (24 hektarit) maad ning hakkas põllumeheks. Antoni naisest oli Nettol üle 80 aasta hiljemgi veel meeles tema talutöödest mustaks tõmbunud käenahk.

Nõukogude võimu tulekuga ei pääsenud Moskva-lähedased eestlased kommuuni loomisest. 1924. aastal loodi Hominovos põllumajanduskommuun, mille pandi nimeks… Jaan Tombi nimeline kommuun! Eesti Vabariigi kõige esimese riigikogu liige Tomp oli teatavasti tuntud Eesti kommunist ja revolutsionäär, kes 1924. aastal Tallinnas kohtuotsusega riigivastase tegevuse eest maha lasti.

Eestlastest ja lätlastest talunikud olid Netto teada oma põldudel endistviisi rahulikult edasi töötanud, kommuun olla olnud nende õnneks suhteliselt formaalne asi.

Homutovos rajati ka raamatukogu, näitering ja algkool, aga kas seal õpetati eesti, läti või vene keeles, seda Lev Netto enam ei mäletanud. Mäletas ta aga seda, et Arrode ja Lallide jutu järgi tegutses kommuunis alguses isegi luteri kogudus! Kirikut küll polnud, jumalasõna kuulasid jumalakartlikud kommunaarid lätlase Robert Liduma avaras majas. See-eest aga loodi külanõukogu.

Elu olnud eestlastel üsna hea, kommuun lasi normaalselt ära elada. See suhteline õnn ei kestnud aga kaua. Elu keeras pea peale 1920. aastate lõpus Nõukogude Liidus alanud massiline kollektiviseerimine. Ka Hominovos lõpetati see pull kommuuniga ära ning suleti eestlaste-lätlaste külanõukogu. Asemele tuli kolhoos Punane Partisan, kellele määrati Hominovo küla maad.

Netto mälestuste järgi lõppes kolhooside tulek tragöödiaga. Põhjus oli klassikaline: eestlased ja lätlased elasid liiga hästi, nende majapidamised olid palju rikkamad kui nendega „ühinenud“ kolhoosnikel. „Ema jutu järgi rügasid eestlased päevad läbi ja nad olid seetõttu küllaltki jõukad, aga ümbruses elanud venelased olid lausa vaesed. Nendel vahele spetsiaalselt n-ö külvati vaenu,“ rääkis Lev Netto mulle.

Alguses põhjustas see nooremate eestlaste ja kolhoosnike vahel kaklusi. Kui väike Lev aga hakkas emalt uurima, miks nende head sõbrad Lallid oma armastatud kodu maha jätsid ja mujale kolisid, siis rääkis ema talle julma loo.

Kolhoosnikud olid paljukesi metsas varitsenud ühte noort, umbes 20-aastast eestlast, ta kinni võtnud ning puu külge sidunud. Seejärel peksnud nad teda julmalt ning jätnud metsa surema. Mõni päev hiljem leidsidki teised eestlased tema surnukeha. „Ma siiamaani mäletan, kuidas ema rääkis seda mulle, endal pisarad silmas. Väikse poisina ma elasingi seda lugu kuuldes rohkem ema pärast üle, mitte selle õnnetu eesti poisi pärast,“ rääkis Lev Netto. „Peale seda sai eestlastele selgeks, et tuleb sealt põgeneda.“

Ühesõnaga, paljud eestlased, mitte ainult Lallid, jätsid oma majad Homutovos maha ning kolisid hoopis elama laiali mööda tänast Moskva oblastit. Lallid ja Arrod näiteks kolisid Zvenigorodi lähedale Kazino külla, umbes 30 kilomeetri kaugusele senisest elukohast. Lallid võtsid isegi ühe lehma kaasa ja Arrod oma kitsed!

Elu aeg ränka tööd vihtunud ja selle eest elu lõpus kulakuks sõimatud Anton Arro suri peagi uues kodus Zvenigorodi lähedal vähki. „Ma veel mäletan, et ma ei saanud lapsena kuidagi aru, et kuidas on võimalik vähi kätte ära surra,“ mäletas Netto.

Antoni poeg August lasti maha 1938. aastal 43-aastasena kurikuulsal Butovo polügoonil Moskva lähedal. Stalini verise terrori ajal hukati seal 1937. aasta augustist kuni 1938. aasta oktoobrini 21 000 inimest. Augustit kui rahvuselt eestlast süüdistas NKVD spioneerimises ja diversantide rühmitusse kuulumises. Mis sest, et mees oli tavaline tööline kolhoosis ning koos vend Eduardiga võitlesid peale bolševike riigipööret 1918. aastal Venemaa kodusõjas punaste poolel Läti küttide väeosas. August Arro arreteeriti 11. veebruaril, süüdi mõisteti 27. veebruaril ja maha lasti 5. aprillil. Stalini hukkamiskonveier oli üks tõhusamaid maailmas.

Lev Netto sõnul sai eestlasele Antonile saatuslikuks just Läti küttide väeosasse kuulumine. Nimelt algas 1937. aasta lõpus Nõukogude Liidus „Läti operatsioon“. Salateenistuse NKVD iga rajooniosakond pidi leidma, paljastama ja kahjutuks tegema „Läti kontrrevolutsioonilised salaorganisatsioonid“. Nüüd juba Istra rajooni NKVD-s tuli ilmselt kohe meelde Hominovo küla ning kiirelt pandi püsti „Läti-Eesti kontrrevolutsioonilise salaorganisatsiooni“ juhtum, mille raames lastigi maha viis lätlast, kolm eestlast (nende seas ka Arro) ja ka veel kolm leedukat.

Antoni tütar Helmi Arro, kellega Lev Netto käis koos kitsekarjas, sai möödunud aastal aga juba 90-aastaseks ja elab endiselt Moskva lähedal.

Kuidas sattusid eestlased Moskva külje alla?

Lev Netto seda täpselt ei teadnud, aga tema sõnul oli tollal isegi Moskva, Vene impeeriumi pealinna ümbruses palju vaba maad, mis oli viljakam kui Eesti muld. Eestlased lihtsalt sattusid sinna tsaari ajal
paremat elamist otsides, nagu nad rajasid samal põhjusel uusi külasid üle terve Venemaa.

Tänapäeval igatahes Moskva oblastis Hominovo-nimelist kohta pole. Aga Istra rajoonis ja Zvenigorodis elab eestlasi küll, kuigi nemad on sinna elama kolinud juba uuemal ajal.

Ja mis puudutab kuulsat Igor Nettot ja tema venda Levi, siis neil elab siiani sugulasi ka Eestis. Tallinnas elavad nimelt Igor ja Lev Netto mõni aasta tagasi surnud täditütre Regina järeltulijad.

Tekst: Jaanus Piirsalu, Postimehe ajakirjanik

Fotod: Jaanus Piirsalu, Lev Netto erakogu  

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Maailma mõõtmine – TÜ Muuseumi aastanäitus
• Maaema
• Õhtud Moskva lähistel
• Reisikindlustuse 5 meelespead
• India kastisüsteemi keerdküsimused
• Ekspeditsioonid avavad hinge
• Liblikajahil Lõuna-Aafrikas
• Lihvimata teemant Fernando de Noronha
• Kultuurne Motobande Iirimaal
• Eriilmelised FILIPIINID
• Filipiinide veealused loomaaiad
• Unistajate pelgupaik
• Matkakuu TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 61 – August 2016