Turism Paunveres

Reisida võib mitut moodi – kes mida eelistab. Mõni igatseb seiklust, mõnele sobib hästi hoopis turvaline paketireis. Palusime armastatud rahvakirjanikul Andrus Kivirähkil puust ja punaseks ette teha, millised täpselt need erinevad reisijate tüübid on, ning Andrus sõidutas meid pikema jututa Paunverre.

Turistid saabuvad Paunveresse suure bussiga ning esimese asjana jagatakse nad kolme rühma. 

Esimeses rühmas on need, keda ootab ees rahulik ning luksuslik nädal Tõnissoni suurtalus ehk nii-öelda puhkus „kõik hinna sees“. Nemad istuvad kõige suuremasse saani, kus nad kaetakse värviliste saanitekkide ja hundinahast kasukatega, et oleks võimalikult soe ja mõnus ning sõit läbi lumiste lagendike võib Kantküla poole alata.

Teise saani suunatakse sedasorti huvireisijad, kes ootavad ja otsivad ennekõike maitseelamusi, tahavad degusteerida erinevaid jooke ning maitsta kohalike rahvaste jooke. Nende tuusikul on kirjas „Puhkus Paunvere veinimõisas“. Nende kutsariks ning ekskursioonijuhiks on kellamees Lible isiklikult. Kõigile tulijaile antakse soojenduseks teeklaasitäis kirikumõisa rentniku poolt aetud viiekümnekraadist hundijalavett ning siis viib saan gurmaanid juba otse veinimõisa ehk täpsemalt öeldes Paunvere ajaloolisesse kõrtsi.

Kolmas saan polegi saan, vaid katkine regi. Sinna seavad oma sammud seiklusturismi armastajad. Nemad tahavad kogeda midagi eksklusiivset, saada teravaid elamusi, käia seal, kuhu turiste tavaliselt ei viida, ja näha seda, mida turistidele tavaliselt ei näidata. Seda adrenaliinijanust kampa kantseldab Paunvere reisibüroo juht ja Ülesoo talu peremees Joosep Toots isiklikult. Hobust ree ette rakendatud pole ja seikluste otsijad saavadki sedamaid mugavustsoonist väljuda ning kogeda midagi enneolematut. Ühisel jõul lükatakse regi mäe otsa, seal karatakse kähku sellele peale ja kihutatakse nüüd juba ahvikiirusel mäest alla, otse Paunvere jõe alles haprale jääle. Katkine regi ja kõik turistid kukuvad jõkke. 

Regi vajub põhja, kus teda ootab juba ees kirikumõisa poiste mädanenud parv ja ronib ringi üks labakindasuurune olevus, kes õgib teisi; turistid pääsevad tänu Tootsi ulatatud abikäele siiski kaldale. Läbimärjad ja lõdisevad matkasellid teevad jõe kaldal ühise selfi ning jätkavad teekonda juba jala, mööda porist maanteed komberdades.

Vahepeal on teised saanid juba sihtpunkti jõudnud. „Kõik hinnas“-paketi valinud on majutatud Tõnissoni häärberi magamistubadesse, kust neil pole tarvis väljuda muul eesmärgil kui sööma minekuks. Kuid süüa antakse tihti – kaksteist korda päevas! Menüü on lihtne, kuid tõhus – rasvane sealiha. Seda võib iga turist süüa otse suurtest tünnidest täpselt nii palju, kui süda ihkab ja tuusiku lõppedes ei läigi neil mitte ainult lõug, vaid terve keha on rasvane ja libe, nii et riided ei püsi seljas, nägu on aga nii punane, justkui oleks see magamise ajal salamahti keedetud peediga ära vahetatud. Mis sa, hing, veel puhkusereisilt tahta oskad! 

Veinimõisa külastajad on seatud istuma Paunvere kõrtsi pikale ja pigisele kõrtsipingile. Lible peab neile hariva loengu teemal „Miks viin on kõige parem vein“ ning viib seejärel läbi õpitoa, mille käigus selgub, et erinevaid viinasid on maailmas sadu ja Paunvere kõrtsis täpselt kuutteist eri sorti, aga kõik nad maitsevad ühtemoodi ja ükskõik kui palju sa neid ei joo, mingit vahet teha on neil võimatu. Kuid see pole ka üldse oluline, sest nagu hoolikas degusteerimine ilmekalt tõestab, purju teevad nad kõik. Sedasi möödub nädal aega lennates, lisaks viinadele mekitakse ka veskipoisi aetud koduõlut, mis pole küll ka päris vein, aga tõmbab sellest hoolimata nagu nuiaga, ja käiakse apteegis joomas härra proviisori tembitud punsliõli, mis lõikab vikatina. Saan, millega maailma maitsete huvilisi esimestel päevadel kõrtsi ja apteegi vahet veeti, on ammu kraavis ja loengusarja viimastel päevadel liigutakse Paunvere vahel peaasjalikult neljakäpakil. Lible peab veel mitmeid ettekandeid, mille teemast ega teesidest pole võimalik mõhkugi aru saada, veab paar korda oma ekskursioonigrupi ka kirikutorni, kus lööb meeleheitlikult kella, otsekui kolistaks vana pajaga, tatistab torniluugist kirikulistele pähe ning jätab üldse turistidele aruka ja asjaliku mehe mulje. 

Kõige seiklusrikkam on loomulikult Tootsi poolt kureeritud ekstreemmatkajate päevakava. Pärast Paunvere jäises jões ulpimist teevad nad kahekümnekilomeetrise jalgsimatka ümber Sirtsu soo ning jõuavad viimaks puruväsinutena rätsepmeister Kiire majja, kus neile joodetakse sisse lambiõli. Seejärel – kuna tervel grupil hakkab süda läikima ning nad suudavad liikuda veel ainult külg ees – juhatab Toots kõik seiklusteotsijad sauna, mis on kütmata ja külm justkui hundilaut, kuid kus turistid peavad end ihualasti võtma ning lavale ronima. Naksudes jääb nende siniseks tõmbunud tagumik lava külge kinni, mis on loomulikult väga eksklusiivne elamus ja tekitab palju elevust. Kahjuks pole reisisellidel võimalust oma tagumikku pildistada, sest Toots on ühes riietega rekvireerinud ka telefonid ja kaamerad ning uputanud kogu selle varanduse jääauku. Seejärel toob ta püssi ja laseb sauna akna kildudeks. Turistid tormavad kisendades uksest välja ja jooksevad ihualasti kabeliaeda, kus neid kimbutavad jeekimid ja ajab taga tulivihane köster. Viimaks leiavad nad peavarju puruvaese Kuslapi popsionnis, kus neil lubatakse end põrandale kerra tõmmata ja öö läbi oma verega lutikaid toita. Turistid on väga rõõmsad, et neil õnnestus näha seda, mida turistid tavaliselt ei näe, ja käia seal, kuhu turiste tavaliselt ei viida. Nad magavad siiski rahutult ja on hommikul lutikahammustustest täpilised nagu lumeleopardid. Toots ei jäta oma gruppi ka öösel maha, vaid viibib kogu aeg magamiskambris ja peeretab nii, et ära tahab lämmatada.

Nädala möödudes kohtuvad kolm gruppi taas parklas, kus ootab buss, millega pöördutakse tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Õigemine kaks bussi, kuna Tõnissoni turismitalust naasnud on läinud vahepeal nii paksuks, et lisaks nende rasvast nõretavatele ihudele ja suurele kõhule, mida tuleb vedada eraldi kärus, ei mahu bussi enam mitte midagi muud. 

Teise bussi kantakse veinimõisas puhanud, kes võtavad samuti palju ruumi, kuna on võimelised reisima ainult horisontaalses asendis. Seevastu kolmandast, ekstreemturistide grupist, ei pöördu keegi tagasi. Nemad on oma elutee lõpuni käinud ja leidnud viimse puhkepaiga siinsamas, Paunveres. Nemad ei muretse enam millegi pärast, ei tunne külma ega valu. Rahu nende paljukannatanud põrmule!

Tekst: Andrus Kivirähk

Illustratsioon: Ott Jeeser

Selles numbris

• Parimad reisiraamatud 2021
• Toit ja kultuuri­geograafilised piirid
• Reisikindlustuse tähtsusest COVID-19 ajal
• … käis reisisell Go Traveli Kreeka purjereisil
• Julius Tarand: „Tundsin, et nüüd tõuseme õhku!“
• COVID-i kiuste tehtud võimas regatt
• Teravad elamused Teravmägedelt
• Kuidas Istanbuli huvitavalt ja odavalt avastada
• Eesti venekeelses Youtube’is
• Eesti jäljed maailmas
• Turism Paunveres
• Kaplinn – sõbralik ja ootamatult kodune
• Sotsialistliku Venezuela imed ja purunenud illusioonid
• Põgenike jõe lätetel. Iraagi Kurdistan. 16.–20. november 2021
• Kõrged sihid viivad tippu
• Pime seikleja: reisimine on minu suurim kirg ja väljakutse!
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA