Reisiajakiri küsib
NASA koostatud arvestuse järgi on kosmoses käinud juba rohkem kui 600 inimest. Kõiki maailma riike on külastanud (registreeritud viisil) aga kolm korda väiksem arv inimesi.
Kui palju riike üldse maailmas on? ÜRO poolt tunnustatud riike on 193, tehniliselt on maailmas aga 197 riiki ja reisimise vaatenurgast võiks väita, et riike tuleb kokku 215. Jäägu see teema aga teiseks korraks.
Küsime lihtsustamisest võlutuna oma maailmaränduritest sõprade käest, kes on külastanud vähemalt kõiki ÜRO riike (ehk pea iga paika maailmas): kas kogu maailma silmas pidades on teie jaoks kuskil üks koht, kuhu soovitaksite kõigil minna? Ja kas kuskil on koht, kuhu lähete kindlasti ise tagasi, aga teisi sinna ei soovi?
Stefan Polakovic (47)
Ma ei hakka soovitama midagi rasket, mida peaksid proovima need, kellel on reisimisega rohkelt kogemusi. Selle asemel tahan soovitada kohta, mis on piisavalt eksootiline, kuid mitte liiga keeruline külastada. Mitte tavaline, kuid siiski ohutu. See on looduspark Ngorongoro suure, kustunud vulkaani kraatri keskel Tansaanias. Erinevalt oma kuulsamast vennast Serengetist, mis on nii suur, et loomade märkamiseks pead tunde sõitma, viibid Ngorongoros nendega põhimõtteliselt kogu aeg.
Endale ma ühtegi kohta hoida ei taha. Usun kindlalt, et ilu ja õnne tuleks jagada. Maailm on piisavalt suur, et leida vaikne koht, kui on vaja mõnda aega üksi olla.
Chris Sutherland (44)
Soovitan kõigil külastada Belize’i. See maa on täiuslik segu Kariibi mere võngetest ja Kesk-Ameerikast. Lihtsalt puhas paradiis: uskumatud rannad, hämmastav toit, nii palju tegevusi ja inimestel seal on ülinaljakad aktsendid.
Koht, mille ma nii-öelda endale jätaksin, on Lõuna-Etioopia oma hõimudega. Seal on nii palju mitmekesisust ja see ala on totaalselt ajas kinni jäänud. Kindlasti üks minu elu hämmastavamaid kogemusi ja kuna ma tahan selle endale jätta, siis ma ei ütle täpsemalt, mis piirkonda ma silmas pean – Lõuna-Etioopia on ju nii kuradi suur!
Rus Margolin (49)
Eelistused on erinevad – mõni tahab Maldiivide randades päevitada, mõni tahab ronida Everesti otsa ja seal oma jäsemeid külmetada. Minu jaoks on loodusmaailmal tohutu tähtsus kultuuriliste vaatamisväärsuste ja ajaloo ees. Sellisena on Sokotra saar väga vähetuntud, kuid täiesti mõtlemapanev ja ainulaadne koht. Saar kuulub Jeemenile, kuid on enam-vähem iseseisev ja isoleeritud. Nimetatakse seda sageli „India ookeani Galápagoseks“. See on nii maailma äärel, kui on võimalik ette kujutada. Siinsed maastikud ja taimestik on täiesti ainulaadsed ja neid ei leia kusagil mujal maailmas. Siin on 825 taimeliiki, millest 37% on endeemilised ja neid ei leidu kusagil mujal planeedil. Kogu saar kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, seda peamiselt tänu kohaliku taimestiku veidrusele.
(Loe Sokotra saarest lähemalt 2021. aasta detsembri GO Reisiajakirjast.)
Koht, mille tahaks endale jätta, on vähetuntud Blue Lagoon Rangiroa atolli serval Prantsuse Polüneesias Tuamotu saarestikus Vaikse ookeani äärealadel. See on absoluutselt sürreaalne paik ning paradiis jääks sellega võrreldes ilmselt kaotajaks.
Fotod: erakogud
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Eesti punk Georgias
- Kurgist maailma köökides
- Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
- Unenägude piim Veneetsias
- „Ruhnu Karuga“ Pariisi
- Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
- Käsmu Lahe Merekool
- Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
- Mere pidu sinus eneses
- Eesti oma paradiis – Keri saar
- Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
- Tipus! Või siiski mitte?
- Jalgsi Mehhikost Kanadasse
- Reisiajakiri küsib
- Afganistanist enne ja nüüd
- Tooteuudised
- KROONIKA
