Eesti oma paradiis – Keri saar

Kaupo Kalda pere on juba kuuendat suve väikesel Keri saarel mõne nädala vabatahtlikuks saarevahiks, kelle ülesanne on saarel silm peal hoida, majade eest hoolitseda ja külalisi vastu võtta. Kaupo droonifotod avavad eluolu ja tegemised sel imepisikesel Eesti paradiisisaarel.

Keri on imepisike saareke, millest ainult üks saar on veel rohkem põhja pool – Vaindloo. Saar asub 7 kilomeetrit Pranglist põhja pool, pikkust vaid 400 ja laiust vahelduvalt 50–100 meetrit. Ajalooliselt elas siin lausa mitu perekonda. Pranglilt sõidab saarele kaatriga umbes 15 minutit, Leppneeme sadamast sõltuvalt ilmast pool tundi kuni tund.

Praegu on see asustatud vaid soojemal perioodil, kui saare eest hoolitseb MTÜ Keri Selts, mis on vabatahtlikest koosnev väike vahva kogukond. Iga nädal on siin üks vabatahtlik saarevaht või seltskond, kelle asi on elul silma peal hoida, hooneid putitada, külalisi vastu võtta, lugeda, luuletada, maalida, filme vaadata, pannkooke teha, terrassil hommikukohvi nautida, loojanguid imetleda, niisama molutada jms. Ka meie pere oli tänavu juba kuuendat aastat saarevahiks. See on äge aeg, mida ikka ja jälle oodata. Saarevahiks võib saada teoreetiliselt igaüks, praktiliselt võib see olla aga keerulisem, kuna järjekord on pigem aasta kanti. Eks saad uurida.

Tõenäoliselt on see suurust arvestades tihedaima hoonestusega saar Eestis. Lääne poolt vaadates: generaatorimaja, kümnetoaline saarevahtide maja, kaevumaja ehk kaevukülmkapp, Eesti põhjapoolseim saun, suur puukuur, vana paadikuur, unikaalne majakas koos kõrvalhoonega ning kinomaja. Enamiku elektrist saab päikesepaneelide ja akude abil, ent kohati on tõsisemate töömasinate või näiteks kaevupumba jaoks vaja siiski ka generaatorit.

Saare keskosa on tunduvalt kõrgem, seega lained sügistormidega keskel päris kokku ei saa. Taimestik on vähene, suurematest isenditest madal kirsimets, kibuvitsad, üks roomav õunapuulaadne sitke tegelane. Rannaala valdavalt kivine või kiviklibune. Loomi saarel pole. Oli kunagi üks rebane, hiljuti nähti konna, aeg-ajalt satub mõni hüljes. Linnuliike on kokku loendatud 70 liiki.

Keri au ja uhkus on muidugi uhke tuletorn. Esimene puidust tuletorn rajati Kerile Peeter I korraldusel aastal 1719. Üheks maailma unikaalseimaks valitud Keri tänane tuletorn on rajatud aastal 1858. 

1990. aastal varises kahjuks kokku torni põhjasein, aga õnneks leiti nüüd tuletorni renoveerimiseks vahendeid ja fotol käib tõsise restaureerimistöö esimene etapp. Torni sees on peidus teine torn, ümber mille läheb üles uhke lai kaardus trepp nagu mõisas. See on asi, mida hoida, ja ehk saavad huvilised tulevikus saarevahi saatel taas torni platvormile miljonivaadet imetlema.

Keri üheks võluks on väiksusest hoolimata mitmekülgsus. Suur hulk linnuliike, iga päev erinev kogemus ilmaga, kord kuumamull ja peegelsile meri, kord pikali puhuv tuul, lummav neoonroosa loojang, kord äikesepilved, siis udu ja maailmalõputunne. Igav juba ei hakka. 

Keril on tihti nii, et mandril sajab, näed võimsaid pilvi piki rannikut, aga seal paistab rõõmus päike ja elu on lill. Istud kohvitops näpus terrassil ja vaatad, kuidas mandril keegi välku laseb ning vett taevast alla kallab. Müstika.

Oluline osa saare elust on muidugi saarevahtide maja. See on suuresti nõukogudeaegse hõnguga hoone, aga vabatahtlike abil on seal nüüdseks vahetatud katus, aknad, saarevahtide ahi, taastatud käepäraste vahenditega tasapisi ruume, nende hulgas kaks hotellituba ning tänavuse aasta ühise töö tulemusena on valmis saamas fotol näha olev kaunis kultuurimaja. Ametlik avamine peaks toimuma lähiajal, kui ruumi tõstetakse tagasi ka klaver. 

Kultuur on üldse tähtsal kohal, olgu see väike raamatukogu, fotod, mainitud klaver, süntesaator ja muidugi sürreaalne kinomaja, kust muuhulgas leiab ka väärtfilme. Saarel toimub aeg-ajalt ka laste maalilaager ja tehakse spontaanseid kontserte.

Saarevahtide majas on kaks hotellituba, hea ilmaga saab tasuta ööbida ka telgiga. Peab siiski ilmaennustust vaatama, sest järgmine hetk võib korralik marutuul su telgile mitte meeldida. Kui ruumi soovid, on kõige parem helistada otse saarevahile. Ega ta alati pruugi toru vastu võtta, kooserdab ehk ringi, aga küll ükskord võtab.

Saare kaguosast Prangli poole kulgeb veealune „maanina“, mis on umbes pool kilomeetrit pikk. Enamasti on see vee all, aga vahel näitab end ja seal otsa peal on isegi sauna tehtud. Praegu on maanina otsas ka kena kollane tooder, et keegi oma paadiga madalikule otsa ei koperdaks.

Keri saar on paksult täis linde, kes uljalt oma väikeseid poegi kaitsevad. Linnud rahunevad maha tavaliselt juuli lõpupoole. Saarevahtidel on lausa „tiirukiivrid“, sest tiirud on valmis su pea sisse iga sekund augu lööma, kui poegadele liiga lähedale lähed. Pane pähe kiiver või vehi käega pea kohal, nagu oleksid veidi imelik. Aga see on tõesti vajalik, kui ei taha verd näha. Peast tuleb seda ikka uhkelt.

Kerile tulek ongi omaette teema. Sellel fotol on lõuna enam-vähem üleval pool. Klassikalist sadamat seal pole, sest tormid ja jää on ajalooliselt otsustanud selle ära viia. On aga korralik purre (fotol vasakul). Kõige parem ongi tulla põhja poolt D-terminali, väiksema kaatriga saab sealt ligi. Tasub täpselt jälgida liitsihti, mis on maja idaotsas. Siht jookseb umbes piki fotol näha olevat purret, foto suhtes siis otse ülevalt alla. Mõlemal pool on vee all tummised kivid, seega tasub hoolas olla.

Kinnita paat kivide (mitte purde) küljes olevatele rõngastele. Tasub tuult jälgida, kõvema tuulega pigem ära tule. Kui tuul on kagust, edelast või lõunast, on D-terminalis pigem rahulik. Kui rohkem Soome poolt või küljelt, siis võib kõvema tuulega laine olla terminalis päris tummine.

Saarel läänetiival on lisaks korralik helikopteri maandumisplats. Koptereid ikka käib, mõni nädal isegi mitu korda.

Seoses renoveerimistöödega on tänavu Prangli pool ajutiselt olemas üsna korralik sildumisvõimalus, kuhu isegi ehitajate väiksem transpordipraam ligi saab. Päris pirakad kaatrid tulid meile sinna külalistega. Jahiga tulles jäta see eemale ankrusse ning maabu jullaga. Kodulehelt www.keri.ee saad igatahes vaadata liitsihi joonist ja muud vajalikku infot, isegi veebikaameraid nii saarest kui ka „terminalist“. Samuti on võimalus praami või jahiga minna Pranglile ja sealt võtta kohalik paadimees, kes teab täpselt, kuidas tulla. Ka need kontaktid leiad kodukalt ning sõit jääb tavaliselt 50 euro alla.

Saare kohta leiad lugemist ka www.keri.ee, kaasa arvatud mainitud sildumisjuhendi, loodusest, saunast jne. Samuti on seal blogis saarevahtide pajatusi, toetamiseks mõeldud e-pood, reaalajas veebikaamerad ning ilmajaama info. Eks see leht meil jõudumööda täieneb.

Seltsi pealik Peep räägib ikka, et Kerile satuvad vaid head inimesed. Nii et kui tuled, hoia palun korda, too ise kaasa söök-jook-saunapuud, vii kaasa oma prügi, tervita saarevahte, palu ehk tuuri, vaata kas leiad meenepoest midagi vajalikku, mille ostuga saare elu hoidmist toetada. Koera ära kaasa võta, lindude pärast. Ja kui eriti hea hing oled, leiad sauna kandist ehk mesimagusaid hiliseid metsmaasikaid või kirsse, mida „mets“ saarel madalasendis kasvada (loe: roomata) üritab.

Tekst ja foto: Kaupo Kalda

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA