Cebu kultuurikilde
Filipiinidele võib minna paljudel põhjustel. Kes läheb surfama, kes mägedesse ronima, kes loodusrahvaid, kes matmiskombeid vaatama. Tiit Pruuli reisi põhiline eesmärk oli usu- ja kultuurifestival Sinulog Cebu saarel. Aga selle kõrval ei jäänud märkamata palju muudki iseloomulikku.
Sinulog
See on iga-aastane pidu eelkõige Cebu kolmele miljonile elanikule, aga ka cebulastele üle maailma. Paljud sõidavad jaanuarikuisteks usu- ja tantsupidustusteks koju, paljud filipiinlased teistelt saartelt tulevad cebulastele kaasa elama. See on päevi kestev suur pidu.
Festivali keskmes on katoliku kirik ja Santo Niño ehk Jeesuslapsuke. Kui kirikus käidud (kõik loomulikult ei mahu kirikutesse, pühakodade kõrvale on üles seatud suured ekraanid) ning tänavatel marsitud, siis on aeg pidustusteks ja tantsudeks.
Sinulogi juured ulatuvad aastasse 1521, mil Cebule saabus esimene ümbermaailmapurjetaja Fernão de Magalhães, kes kinkis kohalikule valitsejale Rajah Humabonile umbes 30 cm kõrguse Jeesuslapse puust kujutise. Kuju oli arusaadavatel põhjustel riietatud, nagu oleks ta Hispaania kuningas. Muidugi kuulutas Magalhães maad Hispaania kuninga omaks ning ristis valitseja ja tema 800 alamat. Üle mere saabunud Jeesuslapse kujutisest on saanud ka praeguseks tõsisteks katoliiklasteks muutunud rahvale usuustavuse sümbol. Ammuse kingituse replika tuuakse nüüdki tänavatele, see viiakse laevadega ühelt saarelt teisele ning sel teekonnal saadavad kujukest tuhanded ja tuhanded inimesed, kel kaasas oma kodused Santo Niño kujud. Originaalkuju seisab varjul Cebu linna peakirikus Basilica del Santo Niños ja on ümbritsetud kuulikindlast klaasist.
Sinulog tähendab merelainet (mis tõid kohale Jeesukese) ja festivali põhitantsu sammud peavad samuti meenutama laine loksumist – kaks sammu edasi ja üks tagasi. Pidustuste viimasel päeval toimubki tohutult värvikirev tänavatantsufestival, kus üürgavad pasunad ja kõmisevad trummid.
Kogu selle põrgupalavuses toimuva peo kohal hõljub tantsijannade higi, idamaiste vürtside ja isuäratavate küpsetiste aroom.
Toit
Filipiinidel saab süüa mitmekesist ja värsket toitu. Siinne köök on saanud mõjutusi nii hiinlastelt-hindudelt kui ka eurooplastelt.
Samas on üks maitsvamaid osi sellest toidust kohalikud värsked puuviljad. Mangod – ilma neid söömata pole mõtet Filipiinidel käiagi. Sama kehtib maitsvate väikeste banaanide ja mahlaste ananasside kohta. Kookospalmi nimetatakse siin elupuuks ja nagu enamiku loodusrahvaste juures, kasutatakse ära kõik ta annid tüvest kuni lehtede ja pähkliteni.
Muidugi annab meri ohtralt kalu, krevette, kaheksajalgu ja muud, millega maiustada. On mõned toidud, mis on veidi erilisemad, aga mida võiks samuti teada.
Võib-olla tuntumaid Filipiini toite on letšon ehk küpsetatud piimapõrsas, mis on populaarne veel mitmel pool Aasias ja Lõuna-Ameerikas, kuhu ulatus hispaanlaste või portugallaste võim. Ilma selle roata ei möödu Filipiinidel ükski pidu ega tähtpäev. Kõige tähtsamale külalisele serveeritakse esimene tükike pealt krõbedat ja seest imepehmet sealiha.
Puso on populaarne riisitoit või õieti riisi valmistamise viis. Toores riis pakitakse kookospalmilehe sisse ja keedetakse koos sellega, riisile tuleb juurde õrn kookosemaitse. Pusot on otse kotikesest mugav süüa ja see on tänavatoidu oluline osa.
Balut on midagi sellist, mida ma Filipiinidel ei proovinud. Küll aga ostsin ja lasin kohalikul tänavamüüjal endal roa nahka pista, et näha, mismoodi see välja näeb. Tegu on munaga, mille sees on juba välja arenenud pardi, enamasti meilgi tuttava sinikaelpardi embrüo. Roog on söömisküps siis, kui embrüo on vähemalt kaks-kolm nädalat vana, see tähendab, et pardipojake on juba väga äratuntavalt välja arenenud. Siis muna keedetakse või aurutatakse.
Toit olla eriti kasulik meestele ning seda müüakse õhtuti ja öösiti tänavatel, kust mehed saavad käia jõudu juurde ammutamas.
Kõige tavalisem filipiinlase toit on aga adobo – liha, mereannid või juurviljad, mis on marineeritud äädikas ja sojakastmes, mida on maitsestatud loorberilehtede, küüslaugu ja musta pipraga. Marineeritud toit küpsetatakse ja serveeritakse riisiga. Riisi söövad filipiinlased kolm kuni viis korda päevas. Võib-olla sellepärast nad ongi nii rõõmsad.
Kukevõitlus ehk sabong
On neid, kes räägivad, et kukevõitluse traditsiooni tõid Filipiinidele hispaanlased, on neid, kes ütlevad, et see on juba kolonialismieelne traditsioon. Igatahes on see verine tava juurdunud kui Filipiinide kultuuri lahutamatu osa, millel on ühiskonnas aga üsna vastuoluline maine. Esiteks räägitakse üha enam julmusest, mida see võitlus lindudele põhjustab. Teine, vist veel enam kõneainet tekitav teema on aga võitluse juurde kuuluv kihlveokirg ja -äri. Heast tõust, korraliku ettevalmistusega, hästi toidetud kuked võivad maksa kümneid ja isegi kuni sada tuhat Filipiini peesot (1 € = ca 60 PHP). Kukkede peale pannakse suuri panuseid, siin võid võita, aga ka laostuda.
Kui me ühel pühapäeval võitlust vaatamas käisime, selgus, et meestele maksis sissepääs 100 peesot, naistele oli tasuta. Miks nii? Seletati, et paljud mehed veedavad võitlusareenil terveid nädalavahetusi ja naistel peab olema juurdepääs, et neid vajalikul hetkel koju tagasi tuua. Samas arvavad paljud, et naiste kohalolek viib minema mänguõnne. Märkasime areeni ümber tõesti vaid paari naist. Aega ja raha panevad lihtsad filipiinlased sellele lõbustusele igatahes kõvasti. Ainult korvpall olevat populaarsem spordiala (kukevõitlust nimetatakse ka hellitavalt spordiks).
2022. aasta novembris vapustas Filipiine kriminaalne skandaal, mis jõudis ka suurde rahvusvahelisse meediasse. Manilas jäi kukevõitluseareeni külastamisel kadunuks kuus filipiinlast, kes olid tuntud ja jõukad kihla vedajad. Juhtum on siiani lõpuni lahendamata. Pärast seda on riik asunud võitlusi piirama, enam ei tohi neid korraldada niisama linnaväljakutel või külatänavatel, vaid pühapäeviti spetsiaalsetel areenidel. Tegelikkuses see kõik ei toimi, nagu meile ka öeldi: „Politseinikke, kes korda peaks, on meil vähe, eriti maapiirkondades.“
Kukevõitlus ei kao ilmselt niipea kuhugi. On esimesed märgid, et asi võib osaliselt kolida internetti – võitlust näidatakse ekraanil ja pakkumisi saab teha reaalajas netikeskkonnas –, aga hetkel on eSabong ametlikult keelatud.
Filipiinid on põnev kant Kagu-Aasias, mis vääriks selle piirkonna meile juba tuttavate riikide kõrval märksa rohkem avastamist.
Tekst ja fotod: Tiit Pruuli
Selles numbris
- Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
- Balti majad
- Arktikas saame uurimas
- Taliujumisest võõrsil
- Talisuplusest meil ja mujal
- Polaarkangelaste maa
- Reisiajakiri küsib
- Arktilised purjed Botaanikaaias
- Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
- Pildikesi Jaapanist
- Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
- Fotojahimehed Botswanas
- Viietärnimatkamine Kilimanjarol
- Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
- 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
- Eesti ellujääja Heleri Hanko
- Cebu kultuurikilde
- Tooteuudised
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023
