Vabatahtlikuna matkaradu taastamas

Anete Kruusmägi käis rohelisel Skopelose saarel vabatahtlikuna vanu matkaradu taastamas.

On pühapäeva hommik, kui kaaslane mul ühtäkki käest kinni haarab. „Mis see on?“ Unesegasena tõmban pansionaaditoa kardinad eest. Sisehoovis ilutseb kaunis tornikesega kirik, kus on käimas kreeka õigeusu missa. Mu kaaslane on sõnatu. Katoliiklikus riigis kasvanuna pole ta õigupoolest kunagi õigeusklikku missat kuulnud. Kui missa läbi, tõttab pisike musta riietatud naine diagonaalis üle sisehoovi tagasi pansionaati ning elu Sotose külalistemajas võib taas igapäevases rütmis edasi minna. „Alexandra!“ karjub keegi täiesti kõrist ning pansionaadiomanik jätab triikimise või tolmuvõtmise ja tatsab kolm korrust alla, et näha, kes on vaevaks võtnud läbi astuda.

Kui ära eksida, siis miks mitte seda nautida?

Oleme Skopelose saarel, mis asub Egeuse meres Thessaloníki ja Ateena vahel. See on täiesti klassikaline Kreeka saar, mis praamitekilt paistab, justkui keegi oleks buldooseriga hunniku valgeid maju mäeküljele kokku ajanud. Vanalinnas autodega sõita ei saa, sest tänavad on kitsad ning mõnikord koosnevadki vaid treppidest. Siin pole ka ühtegi aadressi, nii et turistidel on tükk tööd, et teekond oma ööbimispaika meelde jätta. Oma järskude ja kitsaste tänavatega moodustab Skopelose linn tõelise labürindi. Selles ekslemine pole aga sugugi hirmus. Siniseks võõbatud aknaraamid, lõputuna näivad trepid, fotogeeniliselt pargitud motoroller – Skopelose linn pakub iga nurga peal üllatusi. Ning kui lõpuks avastad end väikese valgeksvõõbatud kiriku juurest, mille ees pingil näpivad paar teismelist telefoni, jääb hing hoopis kinni. Lillade ja kollaste lillede taustal avaneb vaade rohekassinisele merele. Kogemata avastasime postkaardi-väärilise vaate.

Kuid me ei tulnud siia lihtsalt imelisi merevaateid nautima ja vanalinna tänavatel sihitult kolama. Meid tõi sellele üsna tundmatule saarele hoopis inglanna Heather, kes saarele 30 aastat tagasi kolides ei oleks osanud uneski näha, et ta siia elama jääb. „Mulle meeldis väga Austrias,“ ohkab naine melanhoolselt ja viskab pilgu koduseinal rippuvale Austria rahvariietes inimesi kujutavale tikandile. Turismivallas töötanud naist saadeti ikka vaheldumisi Austriasse ja Skopelose saarele, lõpuks kujunes talle aga just Skopelosest uus kodu.

Käib töö ja vile koos

Sellel rohelusse uppuval Kreeka saarel saab termin võitlus maaga täiesti uue tähenduse. Nimelt kõik kasvab siin nii ruttu, et tekib tunne, et kui kiiresti ei tegutse, kasvavad taimed sinust üle ja läbi ning sa sõna otseses mõttes mattud rohelusse.

Kõige vastikum taim on pikk okkaline liaani moodi taim smiilaks, mis kasvab igal pool ja jääb puuokstelt rippudes alatasa mu juustesse ja riietesse kinni. Haaran sellest okkalisest õudusest ja otsustan talle lõpu peale teha. Tehnika on järgmine – seda tuleb tõmmata seni, kuni annab, ning siis tangidega katki näpsata. Mõnikord aga tõmban ma mõnest põõsast meetrite kaupa smiilaksit välja. Sikutan, saen ja kangutan. Iga taime jaoks on oma meetod. Peadpidi okkalises põõsas endale teed raiudes tekib paratamatult tunne, et olen prints, kes üritab endale Okasroosikese lossi pääsemiseks teed teha.

Millega ma ikkagi seal kaunil Kreeka saarel siis tegelen? Ma taastan vanu matkaradu. Nimelt tundis Heather 1980ndatel, kui ta Skopelosele jõudis ning kui kohalikud naised veel suuri kullast ehteid kandsid, et tahaks vaba aega aktiivselt veeta. Ta hakkas jooksmas käima. Joostes jäi talle aga silma, et teatud kohtades looduses paistavad rohu seest munakivid. Asja uurides ilmnes, et tegu oli vanade munakiviteedega ehk kalderimidega. Kalderimid ühendasid külasid kirikute ja veevõtukohtadega. 

„Kui ma siia saabusin, siis kõndisid kõik jala,“ meenutab Heather. Saarel polnud peaaegu üldse autosid, ainult paar pikapi põllutööliste transportimiseks. Järk-järgult muretsesid saareelanikud endale autod või mootorrattad ning olid õnnelikud, et ei pidanud enam kõndima. Vähese kõndimise tulemusel läks aga elanikkonna tervis käest ära. Tekkisid südamehädad ja infarktid, mis vaatamata kohalike suitsu- ja alkoholilembusele varem probleemiks ei olnud.

Vanad jalgrajad kasvasid aga rohtu või lükati buldooseriga kokku, et nende asemele autoteed ehitada. Heatherile tuli aga hea mõte – miks mitte muuta vanad jalgrajad matkateedeks? Nii ongi ta viimase ligi 40 aasta jooksul võtnud oma südameasjaks kalderimide taastamise. Ta on matkateedest ka raamatu kirjutanud ning korraldab turistidele saarel matku.

Kõike seda ei tee naine loomulikult üksi. Tal on pidevalt abiks rühm vabatahtlikke: nii noori kui ka vanu, nii kohalikke kui ka reisiselle, kellele naine vastutasuks tehtud töö eest pakub öömaja ja korralikku kõhu-täit.

Kirju seltskond

Võib-olla imestate nüüd, et mis küll sunnib meid puhkuse ajal tööd tegema? Tegelikult on see päris mõnus vaheldus niisama rannas lebamisele ja linnas tuulamisele. Üks suurimaid plusse on kahtlemata kohatud inimesed ja tekkiv kogukonnatunne. Kui turistina jalutad vanade majade vahel ja ainult mõtled, et milline küll on siinsete inimeste elu, siis vabatahtliku töö avab sulle need uksed, mis turistidele tavaliselt suletuks jäävad. Kuigi kui päris aus olla, siis ega Skopelosel uksi naljalt ei suletagi. Pansionaadi uks avaneb nöörist tõmmates ning kui oma koti peale rannas käiku sõbranna autosse unustan, teatab ta mulle, et läheksin sadamasse pargitud auto juurde ja lihtsalt võtaksin oma koti autost välja. „Ma ei lukusta autouksi kunagi,“ hüüab ta lõbusalt telefoni.

Igal õhtul pärast tööd tuhiseme läbi linna Heatheri juurde. Trepptänavad panevad hingeldama. Ka Heather nendib oma seitsmekümne eluaasta juures, et vist on tarvis maja maha müüa ning linnast välja maale kolida, kuhu pääseks autoga ligi. Tervis lihtsalt ei luba enam nii palju kõndida.

Maja ees võtab meid vastu haukuv Molly. Veel üks trepp ja olemegi Heatheri punases elutoas, mille keskel on ümmargune täispuidust söögilaud.

Mõnda aega valitseb laua ümber pühalik vaikus ja kahvlite-nugade klõbin. Heather on suurepärane kokk. Toidud maitsevad kui restoranis ja portsjonid on suured. Kreekas ei ole koduseid toite muide sugugi keeruline leida. Igas tavernis ootab sind rõõmsameelne ja tihtilugu umbkeelne vanadaam, kes kougib põlletaskust pliiatsi ja üritab kätega vehkides selgeks teha, millised toidud menüüs on taimsed ja millised lihaga.

Kui kõht väga tühi pole, aga soov on kohalikku kultuuri tundma õppida, siis seadke sammud mere ääres asuva Stou Dimitraki restorani, tellige pudel Kreeka brändit tsípouro’t ja vaadake, mis juhtuma hakkab. Tõenäoliselt tuuakse teile ette mitmesuguseid salateid, kaheksajalgu, austreid ja muid põnevaid mereande. Kokku tuleb snäki ja väikese pudeli kange alkoholi eest välja käia 6 eurot. 

Aga suundume nüüd tagasi Heatheri elutuppa. Kellega me siis õigupoolest ühe laua taga istume? Kohal on kõik need puhkajad, kes ka puhkuse ajal tööd teha rassivad. 

Üks selliseid on saksa teleajakirjanik Patrick. „Ma läksin tüdruksõbrast lahku ja mõte üksi puhkusele minekust tundus hirmutav. Sellepärast proovisin Work-awayd,“ seletab ta ja pühib salvrätikuga suud. Heatheri kõrval naeratab Kreekas sündinud, kuid nüüd Šveitsis elav pensionär Vassilis. Kui talt midagi küsida, raputab ta tavaliselt pead ja osutab oma tervele kõrvale. Nimelt ei kuule Vassilis ühest kõrvast eriti hästi. Tema kõrval on koha sisse võtnud norrakast ekspankur Hakon, kes üürib saarel maja koos privaatkirikuga. Privaatkirikute traditsioon sai alguse saareelu tüüpilisest probleemist: surnuid pole kuhugi matta. Surnuaias saab surnut hoida nimelt vaid kaks aastat, siis tuleb lahkunu ruumipuudusel oma erakabelisse ümber matta. Lauast puudub vaid üks töökamaid vabatahtlikke, kelle nimi Kerisa tähendab kreeka keeles kirssi. Lihtsuse mõttes hüüavad kõik teda aga Cherryks.

Cherry on väsimatu töörügaja, kelle lemmiktööriistaks on reha. Nimelt üks vabatahtlike ülesandeid on lehtede riisumine. Cherry on ainuke, kellel vist jaks kunagi otsa ei saa ning kes kunagi kella ei vaata. Isegi kui istume karikakardega kaetud niidule võileibu sööma, on Cherry kuhugi haihtunud. Natukese aja pärast märkame, et naine nopib rohust hoolega metsikuid spargleid õhtusöögiks.

Ehkki töö ise eriti vaheldusrikas pole, siis pakuvad matkarajad vaheldust. Hommikul tööpostile sõites imetleme sinist Vahemerd hommikupäikeses. Mõni matkarada kulgeb külast mööda, mõne juures on väike kirik. Kord kohtame teel karjust.

Ükskord kui naudime lõunasööki väikse oja kaldal, panen tähele, et Patrick on kuhugi kadunud. Hetke pärast kostavad hõiked. Patrick on roninud oja ääres kasvava suure puu otsa ja lehvitab. Meil võtab pisut aega, enne kui mõistame, et tüüp on hädas ega saa enam alla. Jätame siis oma poolnäritud võileivad oja äärde ja ulatame abikäe.

Mamma Mia

Meie töötegemise eesmärk on piirkonda paremini tundma õppida. Seega niipea, kui töö lõppeb või saame vaba päeva, kasutame võimalust matkata või vaatamisväärsustega tutvuda. Skopelos on nimelt tuntud tänu veel ühele ootamatule asjaolule. Just siin on filmitud muusikafilm „Mamma Mia“. Nii satub siia aeg-ajalt ka tõelisi fänne, kellele korraldatakse temaatilisi ekskursioone. Õnneks aga pole turistide arvu suurenemine saarele jälge jätnud. Skopelos on endiselt unine ja autentne saareke. Siia ei lenda lennukid ega pole ehitatud suuri hotelle. 

Sellegipoolest saab meilgi ühel õhtul film ära vaadatud. Loomulikult käime ära ka „Mamma Mia“ kirikus, mida kohalikud kutsuvad siiski selle originaalse nimega Agios Ioannis Kastri. See on väike kirik, kus filmis abiellutakse. Kirik on muinasjutulisteks pulmadeks nagu loodud, sest see asub keset merd suure kalju otsas. „Nad ehitasid selle kiriku filmi jaoks suuremaks,“ meenutab Heather ja vaatab kaunist kirikut silmad kissis. Kui mu talt uurin, kas ta ei tulegi kirikut vaatama, raputab naine pead: „Ma kardan kõrgust.“

Ka mina kardan kõrgust, kuid otsustan siiski üleval ära käia. Tegelikult polegi hullu midagi. 110 kaljusse raiutud trepiastet panevad küll hingeldama, kuid vaated ümbritsevatele kaljudele ja sinisele merele on vaeva väärt. Üleval ootab väike valge kirik ja oliivipuu.

Pea igal kohalikul on filmitegemisest omad mälestused. „Mind võib näha pulmakülaliste seas kirikus istumas,“ uhkeldab Cherry. 

Filmimine pani terve saare kihama ning tõi kohalikele ka raha sisse. Lisaks massistseenides osalemisele läks vaja ka inimesi, kes näiteks asju transportisid. Päevaraha teenisid käed külge löönud kohalikud 100 eurot.

Risti-rästi läbi Skopelose

Kuna viibime Skopelosel aprillis, siis ujumas käime vaid kaks korda. Kohalikud jäävad heaga kuivale maale istuma ja vangutavad põhjaeurooplaste kummaliste kommete peale vaid pead. On ju puud alles raagus või lillades õites.

Matkamiseks on aga ilm enam kui ideaalne ning saar on kui matkamiseks loodud. Kõnni aga mõnisada meetrit ülesmäge ja juba avanevadki sulle imelised vaated Skopelose amfiteatrikujulisele linnale. Kõikjal, kuhu vaatad, on mäed ja meri. 

Pühapäeviti korraldab Heather kõigile soovijatele matku. Need kulgevad läbi hoolikalt valitud kitsaste matkaradade, kus oma 30 inimest ja Molly kõik koos hanereas edasi sammuvad. See on tore ettevõtmine, kus inimestega juttu ajada ning pärast matka õlut juua.

Nendel vabadel päevadel, kui Heather on parasjagu Mollyga loomaarsti juures või mandril autot müümas, matkame omaette. Valikut on saarel palju. Esimesena lähme Stafilose randa ja imetleme tee peale jäävat väikest kloostrit. Teinekord sõidame aga bussiga saare teises otsas asuvasse Glossa linna ja otsustame üles otsida tuletorni. See matkarada pole aga veel ametlikult avatud, nii et mõnusa jalutuskäigu asemel oleme kuskil madalate okkaliste põõsaste vahele ära eksinud ning tunneme end kui metslased džunglis. Kui me lõpuks sellest tihnikust läbi rabeleme, ootavad meid mere ääres kaunid kaljud. Pika matka huvilised võivad aga kõndida üle saare kõige kõrgema mäe Delfi, uudistada piraatide haudu ning siis tagasi koju kõmpida. Sellest saab meie hüvastijätumatk Skopelose saarega. 25 kilomeetri jooksul ei näe me hingelistki. 

Ühtäkki aga seisame silmitsi umbes poole-saja kitsega, kes silmitsevad meid sama nõutult nagu meie neid. Osal kitsedest on suured kellad kaelas, mis tähendab, et kui nad end ühel hetkel kõik korraga liigutama hakkavad, on kellakolin kõrvulukustav. Võtame siis meiegi suuna tagasi koju.

Tekst: Anete Kruusmägi
Foto: Shutterstock

Selles numbris

• Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
• Balti majad
• Arktikas saame uurimas
• Taliujumisest võõrsil
• Talisuplusest meil ja mujal
• Polaarkangelaste maa
• Reisiajakiri küsib
• Arktilised purjed Botaanikaaias
• Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
• Pildikesi Jaapanist
• Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
• Fotojahimehed Botswanas
• Viietärnimatkamine Kilimanjarol
• Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
• 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
• Eesti ellujääja Heleri Hanko
• Cebu kultuurikilde
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023