Pool sajandit ajas tagasi

Kinnisvaraettevõtja Margus Mändmets käis Myanmaris ning soovitab sealseid mägesid, järvi ja mererandu teistelgi kiiresti külastada. Miks kiiresti, see selgub alljärgnevast loost.

Esimese maigu Myanmarist sain Thai Airwaysi lennul Bangkokist Yangoni (Rangooni). Sattusin istuma ühe Korea naise kõrvale, kes oli Myanmaris elanud 16 aastat. Koos abikaasaga (samuti korealane) oli neil Yangonis äri püsti pandud. Tuli jutuks, kuidas äri ajamine Myanmaris ja Myanmari moodi käib. See nõuab kannatust, pikka meelt ja tugevat annust pohhuismi. Või kuidas seda siis muud moodi mõista: kõik need 16 aastat on nad pidanud seal elama ja äri ajama ilma elamisloata ja pikemaajalise viisata. Iga 2-6 kuu tagant (sõltuvalt viisaametnike heldusest) on nad sunnitud riigist välja lendama, et uut taotleda. Iga sellise väljasõiduga kaasneb väike hasardimoment, et kas ikka uue viisa saad. Pole viisat – pole äri, pole kodu...

Aga aina paremaks läks! Maandusime Yangoni lennuväljale pimedas. Ilm oli klaar. Kui harjumuslikult on sellisel juhul suurlinn (ja seda Yangon oma 5 miljoni elanikuga on) peo peal ja tuledesäras, siis siin tekkis tunne, et saabud sõjaseisukorras olevasse pimendatud tondilinna. Mitte et päris kottpime oleks olnud, aga linna ehtisid kaootiliselt ja harvalt puistatud „seasilmad”. Öelda lennujaama kohta midagi enamat kui peldik, oleks liialdus. Lennart Meril oleks siin üht-teist kommenteerida. Kõik paistis kinnitavat eelinfo põhjal järeldatut: Myanmar on paras „auk”. Tõotas tulla lahe reis!

Myanmar on veeriik: seda läbivad risti-rästi mitmed suured jõed, eelkõige võimas Ayeyarwady ehk Irrawaddy jõgi. Kogu Yangoni piirkond ongi Ayeyarwady delta, kust enamik riigist saab oma peatoiduse – riisi. Ja loomulikult meri – Bengali laht. Myanmari rannajoon on nagu peegelpilt Tai rannajoonest ning silma järgi oma ulatuselt umbes sama pikk. Esmapilgul võib see luua pildi tohutust rannakuurordi-potentsiaalist. Tegelikult see päris nii ei ole, kuna suure osa rannikust n-ö rikuvad ära need samad jõed, kandes sinna igasugu jama, mis ranna ja merevee kaubanduslikule välimusele sugugi hästi ei mõju.

Kahenädalane reis on kahjuks selline „sisse-välja” matk ning seab piirid sellele, kuhu minna jõuad ning mida teha ja vaadata suudad. Nii jätsin Yangoni põhimõtteliselt vahele. Saabusin sinna hilisõhtul ja kadusin järgmisel pärastlõunal. Seega piirdus minu tutvus Yangoniga peaasjalikult paari jalutuskäiguga kesklinnas ning kohustusliku Shwedagon Paya’ga. Jõudsin ka ühte Yangoni ööklubisse (oli avatud lausa kella 23.00-ni!). Kogu sealne atmosfäär meenutas kergelt meie videodiskosid 1980. aastatel. Püüdlikult üritati läänelikku elustiili matkida, mis aga päris hästi välja ei kukkunud. See, kuidas nad üldtuntud lääne laule järgi üritasid laulda, oli lihtsalt kohutav! Myanmari muusika ei tunnista meloodiat või on see meie omast sootuks erinev. On selline tunne, et kohati jääb mõni noot nagu vahelt ära või on ta valesti võetud. Tulemus on meie kõrvale jube. Muusikalisest „elamusest” hoolimata oli juba esimese päeva õhtuks selge, et Myanmari inimesed on ühed rõõmsamad ja abivalmimad inimesed, keda ringi rännates kohanud olen.

Mu peas oli koorunud plaan teha Myanmarile ring peale vastupäeva liikudes, võttes kõigepealt käsile Inle järve ja Šani mägismaa Kalaw piirkonna. Mulle meeldib rongisõit. Logistiliselt tundus mõistlik teha esimene ots Šani mägismaale öise rongiga. Põhimõtteliselt on see ka pea ainus vähegi mõistlikum rongiots, mida Myanmaris teha saab. Ülejäänud liinid on kas tigurongid (keskmine kiirus nii umbes 20 km/ h) ja/või on raudtee seisukord elule ja tervisele ohtlik. Rööbastelt maha sõitmised pole haruldased, samuti kokkupõrked ja pidurite kadumised. See, et rong hilineb 12 või 24 tundi, on täiesti normaalne. Pole ka midagi imestada: raudtee on briti kolonisaa- torite poolt ehitatud ja pärast nende lahkumist (1948) on parandused olnud kõigest kosmeetilist laadi.

Mõeldud – aga mitte tehtud. Sellesamuse öörongiga leidis taas kinnitust Myanmari elukorralduse kaootilisus – öörongide liiklus oli päevapealt lõpetatud. Tegemist taas Myanmari militaarvalitsuse järjekordse vimkaga. Kaks kuud tagasi oli kellelgi seal pähe tulnud, et rongid enam öösiti sõita ei tohi – ja kõik. Üritasin siit ja sealt uurida, milles asi, aga ega see mind enam ei aidanud. Mõni kohmas, et money laundering, teine jälle (vist ametlik versioon) for your safety.

Olin oma ajalimiidi vang, mis ei lubanud mul tervet päeva rongis või bussis maha loksuda. Otsustasin lennuki kasuks.

Myanmar on turvaline maa. Kuritegevus, eriti vägivaldne, praktiliselt puudub (siinkohal ei pea ma silmas valitsusvastaste ja valitsuse toetajate vahelisi kokkupõrkeid). Paradoksaalselt teeb Myanmari kurikuulus ja ebademokaartlik militaarvalitsus kõik selle heaks, et turistil võimalikult turvaline ja mugav oleks.

Näiteks sõja- ja mässutegevusega piirkondadesse välismaalasi ei lasta (sellel on muidugi ka muu põhjendus!), riikliku lennufirmaga (Myanmar Airways) välismaalastel lennata ei lubata, kuna selle turvalisustaust on lihtsalt jube. On ka äärmustesse ja narrustesse laskumist: mootorrattaid välismaalastele rentida ei tohi, sest kunagi oli üks välismaalane ennast sellega surnuks sõitnud. See öörongide teema tundub ka sinna narruste hulka kuuluvat.

Rongijama järel ostsin lennupileti Hehosse, kust oli võimalik valida kahe mind huvitava sihtpunkti vahel: Kalaw’sse või Inle järve äärde. Kuni lennukile minekuni mul see otsus veel puudus. Lennujaamas aga kohtasin prantslast Patrickut, kes oli mägimatkamise fänn. Temal oli selge siht silme ees: Kalaw. Ühinesin Patrickuga.

Kalaw

Kalaw ümbrus on väga maaliline. See on koduks ka mitmele värvika kultuuripärandi ja elukommetega mägirahvale, nagu paod, palaungid ja danud. Looduse ja mägihõimude pärast peamiselt siia tullaksegi. Kaks seal veedetud päeva läksid täiega kogu raha ette. Või õigemini öelda – selle raha eest, mis makstud sai, oli see reis mitmeid(kümneid) kordi rohkem väärt.

Mingiks omapäraseks võlusõnaks Myanmaris on development. Selle omamises justkui peitub vastus kõikide probleemide lahendamisele. Sealjuures peetakse development’i pigem nagu asjaks (mida kusagil jagatakse), mitte protsessiks (milles võiks ja peaks ise osalema). Seda iseloomustavad näiteks järgmised fraasid, mida sattusin kõrva taha panema: „We do not got any development here in Myanmar”, „Do you get much development in your country?”, „Thailand has got much development because they have a good government”. Igal juhul on Kalaw piirkond üks nendest paikadest Myanmaris, mis on development’i saanud. Kalaw development’i taga on UNDP (United Nations Development Programme). Oli äärmiselt huvitav kuulata giidi sellest abiprogrammist rääkimas. Abiprogramm koosnes (senini) viiest faasist ja algas umbes 20 aastat tagasi. Iga faas kestis keskeltläbi 4 aastat. Esimeses faasis toimus moonipõldude hävitamine, kuna kogu see regioon sõltus kunagi heroiinikaubandusest. Külaelanikele, kes loobusid moonikasvatusest ja oma põllud hävitasid, anti selle eest raha. Teine faas kujutas endast alternatiivsete põllukultuuride kasvatamise õpetust ning seejärel nende kultuuride seemnete/istikute tasuta jagamist. Kolmas faas võttis käsile teedeehituse. Rajati umbes 3-4 meetri laiune härjakaarikutele sobiv pinnasetee mägiküladest Kalaw’sse. Enne seda oli seal olnud kõigest jalg- rada. See võimaldas külaelanikel oma põllusaadusi paremini turustada. Neljas faas oli puhta vee toomine toruga (umbes 100 mm) ülevalt mägedest jõgede lätetelt alla küladesse. Enne- võeti vesi küll sellest samast jõest, aga samas kasutati seda ka kanalisatsioo- nitoruna. Nii said jõe lättest allpool asuvad külad aina tihedamalt solki ja aina vähem vett. Haigused olid loomulikult kerged tulema. Viies faas oli longhouse’ide kaotamine ja väiksemate peremajade rajamine. Longhouse’id olid pikad (50-75 m) majad, kus praktiliselt kogu küla sees elas. Mõni talumees ühes otsas köhis – kogu küla nakatus. Igal juhul on lausa hämmastav, kui vähese raha ja meie mõistes elementaarsete asjadega tõsteti sealse rahva elukvaliteet hoopis uuele tasemele.

Kalaw’st Inle järve äärde sõites tuleb Taunggyi bussiga sõita Shwenyaung külakesse, kust edasi saab taksoga. Päevas sõidab kolm bussi: varane, keskmine ja hiline. Esimene neist väljub kell 6.00, teine kell 6.15 ja hiline kell 6.30. Valisin turistile kohaselt hilise, ehk 6.30 bussi.

Inle järv

Inle järv on kurioosum keset Šani mägismaad. Külgedelt mägedega ääristatuna tundub selle keskel asuv järv ning seda ümbritsev sile ja madal maa anomaaliana. Raske öelda, kus lõpeb järv ja kus algab maa, sest järve kaldad on (pool)kinnikasvanud ning inimtegevuse tagajärjel kanaleid ja riisipõlde täis rajatud. Selline ta siis on: kord on järv, siis kindel maa, kord külad, siis jälle kanal, kord riisipõld ning jälle järv.

See pooleldi vesi, pooleldi maa on sünnitanud veidra veeriigi, kus kokku elab umbes 100 000 inimest ja seda poole Võrtsjärve suuruse järve ääres. Kogu elu keerleb vee ümber, vee abil ja samas ka – veest hoolimata. Hooned on püstitatud vaiadele, et vältida majade uppumist kõrgvee ajal, mil vesi tõuseb ligi 1,5 meetrit võrreldes madalvee seisuga. Juurvilja- ja puuviljapõllud on ehitatud ujuvatele saarekestele, mis aastaringselt vilju kannavad ning mida sealt isegi pealinna Yangoni transporditakse.

Transport Inle järve ääres toimub loomulikult vett mööda. On siiagi seda development’i jagunud – enamik suurematest vedudest tehakse pikkade ja peenikeste mootorpaatidega. Sõit kanalitel ja traditsiooniline kalapüük toimub siiski väiksemate, kanuutüüpi paatidega, mida sõutakse maailmas ainulaadsel viisil – jala abil. Esialgu koomilisena tunduv sõudmisviis on siiski väga praktiline. Paadimeestel on sõna otseses mõttes käed-jalad tööd täis: lapates vett jalaga, saab ta samal ajal võrku sättida, seda vette visata või välja tõmmata. Tööd jagub ka suu jaoks: ühest suunurgast teise liigub kohustuslik cheroot – käsitsi valmistatud sigar.

Kuna elutegevus järve ääres on huvitav ja mitmekesine ning maastik maaliline, siis pakub Inle mitmekesist ajaviidet. Parimaks viisiks seda endasse salvestada on loomulikult võtta paat. Milline – kas mootor- või aerupaat – sõltub juba maitsest. Mootorpaadiga näeb ära kaugemad kandid, aerupaadiga pääseb aga elule lähemale. Kui aega ja tahtmist on, siis tasub proovida muidugi mõlemat. Isiklik eelistus kaldus selle põhjal aerupaadile.

Paadi rentimine pole Inle ääres mingi probleem. Või õigemini on – seda pakutakse iga nurga peal. Pakkumine pole siiski liiga pealetükkiv ja seda võib kogu Myanmari kohta öelda. Massturism pole siia veel sellisel kujul jõudnud, et kõike kommertsiks muuta.

Mugavusest organiseerisin endale paadi hotelli kaudu. Paadimees saabus hotelli juurde kokkulepitud ajal. Sain pehmelt öeldes kerge üllatuse osaliseks: mind ootas mehe asemel aasialikult pisike ja habras paadinaine! Hiljem sain veel teada, et kolme lapse ema. Kuidagi piinlik oli.

Aga sellistest piinlikest momentidest tuleb üle saada, ja saab ka! Tuleb võtta omaks mõttelaad, et sedalaadi „orjatöö” on nendele inimestele elatise teenimiseks hädavajalik ja et ekspluateerimise asemel sa hoopis aitad neid. Nii me siis alustasime oma sõitu – tema tegi mõlaga tööd, mina peesitasin ja jälgisin järveelu.

Kui aastaaeg on õige (ja novembris ta on), siis on suur osa järvekanalite vahel asuvatest riisipõldudest muutunud lootoseväljadeks. Punane lootos on arukas lill: ta teeb oma õied lahti hommikul, päikese tõustes ning siis, kell 12 päeval, suleb oma õied (tal hakkab palav). Selle järgi pidi saama kella öelda. Valge lootos nii tark pole, tema jätkab õitsemist ka pärast kesk- päeva. Neid on ka vähem.

Ngapali rand

Matka viimase osa veetsin Ngapali Beach’il. Mõnus on niimoodi reisi lõpul kogetud elamustest puhata, lasta jalad sirgu, nii et varbad vette ulatuvad ja Piña Coladat limpsida. Ngapali on üks nendest ran- nakuurortidest, mis meenutavad reisibrošüüride esikaante pilte. Rohekassinine ja kristallselge meri, kookospalmid liiva ja mere poole kooldus, kerge laine ja krabid mööda randa ringi siblimas. Ja see kõik on mõnusalt inimtühi. Kui seal just ei juhtu olema kalamehi paadiga saaki rannale tõmbamas. Aga see vaid lisab kogu asjale koloriiti.

Myanmari köök ei paista üldiselt millegi erilisega silma. Ngapali on siiski erandiks – siinsed mereannid on viimase peal ja sealjuures ei maksa need peaaegu mitte midagi. Krabi- ja krevetitoidud (samuti kala) on hinnaklassis 1500–3000 kyati, hiidvähid alates 10 000 kyatist. Ühes siinses restoranis leidsin ka „jälje” eestlastest. Nagu siinmail tavaks, siis iga kohalik tunneb huvi turisti päritolu kohta. Niisamuti üks restoraniomanik. Kuuldes, et olen Eestist, ajas ta silmad pärani ja rääkis meie lauaseltskonnale (kus peale minu olid veel üks sakslane ja prantslane) loo enda kogemusest eestlastega: „Nad käisid siin minu restoranis igal hommikul hommikusööki söömas, sest neile ei meeldinud hotelli hommikusöök. Ja teate, nad sõid igaüks hommikusöögiks ära nii suure (tehes kätega märgi pesukausi suurusest hunnikust) prae. Ja siis jõid nad igaüks hommikusöögi kõrvale ära kaks Caipirinha’t ja kaks Whisky Sour’it.”

Ngapali rannas käib läänelik ja traditsiooniline elu käsikäes. Ühelt poolt on hotellid ja rannapäevitajad, teiselt poolt kohalikud kalamehed, kes sealsamas bikiinides blondi kõrval saaki maale tarivad. Selleks et näha, kuidas kohalik eluolu päriselt käib, tuleb siiski jalutada (saab ka bussiga või paadiga) lähedal asuvatesse Jade Taw või Lontha külasse. Kuigi rand on sama, on avanev pilt hoopis teistsugune. Randa on laotatud korvpalliplatsi suurused bambusmatid, mille peal kala kuivatatakse. Nii palju, kui mina aru sain, jahvatatakse see kuivatatud kala peeneks ning sellest omakorda tehakse pasta. See pruun pasta säilib hästi, ja kui seda veega lahjendada, saab kalapuljongi. Too pasta haiseb hirmsasti ja kõik Ngapalist pealinna suunduvad bussid pidid kuulu järgi seda transportivaid inimesi täis olema. See pidi selle juba iseenesest mägise ja 12-tunnise bussiteekonna päris okseteekonnaks muutma.

Külaesised lahed on looduslikeks sadamateks kümnetele ja sadadele kalapaatidele. Kalapüük toimub öösiti, mil kogu see armaada podisedes avamerele suundub. Niipea, kui pimedaks läheb, süüdatakse paatidel elektrituled, mis kogu horisondi suurlinna panoraami taoliseks muudavad. Tuled on loomulikult selleks, et kalu paatide juurde meelitada. Umbes kella kaheksaks hommikul naasevad paadid koos saagiga tagasi sadamasse. Selleks, et mereannid paatidest ära toimetada, sõidavad härjakaarikud kuni rattarummuni vette, kust need otse paatidelt kaarikutesse laaditakse.

Ngapalist umbes pooletunnise sõidu kaugusel asub Thandwe linn. Seal sain jutule ühega paljudest Myanmari moslemeist. Ta palus mul edastada eesti inimestele sõnumi, et Myanmari militaarvalitsus represseerib vähemuses olevaid moslemeid. Näiteks ei lubata neil lahkuda oma kodukohast. Seetõttu puudub neil juurdepääs vähegi korralikumale arstiabile. Samuti pole neil selle tõttu võimalik omandada paremat haridust, kui seda on kohalik külakool. Ning otse loomulikult surutakse jõuga maha nende mistahes püüdlused autonoomiale või iseseisvusele.

Myanmari militaarvalitsus on tema rahva jaoks kahtlemata õnnetus ja häda. Aga nii küüniline, kui see ka ei tundu, siis on Myanmar „tänu” militaarvalitsusele säilinud temale omasel ehedal kujul: läänelikust kultuurist läbipõimumata ja development’i puudumise tõttu arhailisena. Kes seda hindab, sellel soovitan seal ära käia. Nüüd ja kohe. Enne kui Myanmar maailmale avaneb.

Paljud, eriti Suurbritannias paiknevad poliitilised organisatsioonid, kutsuvad üles Myanmari mitte külastama. Myanmaris aastaid uurimistöödel osalenud eestlanna, organisatsiooni The Henry Dunant Centre for Humanitarian Dialogue konsultant aastail 2002-2006 Karin Dean – kas minna või mitte?

Põhiliselt lääneriikides elutsevad Birma inimõiguste eest võitlejad väidavad, et turism toetavat nii rahaliselt kui moraalselt Myanmari isehakanud sõjaväelist huntat. Need inimesed ja organisatsioonid keelitavad kõiki enesest lugupidavaid isikuid riiki mitte külastama. Inglise Burma Campaign kutsub koguni boikoteerima tuntud reisiraamatute sarja “Lonely Planet” kõiki reisiraamatuid kuniks firma oma Birma reisigiidi müügilt maha võtab.

Myanmari julmade kindralite tõttu virelevad tõepoolest miljonid inimesed. Tuhanded vähemusrahvuslased riigi idaosas peidavad end genotsiidi korraldava armee eest džunglites ja elatuvad korilusest. Üle 700 000 inimese on sõjapõgenike või illegaalsete immig- rantidena naaberriikidesse põgenenud. Myanmari vanglates piinleb Amnesty Internationali andmetel üle 1300 poliitilise vangi. Vabaduse sümbol ja Nobeli rahupreemia laureaat Aung San Suu Kyi, kelle partei võitis ülekaalukalt 1990. aasta valimised – mida kindralid ei tunnistanud –, istub kümnendat aastat koduarestis.

Ent mõne maailmaränduri viisa ja templivaatamise eest laekuvatest dollaritest ilmajäämine narko- ja naftarahades suplevatele kindralitele ilmselgelt kahju ei too. Ega veena selline demonstratsioon neid ka võimu Aung San Suu Kyile üle andma. Küll aga on riigis, kus õpetaja kuupalk on 150 eesti krooni, iga turistidollar suureks abiks sadadele poodnikele, restoraniomanikele, autojuhtidele, giidi- dele ja matkajuhtidele, kelle teenuseid, toitu, meeneid jms turist igal sammul ostaks. Rääkimata sellest, et väga paljud intelligentsed birmalased, kellest mitmedki on sunnitud elatist teenima näiteks rikšamehena jalgratast vändates või tänaval vanu raamatuid müües, lausa janunevad kontaktide järele välismaailmaga. Seega soovitan ma Myanmari külastada, aga püüda seda teha nii, et seal kulutatav raha läheks otseselt birmalaste, mitte valitsu- sega seotud ettevõtete kätte.

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007