Reisiaasta 2024: kuhu soovitab tänavu reisida ajakirja toimetus?
Tiit Pruuli, peatoimetaja
Mina plaanin sel kevadel külastada Bulgaariat, kus viimati olin rohkem kui 20 aastat tagasi, kui Veerevate Eestlastega ümber maailma sõitsime. Eelmisel aastal käisin Rumeenias, üle-eelmisel suvel Slovakkias ja Poolas, ka neis paigus polnud ammu olnud. Ida-Euroopa on põnev. Eks ta ole omamoodi huvitav olnud kogu aeg, aga nüüd on lisandunud palju moodsat infrastruktuuri, mis teeb seal reisimise mõnusaks ja tänapäevaseks. Samas on olemas ehedad mägikülad Karpaatides, matkarajad, kus ei pea trügima, hobused külateedel, inimesed, kes räägivad asjadest nii, nagu need on.
Siiani mäletan üht väikest küla Bulgaarias aastast 2002 – Beliovo –, kus elas seitse inimest. Meil polnud kusagil magada, pererahvas andis meile oma abieluvoodi ja kolis ise aita.
Mulle väga meeldis istuda Nitra linnakese kõrtsis Slovakkias, kus mehed tegid laua taga suitsu, jõid õlut ja võtsid võõradki noolemängu mängima. Ega me üksteisest palju aru ei saanud, aga hea oli olla. Kohe nii hea, et see jäi meelde. Sellist piirideta ja peenutsemata lihtsat heaolemist on mõnikord väga vaja. Tõsi, olen seda kogenud ka näiteks Aasias, aga seal on asjal kogu aeg selline eriline – natuke eksootiline ja võõras – mekk man. Aga ka võõrakeelsed eurooplased on omad, ka siis, kui prillid veidi udused ja vuntsid natuke õllesed. Seda nimetatakse üheks aluskultuuriks, mis teeb meist eurooplased.
Ja Bulgaarias tahan ma proovida, kas keefirisupp tarator maitseb ikka sama hästi kui 22 aastat tagasi.
***
Stina Eilsen, tegevtoimetaja
Mina soovitan ette võtta mõne rongireisi. Mul on juba lapsepõlvest olnud eriline suhe rongidega ja 2024. aastasse planeerin ka ise ööbimisega rongireisi, sest sellise pikema rööbastel kulgemisega saad just selle õige seiklusliku kulgemise tunde. Luban enda kogemusest, et need pidevalt vahelduvad vaated, mida rongiaknast koged, jäävad pikaks-pikaks ajaks meelde ja annavad erilise inspiratsiooni. Aja maha võtmiseks sobivad sellised reisid imehästi, ehk isegi leiab lahenduse mõni kaua vindunud mure.
Võimalusi on mitmeid. Väga erilise kogemuse võib saada lihtsatest ning odavatest öörongidest, mis soodsa hinnaga viivad ühest punktist teise ning kus võid sõbruneda kaasreisijatega ja saada korraliku sissejuhatuse kohalikku eluollu.
Nõudlikuma maitse esindajatele võiks kõlada kutsuvalt 2024. aastast uuesti alustanud kolme ööpäevane Belmond Eastern and Oriental Ekspress marsruudil Singapur-Malaisia-Singapur, mis viib vihmametsadesse Tamar Negara rahvusparki ja Penangi saarele.
Aga ka Euroopa-siseselt on väga vahvaid marsruute, soojalt soovitan rongireise näiteks Šveitsis ja Itaalias, kus lummavad vaated on garanteeritud, eriti spetsiaalsetes panoraamrongides.
***
Kristjan-Erik Suurväli, alpinismi valdkonna toimetaja
Soovitan alustada Usbekistanist, Samarkandi linnast. Sinna saab Tallinnast läbi Istanbuli. Külastada Registani väljakut, Timuri ja tema järglaste mitmeid kordi maavärinates kannatada saanud mošeesid, mausoleume ja medreseid. Kindlasti peaks proovima erinevaid Usbeki köögi hõrgutisi. Kuigi Buhhaara ja Hiiva ei jää sealt kaugele, võtke suund hoopis Tadžikistani poole ning sõitke Fanni mägedesse. Näiteks Iskanderkuli järvede äärde või Ala-Archa laagrisse, kus saab matkata Kulikaloni järvede äärde ning nautida vaateid Maria ja Mirali võimsatele mägiseintele. Ala-Archast jätkake teed Dušanbesse, jooge teed mõnes väärikas teemajas, kuid kauaks pole pealinna mõtet jääda, edasi võtke siht Mägi-Badahšani ning sõitke mööda Bartangi orgu otse Pamiiri südamesse. Bartangi orus tasub teha kindlasti pikem peatus ning matkatiir mägedesse näiteks Sarezi järve ääres. Väidetavalt on siinkandis ka zoroastrismi järgijad. Siit aga suunduge edasi Karakuli linna, endise nimega Lenini mäetipu taha. Kuni jõuate Kirgiisiasse iidsesse Oši linna. Ma ei hakka kõiki Kesk-Aasia imesid kirjeldama, arbuusi ja melonit sööge kindlasti. Tee on pikk ja tolmune, ent meenutamisväärset jääb aastateks, selles pole kahtlust.
***
Rene Satsi, elamusreiside toimetaja ning Go Traveli reisijuht Laoses, Tais ja Pakistanis
Mina soovitan sellel aastal vähemalt korra reisida oma mugavustsoonist välja. Miks? Aga sellepärast, et selline matk, mis ei ole basseini ääres pikutamine või juba väga tuttavas kohas käimine, avardab silmaringi, arendab erinevate oludega kohanemisvõimet ning paneb proovile isiklikud piirid, mida on ikka aeg-ajalt hea kombata.
Valides reisiks sihtkoha, mille peale sa viis minutit varem kohe kuidagi tulla ei osanud, pakud sa viisakalt iseendale võimalust eneseavastamiseks, võib-olla aitab säärane reis leida uusi huvisid ja kirgi. Pärast sellist kogemust on ka rahulolutunne võimsam, kui tavapäraseks muutnud puhkuste puhul, sest suutsid astuda sammukese enda mugavustsoonist kaugemale. Tubli!
Selline kogemus rikastab elu ning muudab avatumaks ja enesekindlamaks. Konkreetsetest kohtadest rääkides soovitan ise julgelt näiteks omapärast Põhja-Pakistani reisi. Go Traveliga saad sealkandis turvaliselt ringi vaadata ja ma vannun, et seda ilu, mida seal endasse imed, ei ole võimalik ka parima tahtmise juures enam pea seest välja lüüa.
Või siis tule minuga Laosesse. See on ka mõnes mõttes mugavustsoonist välja tulemise reis, kuna asjakorraldus sellel imeilusal troopilisel maal on väga armsalt ligadi-logadi, võrreldes näiteks oma korrektsete naabrite Tai ja Vietnamiga.
Eks ise tead, kuhu lähed, kuhu maa peale kaardil silmad kinni näpu paned, aga mina hoian pöialt, et sinu 2024. aasta reisi sihtkoht oleks natukene äraspidine.
***
Villu Zirnask, matkalugude toimetaja
Mina olen viimasel ajal palju häid reisiideid ja inspiratsiooni saanud rattamatkajate Facebooki-grupist „Bicycle Travelers“.
Näiteks on sealt mulle meelde mõlkuma jäänud Prantsusmaad läbiv trass French Divide, „segu legendaarsetest kohtadest ja teedest, millest paljud ratturid unistavad (või näevad õudusunenägusid)“ – Flandriast Baskimaale, ligi 2300 kilomeetrit, millest 80% on kruusateid ja maastikuradu. Eriti kõvad ratturid läbivad seda 15-päevase kontrollajaga brevetina (järgmine kord 2025. aastal), aga omaette saab ka enda valitud ajal ja tempos ning osade kaupa.
Või siis ühe-kahenädalaseks matkaks sobiv marsruut Montañas Vacias ehk Tühjad Mäed (680 kilomeetrit) Hispaania „Lapimaal“. Lapimaaks nimetab marsruudi väljamõtleja seda paika mitte kliima, vaid rahvastiku tiheduse pärast, mis on sama hõre kui Lapimaal.
Ja kolmandaks painab mind mõte Umling La mäekurust, mis on viimastel andmetel kõige kõrgem koht maailmas, kuhu saab sõita teed mööda (5883 meetrit). See on Indias, aga kahjuks Hiina piirile nii lähedal, et on ebaselge, milliste lubade alusel India võimud välismaalasi sinna lubavad (või kas üldse).
***
Killu Mei, keeletoimetaja
Peamine on üleüldse reisida! Pole tähtis, kuhu. Pole ka tähtis, kui kaugele. Ja üldsegi ei ole küsimus ka selles, kui kauaks. Lihtsalt võetagu ette, nähtagu veidi planeerimisvaeva, mindagu ja tuntagu rõõmu.
Sest mis see reisimine siis muud on kui üks keskkonna vahetamine. Mujale ära! Külmast kuuma, vihmasest kuiva, lauskmaalt mägedesse. Kasvõi kontorilaua tagant kuskile väljamaa tänavakohvikusse sedasama tööarvutit klõbistama. Või mõtteid koguma. Või nendelesamadele mõtetele uut, värskemat suunda andma.
Võtame näiteks Rumeenia, täpsemalt Ungari piiri äärse Timişoara linna, riigi suuruselt kolmanda. Oma lähiminevikutaaga all siiani kössis ja vaene, kuid siiski arenev ja lootusrikas paik. Võrratu arhitektuuriga, aga poollagunenud majad, mille pompoossed fassaadid kõnelevad endistest hiilgeaegadest Euroopa südames. Suured lootused ja ideed. Ja paraku ka vohav korruptsioon (mitte ainult ehitustandril). Linnasüda, mis on senini armistatud 1989. aastal alanud rahvaülestõusu aegu saadud kuulivalangutest. 1989. aasta detsembris algas just selles linnas protestilaine diktaator Nicolae Ceaușescu režiimi vastu, mis viis paari nädalaga režiimi kokkuvarisemiseni. Diktaator läks, aga betoonist kolakad üle linna ja riigi on siiani alles. On ka kirikud, on muuseumid. Austria-Ungari kultuuriruumist pärit trahterid ning kohaliku looduse lopsakat ilu tutvustavad romantilised jõekruiisid. Ja veel – viinamägede pikad-sirged viirud ulatuvad silmapiirini täpselt samamoodi nagu mujal Euroopas. Ka see valdkond on uuemal ajal uuesti elule äratatud, sest veinivalmistamisel on sealkandis vanust lausa 6000 aastat. Timişoaras on ka rahvusvaheline lennujaam (olemuselt nagu Kapa-Kohila teivasjaam, aga see pole üldse tähtis). Ühesõnaga, mindagu!
***
Timo Tamm, kujundaja
Meri kutsub! Üks tõeliselt vahva merereis kaalub üle igasugu basseiniäärsed peesitamised. Sooja päikese ja merevee saab pea iga kell kätte Vahemere rannikul ja saarte ümbruses seilates – see on tuulte poolest rahulik ja turvaliste vetega kant purjereisiga esmatutvujale. Kreeka saared, Baleaarid, Sardiinia – broneerid mugava purjeka koos kapteniga (see käib tavaliselt nädala kaupa), lendad parima seltskonnaga kohale ja hüppad pardale. Nii lihtne, isegi merealaseid teadmisi sinult ei eeldata – ole turist või soovi korral madrus.
Ja kujuta nüüd ette: kulged omasoodu vabaduse lainetel, soolane mereõhk sõõrmeis, tuul sasib juustes ja päike paitab soojendavalt, õõtsumine toob rahu hinge. Kui tahad, sildud väikeses sadamas, kus suure tõenäosusega leiad eest ka kõrtsi, täis endasuguseid sissepäevitunud naerukortsudega nägusid. Imestad, kuidas kõrtsipidaja majandab, kui sinna ei vii ükski maismaatee.
Või hoopis otsid silmapiirilt puutumata rannaliivaga ääristatud abaja, jääd ankru peale ja randud jullaga. Või supsad pardalt vette ja ujud kohale. Helesinine vesi kannab sind, sest see on oluliselt soolasem, kui kodurandades harjunud oled.
Või otsustad hea tuulega päeva vaid vee peal mööda saata. Õngitsed ja tood võidurõõmsalt kambüüsi mõned makrellid, millest valmib kapteni retsepti järgi maitsev tomatine õhtusöök, kõrvale jahe valge vein ja näost õhetav seltskond.
Jah, see on puhkus ruudus. Kuid siiski, ära võta kohe ette liiga pikka purjereisi, vaid jäta oma vaimustusele ruumi talletuda – see maadeavastajalik tunne, mis sa endasse ahmid, vajab settimist.
Kui ikka veel pelgad, et ehk hakkab süda päevade kaupa loksumisest läikima – seo üks silm lapiga kinni. Aitab!
***
Janika Tamm, kaasautor
Mina soovitan avastada USA matkaradasid. Tänu 63 rahvuspargile ning tuhandetele kaitsealadele on USA metsik loodus säilinud võimsalt ja laiaulatuslikult. Tunnet, mis tekib nädalaid tsivilisatsioonist täielikult eemal olles, on raske ületada. Matkaradade võrgustik on väga hästi arenenud ning pikimad rajad on üle 10 000 kilomeetri. Tuntuimad neist on läänekaldal asuv 4265 kilomeetri pikkune Pacific Crest Trail (PCT), mis algab Mehhiko piirilt ja lõppeb Kanada piiril, ning idakaldal asuv 3540 kilomeetri pikkune Appalachian Trail (AT). Mõlemal rajal matkab tuhandeid inimesi aastas ning see on äärmiselt hea võimalus kogeda matkakultuuri, leida uusi sõpru ja nautida imeilusaid vaateid. Valikus on ka hulganisti lühemaid radu ning ka pikematest radadest võib valitud lõike matkata. Lääneranniku ilm on eestlaste jaoks täiesti uskumatu – kui hooajaga veab, siis ei pruugi kuude kaupa vihma tulla. Idarannik on vihmasem, kuid seal on tihedamalt asustust ning see sobib neile, kes väga suuri ekstreemsusi ei otsi.
***
Hele Lahtvee, reklaamitoimetaja
Mullu sattusin Bali, Timori ja Sumba saartele 78 korda… Ei, ma ei võitnud loteriiga ega avastanud salajast teleporteerimisseadet. Olen lihtsalt professionaalne reisikorraldaja, kes reise ette valmistades läbib ülihelikiirusel maailma kaartide, reisiartiklite ja mõne haarava reisiraamatu vahendusel. Kuigi mu pass lebab segamatult kapisahtlis, on mu hing a frequent flyer. Loomulikult jäid mul kogemata värske grilliõhtu maitsed mererannal ja vürtside aroom hõljumas kohaliku turu kohal, kuid vaim sai toidetud. Plaan on sinna ise kunagi minna ja soovitan seda reisi teilegi, aga mis teha, kui aega napib ja Bali lähedal asuvatele väikesaartele lennata pole võimalik?
Minu jaoks möödub ideaalne nädalavahetus kaasakiskuva reisiraamatu seltsis. Kõige aeganõudvam osa selles seikluses seisneb raamaturiiulis sobrades või kui eriti hästi läheb, siis raamatukogu külastamises. Kus ma reisin? Mu elus on päris mitu õunapuud, mis on mu päikselised lugemisnurgad – seega, minu soovitus on hea reisiraamat kaenlas reisida õunapuu alla. Kui ilm keerab ära, teen ahju alla tule ja rändan kaugele maale praksuvate leekide ja tormituule ulgumise saatel. Aga mis põhiline – selle reisi saab hõlpsasti mahutada rööprähkleja kalendrisse.
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Hõimuliikumise tulevik
- Mida Balil põske pista?
- Registreeri oma reis!
- Võrridega Kariibide kõrgeimal teel
- Kuveit – ootamatu tutvus
- Myanmar – elu pärast riigipööret
- Turvaline ja imeilus Põhja-Tai
- Bangkok. Koht, kuhu minema peaksid
- Reisiaasta 2024: kuhu soovitab tänavu reisida ajakirja toimetus?
- Väikese maadeavastajaga Aasias
- Sikkim ehk Kanchenjunga imetlemine idakaarest
- Elumuutev perekokkutulek Indias
- Hiina – fookus väljaspool rahvuspiire
- Mongoolia monoloogid
- Mis suunas liigub Aasia?
- Tooteuudised
- Ookeanide uurija Ivar Murdmaa (1931–2023)
- Kroonika
