Meri on, meri jääb…

Meri ütleb nüüd, mida ta tegelikult arvab.

Tekst ja illustratsioon: Raul Tõnurist

Mina olengi meri. Palun ärge ajage mind segamini vee ülejäänud olekutega – järve ja ojaga. Siin Soome lahes võin ma olla madal ja mage, aga see ei tähenda, et oleksin mingi läkane siseveekogu. Samamoodi pole mul vähimatki pistmist Kaspia järvega, olgu ta kui tahes sügav või soolane.

Oja jällegi pole laevatatav, kui välja arvata männikoorest või paberist laevukesed, mis põlve otsas valmis nikerdatud, aga nende veeväljasurve on nii naeruväärne, et läheks kirja mõõteveana. Või pudelikorgid ja muu praht, mis tavaliselt allavoolu triivib. Kogu see rämps ujub lõpuks minusse, jääb kinni võrkudesse ja hämmastab kalu. Ojad, kraavid ja muu säärane võiksid teil tegelikult tagurpidi voolata, kui mul vesi niimoodi otsa ei saaks.

Mõnes kohas mul ongi juba vett puudu, nagu polekski teist. Alles on ainult muster, mille olen lainetega liiva peale joonistanud. See on nagu vesipilt, mis tuletab meelde, kes on siin tegelikult peremees. Mõned entusiastid aga sodivad seda jalgratastega ja teinekord sõtkuvad lausa hobustega. Et seda ei juhtuks, palun õpetage oma lastele, et merevett ei tohi ära juua. Vähe sellest, et liiva sisse jäävad kinni ka veesõidukid, alustades vesijalgrattast ja lõpetades kruiisilaevaga.

Õnneks saan jäämägedest kogu aeg vett juurde. See on teil väga hästi välja mõeldud. Samas ärge oma soojenemisega liiale minge, muidu pole mul seda vett kuhugi panna. Hoiatuseks juba ujutasin ükskord Pärnus ühe keldri üle ja pehme mööbel läks hallitama. Ärge unustage, et olen võimsam kui teie! Ainus, kelle vastu ma ei saa, on Kuu. Tema loksutab mind oma jõududega edasi-tagasi, nagu ise tahab. See on natuke piinlik.

Mõni arvab, et meri on lihtsalt palju vett ühes kohas. Kuid leidub ka neid, kes mõistavad mu mitmepalgelisust ja sügavust, kui Mariaani süvik ja veel paar kohta välja arvata. Näiteks Tätte ja Matvere on teinud minust mitu toredat laulu. Olen kuulnud oma kõrvaga, kuidas neid jaanitulel vastu hommikut jorisetakse. Ükskord aga leidsin linnahalli juurest vettinud raamatu, mis kirjeldab hästi mu vägevust. Minu meelest oli see Hemingway „Kalamees ja kala“, mis pärit teie endi keskraamatukogust, aga võin ka eksida. Ma pole teab mis haritud, sest loen ainult seda, mis vette visatakse.

Vahel teevad inimesed minu peal imelikke asju. Näiteks hiljuti läksid kaks täismeest Koduekstrast ostetud laste kummipaadiga lõbusõitu tegema. Paarisaja meetri kaugusel kaldast hakkas paat õhku välja laskma, ühte neist tabas merehullus ja ta hakkas äkitselt kõigest jõust avamerele sõudma. Teine püüdis samal ajal elu eest kaldale aerutada. Ootasin huviga, kas üks lööb teise aeruga uimaseks või rebeneb paat keskelt pooleks. See täispuhutav löterdis aga seisis kogu aeg paigal ja kuna mul on asjad seatud nii, et lained rulluvad kalda poole, mitte vastupidi, kandsin nad lõpuks randa.

Seoses sellega olgu öeldud, et mulle ei meeldi üldse, kui mind märjaks hauaks kutsutakse. Mina ei ole süüdi, kui te ei oska ujuda, lähete lakku täis peaga vette või hüppate poolemeetrises vees peakat. Sama lugu on siis, kui laevadel ei murra vöör laineid, vaid vastupidi. Mul on põhi juba niigi igasugust risu täis.

Niisamuti ei meeldi mulle, et te Super Sea Cati liinilt maha võtsite. See väike botasekujuline laev tegi mulle suuri laineid ja naersin alati pihku, kui inimesed tulid Pikakarile, tilluke prinditud sõidugraafik rahakoti vahel, ja jooksid siis kõik korraga külma vette. Nüüd pean tegema laineid ise, vabagraafiku alusel, ja vees käiakse ainult ilusa ilmaga.

Üks inetu nähtus on kindlasti merevette urineerimine. Vihkan, kui see juhtub. Näiteks mäletan, kuidas suvel polnud ühel suplejal kuskil riideid vahetada ja ta ronis viimases hädas kaelani vette. Aga ma arvan, et küll ta riietumise kattevarjus sinna midagi sirtsutas. Minul puuduvad ju vahendid, mida lisatakse basseinivette, et säherdusi patustajaid häbistada. Isegi kui see on müüt, külvab see ujulas piisavalt hirmu, et mitte võtta riske, aga mitte meres. Mullusui pidas ka üks seltskond paadis sünnipäeva ega mõelnud kõike läbi – vajadused rahuldati otse üle ääre. Lepime kokku, et vette tohivad pissida ainult kalad, sest neil pole tualettruume ega mähkmeid. Iseäranis meeldivad mulle haid, kes ei käigi asjal. Sellepärast on nende liha raisamaitsega.

Veel koledam vaatepilt merel on muidugi purjus inimesed. Meresõiduohutuse seaduse järgi võib õnneks laeva juhtida ainult kerges joobes. Neile, kellele meeldib pralletada kuival maal, tahaksin aga südamele panna, et minge ikka koju taksoga, mitte jalgsi mööda randa. Üks hiline teeline jäi ükskord magama jalad meres ja pärast oli tal kurk haige.

See viimane siin ei haaku nüüd teemaga üldse, aga mind ei huvita. Ma ei saa aru, mis silmapiirist te kogu aeg jaurate. Mina pole näinud mingit horisonti! Ilmselt on see samasugune inimeste bluff nagu lame Maa, näkid, hing, fotogeenilisus, rööprähklemine ja tingimusteta armastus.

Ja ongi enam-vähem kõik. Pean nüüd kaldaid edasi uhtuma, loojangu ajaks vee peegelsiledaks tegema ja Bermuda kolmnurgas ühe laeva ära kaotama.

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024