Reisimine keskajal: erandlik ja argine
Ringireisimine on igasuguses agraarühiskonnas raskendatud ja pigem erandlik ning seetõttu peetakse keskaegset inimest valdavalt paikseks. Ometi oli ka keskajal hulgaliselt neid, kelle jaoks reisimine pika maa taha ja tagasi kuulus lahutamatult positsiooni ja/või eluvaliku juurde.
Tekst: Juhan Kreem
Foto: Koblenzi keskarhiiv
Keskaegse rännukultuuri ehk tuntuim ilming on palveränd, millest on Niguliste muuseumi tornis avatud näitusega seoses olnud viimasel ajal rohkem juttu. Vaatame aga järgnevas natuke laiemalt, et kes, kui palju, kuhu ja kuidas keskajal reisisid ning millega nad seda tehes pidid arvestama.
Üleval, all ja keskel
Kui alustada ühiskonna absoluutsest tipust, siis jääb vägisi mulje, et keskaegne valitseja oli pea pidevalt sadulas. Mobiilsust sundis tagant varaseimate riiklike sidemete isiklikkus: et olla edukas valitseja, pidi oma vasallide ja teiste alamatega kohtuma, oma autoriteeti ise igal pool näitama ja kinnitama. Asjal oli ka praktiline külg. Valitseja suurt kaaskonda ei jaksanud üks piirkond kaua aega järjest toita ning nii tuli siirduda järgmisesse, kus oli (taas jõutud vahepeal varuda) moona. Kui vaadata keskaegsete Saksa-Rooma keisrite liikumistrajektoore, siis joonistuvad selgelt välja eelistatumad peatuskohad Reini keskjooksu ümbruses (Frankfurt, Speyer, Mainz) ja mujal (Goslar, Regensburg), aga põhimõtteliselt tuli olla palju liikvel. Sama iseloomustab ka teisi valitsejaid. Näiteks Liivimaa ordumeistril oli küll olemas oma pealinnus Riias, aga veel 15. sajandi alguses sõitis ta tihti oma valduses ringi ja kontrollis seda vahetult. Alles uusajal kujunesid välja residentsid ja pealinnad, kus seati sisse püsiv õukond, kuhu alamad võisid riigiasjade arutamiseks kokku voorida.
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
- Perega maailmareisile
- Kuidas matkal toituda?
- Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
- Euroopa kuulsad kalasupid
- Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
- Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
- Reisimine keskajal: erandlik ja argine
- Miks minna Taiwani?
- Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
- Mallorca kui ratturite paradiis
- Maailmamerel mikroplasti otsimas
- 20 aastaga 500 tippu!
- Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
- Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
- Tooteuudised
- Kroonika