Novembris täitus GO Reisiajakirja kaasautoril ja kirglikul maailmaränduril Janika Tammel esimene aasta kaugtööd tehes ehk siis diginomaadina. „Tahtsin proovida elu, kus töötan osalise ajaga ja vabakutselisena, et keskenduda rohkem reisimisele ja oma isiklikele huvidele. Selle aja jooksul olen elanud seitsmes riigis ning õppinud palju selle põneva elustiili kohta,“ ütleb Janika.
Valmistu kodus
Eeltöö põhjal teadsin, et asukohavaba töö puhul on eriti oluline, et see endale meeldiks, kuna muidu pole see eluviis jätkusuutlik. Lisaks peaks leidma töö enne kodust lahkumist, kuna reisil olles on uut karjääri üles ehitada märksa stressirikkam ja keerulisem. Alustasin asukohavaba sissetuleku loomist täiskohaga kontoritöö kõrvalt ning valisin valdkonnaks kirjutamise, mis on mulle alati meeldinud. Eesmärk oli juba üheksa kuud hiljem töötada vabakutselisena ja asukohavabalt.
Üsna kiirelt saabuski aeg, kui pakkisin oma 22-liitrise koti kokku ja istusin lennukile. Üheaegselt oli üsna hirmus ja ka päris põnev. Alustasin Norrast, et külastada seal elavaid sõpru. Esimesed nädalad tundusid sürreaalsed. Kas ma tõesti elangi nüüd sellist elu? Järgmiseks tuli Põhja-Tai, Vietnam, Laos, Kambodža, Indoneesia, Singapur ja Sri Lanka. Praeguseks on sellest elustiilist saanud rutiin.
Enamik maailmast on odavam kui Euroopa
Selleks, et elu vabakutselisena oleks võimalikult stressivaba, on oluline omada sääste ehk meelerahufondi. Niimoodi ei kõiguta sind hilinevad maksed, ootamatud väljaminekud ega ärajäänud töised kokkulepped. Kuigi reisil on eelarvet planeerida keerulisem kui kodus elades, siis õnneks on suur osa maailmast odavam kui Euroopa ning täisajaga reisimine võib osutuda soodsamaks kui elu kodus. Minul on olnud suureks abiks kulude igapäevane üleskirjutamine, mis annab väga hea jooksva ülevaate. Hea säästunipp on ka hooajaväliselt reisimine, kuna näiteks majutus on siis suurema valikuga ja soodsam. Kaugtööd tehes ei pea iga päev olema rannailm, kuna oma tegemisi saab vastavalt ilmale planeerida. Kindlasti ei tasuks unustada reisikindlustust. Mina kasutan Safety Wingsi, mis on soodne ja nomaadidele vajaliku paindlikkusega. See toimib igakuisete maksete baasil ning liituda saab ka juba välismaal olles.
Tuleb leida oma kogukond
Üks olulisemaid teemasid, millest kaugtöötajad pidevalt räägivad, on kogukond ning selle olulisusest sain ma aru üsna kiiresti. Näiteks Tais elasin küll mugavas ja hea asukohaga korteris, kuid kuu ajaga ei tekkinud mul mitte ühtegi uut tuttavat ega sõpra. Tühistasin oma hotellibroneeringu Vietnamis ja kolisin hostelisse, lootes, et äkki leiab sealt kogukonna, kuid kahjuks selles hostelis seda ei juhtunud.
Proovisin uut lähenemist ja kandideerisin vabatahtlikuks inglise keele õpetajaks. Juba esimesel päeval kutsusid uued kolleegid mind pärast tunde katuseterrassile, kus oli ühe õpetaja lahkumispidu. Tulel podises Vietnamile omane hot pot, kohalikud neiud kihistasid omavahel naerda ning mina olin sekundiga osake sellest päris kohalikust elust, mida enamik turiste väga kogeda tahavad. Tundsin, et kuulun kuhugi, ja see oli hea tunne. Otsustasin, et edaspidi tuleb rohkem vabatahtlikku tööd proovida.
Vietnamist edasi lendasin Laosesse, kus olin vabatahtlik ühes Luang Prabangi ökomajutuses, mis asub imelise vaatega kohas Mekongi jõe ääres. Abistasin mõni tund päevas tehniliste ülesannetega arvutis ning sain vastutasuks tasuta majutuse ja hommikusöögi. Õhtuti jalutasime koos teiste vabatahtlikega kas jõe ääres või kohtusime ööturul. Luang Prabang on imeilus linn, kust on mul ainult head mälestused.
Viimase nädala veetsin Laoses reisides. Alustuseks matkasin imelise loodusega Nong Khiaw’s ning seejärel kõndisin sülearvutiga küla vahel, otsides intervjuu tegemiseks kohta, kus oleks korraga nii internet, elekter kui ka vaikus. Kõne tegin vaatega imeilusatele mägedele, päike taamal loojumas. Edasi tuli Kambodža, kus avastasin Angkor Wati ning panustasin vabatahtlikuna ühe mittetulundusühingu kontoris. Võib öelda, et olin selleks ajaks vabatahtlikust tööst juba natuke sõltuvusse sattunud, kuna see lihtsalt pakkus niivõrd head kohaliku elu avastamise ja kogukonna leidmise võimalust. Vabatahtliku töö leidmiseks kasutasin veebilehte workaway.info.
Elu kaugtöötajate villas
Järgmiseks lendasin Balile, kus on väga tugev kaugtöötajate kogukond ning et sellest täielikult osa saada, elasin kaugtöötajatele mõeldud villas. Kuigi Balil elab palju tõsiseid kaugtöö tegijaid, siis on seal oma koht ka katsetajatele ja unistajatele. Polnud haruldane, et Balile kolimiseks müüakse maha kogu kodune vara ning hakatakse siis säästudest elades oma äriideed arendama. Näiteks salvestatakse kuude kaupa podcast’e ja siis otsustatakse, et võiks hoopis teise nurga alt läheneda. Tehakse uus podcast ja hakatakse nullist peale. Palju leidub ka erinevaid coach’e, kellest kõige paremini tundus minevat neil, kes töötasid toitumise ja treeningute vallas, kuid ka sellel turul on konkurents suur. Paljude inimeste suurim hirm oli ebaõnnestuda ja tagasi koju minna – Balil elamine oli neile saanud justkui kinnisideeks. Nähes, kui raske oli inimestel eri valdkondades läbi lüüa, oli mul äärmiselt hea meel, et olin nii kiiresti leidnud midagi, mis mulle meeldib ja mis toimib.
Äärmusest äärmusesse
Kaugtöös on üsna keeruline leida tasakaalu. Võib olla aegu, kui reisides on elu nii põnev, et töö jääb tagaplaanile ning ühel hetkel ei jää siis muud üle, kui ülepeakaela töösse sukelduda. Just see juhtus minuga Balil. Kuna inimesed mu ümber töötasid 24/7, siis tegin ka mina nädalate kaupa iga päev tööd, mõned päevad kuni kümme tundi järjest. Hästi see ilmselgelt lõppeda ei saanud ning ühel hetkel olin väga väsinud. Elasin paljude inimeste unistuste sihtkohas, aga kõik oli valesti. Ma ei tahtnud enam mitte midagi avastama minna. Ma ei suutnud enam ühtegi otsust teha ega midagi planeerida. Ootasin veel nädala. Midagi ei muutunud. Mitte midagi ei aidanud.
Puhkusereis koju
Sõitsin paariks päevaks veel Singapuri oma sõbrale külla, kuid sealt edasi otsustasin lennata koju puhkusele. Jah, just puhkusele. Kui teised käivad Balil oma argielust puhkamas, siis mina sõitsin Balilt Eestisse, et reisimisest puhata. Naljakas on see, et just töö mõistes ei muutunud mitte midagi. Avasin hommikul silmad, tegin läpaka lahti ja hakkasin trükkima. Jah, sedasama artiklit, mille intervjuu olin teinud Balil ja mille kirjutamist alustasin Abu Dhabi lennujaamas. Sain valmis, saatsin ära. Sõin Eesti toite, nautisin aega lähedastega, käisin looduses ja puhkasin. Kuniks sain aru, et mu reisipatarei on uuesti laetud. Tegin lennupiletite otsingu lehe lahti ja vastu vaatas 190-eurone pilet Sri Lankale. Klikk ja klikk. Olemas.
Kohvik kui kodu
Sri Lankale jõudes otsisin esimese asjana endale ühe mõnusa kodukohviku, kuhu igal hommikul pärast ärkamist tööd tegema suunduda. Kohvikud on paljude kaugtöötajate jaoks väga olulised, kuna need loovad mõnusa rutiini ja töömeeleolu. Populaarsemates diginomaadide sihtkohtades on kaugtöötajatele suunatud kohvikuid palju ja konkurents on suur. Olen kohvikutes töötamisega juba niivõrd harjunud, et isegi vabal päeval võtan seal automaatselt arvuti välja, panen käima ning mõtlen, et mida siis täna teha saab. See tunne, kui leiad uues sihtkohas kiirelt just selle mõnusa kohviku, kus tööd tegemas käia, loob justkui erilise koduse olemise. Ja mingigi rutiin on sellise eluviisi puhul äärmiselt tähtis.
Uus algus
Kodus puhkamas käimine õpetas mulle palju. Asukohavabadus ei pea tähendama seda, et vahepeal ei võiks ka kodus olla. Hoopis vastupidi. Võimalus sobival ajal kodus käia on lisaboonuseks. Paljud digirändurid jõuavad üha enam just sellise formaadini, et iga teatud aja tagant käiakse ka regulaarselt kodus, enamasti suvel ja ilusa ilmaga.
Sri Lankal alustasin justkui uue hingamisega ja jupi targemana. Olen väga palju muretum ja rahulikum kui eelmisel korral. Usaldan asjade kulgu. Ma tean, et saan hakkama ja et üle ei tasu mõelda. Oluline on, et oleks visioon ja idee, et mida ja kuhu, kuid siduvaid broneeringuid tasub teha nii vähe kui võimalik. Samuti proovin rohkem reisida lähtuvalt oma huvidest ehk näiteks otsida ilusat loodust ja põnevaid matkaradu üle maailma.
Minu jaoks on ideaalne periood ühes riigis umbes paar-kolm kuud. Nii jätkub kõigeks piisavalt aega – avastada riiki, teha keskendunud töönädalaid, pühendada end vabatahtlikule tööle ja kohaliku kogukonnaga suhtlemisele, pildistada ja filmida ning lisaks kõigele ka lihtsalt niisama puhata, sest muidu põleb sellise elustiili puhul üsna kiiresti läbi.
Siiani natuke uskumatu
Kui reisijad omavahel kohtuvad, siis küsitakse ikka alustuseks, kust keegi pärit on ja kui pikal reisil nad on. Kui ma selgitan, et teen kaugtööd ja tulin üheotsapiletiga, siis vaadatakse mulle tihti veidi uskumatu pilguga otsa ja öeldakse, et „jah, see on ju unistuste elu“. Ja siis lähevad nemad randa surfama ja mina avan arvuti, et mingit teksti trükkima hakata. Aga. Kui ma tahaks, siis võiks ma samuti randa minna. Lihtsalt trükiks hiljem. Tänu oma töö paindlikkusele saan spontaanselt erinevaid tegevusi teha just siis, kui selleks võimalus tekib. Täpselt selline see vabakutselise diginomaadi elu ongi. Sa töötad jalutuskäigu kaugusel järgmisest põnevast avastamist ootavast sihtkohast ning kui vaid tahad, siis lähed ja avastad. Sa saad oma muud elu tähtsusjärjekorda seada. Ja töö tuleb siis, kui muu elu seda lubab. Mitte vastupidi. Ka mulle tundub siiamaani natuke uskumatu, et just see ongi minu elu.
Janika tegemisi saab jälgida Instagramis: @walkingestonian, Youtube’is: Walking Estonian
***
Hiie-Liin Dirveiks
diginomaad
Olen alati olnud suur maailmaavastaja ja tundnud, et 28 puhkusepäeva aastas ei ole piisav, et täita oma reisiambitsioone. Mõnenädalastelt reisidelt naastes jäi alati midagi kripeldama. 2020. aasta novembris sõitsin üksinda kahenädalasele puhkusele Sansibarile, kuid olukord sundis mind jääma Tansaaniasse viieks kuuks. Sain aru, et kaugtöö võimaldab aeglasemat reisimist ning seda on võimalik ideaalselt kombineerida ka minu palgatööga IT-ettevõttes värbajana. Tänaseks olen seadnud elu nii, et vähemalt kuus kuud aastas olen diginomaad ja suved veedan Eestis, et elada rutiinsemat elu ja veeta kvaliteetaega lähedastega. Mulle meeldib, et mul on Eestis kodu, kuhu alati tagasi tulla. Ajal, mil olen Eestist eemal, rendin oma korteri välja.
Olen diginomaadi elustiili harrastanud juba üle nelja aasta. Selle aja jooksul olen pikemalt viibinud Aafrikas, Aasias, Euroopas ja Ladina-Ameerikas. Minu lemmikkohad on siiani Brasiilia, Argentina ja Portugal. Lissabonis kohtusin ka oma lätlasest abikaasaga, kellega nüüd koos nomaadi elu elame. Selline elustiil annab mulle võimaluse reisida aeglaselt, tutvuda erinevate kultuuride ja inimestega ning vältida Eesti pikki ja pimedaid talvi. Samuti on see muutnud mind tunduvalt tolerantsemaks ja empaatilisemaks ning pannud rohkem hindama ka Eesti elu.
Silver Ader
kaugtöö entusiastist SEO spetsialist
Alates aastast 2017 olen olnud vabakutseliselt toimetav digiturundaja, kellel ei ole otseselt vaja igal tööpäeval kellast kellani kontoris viibida. Diginomaadi mõistes asukohavabale tööle – ehk võimalusele töötada ja samal ajal ka vahel pikemalt reisida – hakkasin mõtlema tänu Tim Ferrisse raamatule „Neljatunnine töönädal“.
Suure tõuke andis asukohavabalt töötamiseks paarinädalane periood, mille jooksul ei olnud mul võimalik rääkida. Suunasin selleks ajaks kogu töise suhtluse eranditult e-kirjadesse või sõnumitesse ja minu üllatuseks ei mõjutanud see käimasolevaid projekte just suurel määral. Pigem oli siiras rõõm avastusest, et keskendumist vajavaid töid õnnestus rohkem teha, sest üllatavaid ja vahel ka segavaid telefonikõnesid jäi märkimisväärselt vähemaks. Vastasin neilegi tihti e-kirja või sõnumiga, selgitades oma nägemust edasisest koostööst.
Sellest ajast peale olen püüdnud hoida töiste asjade suhtluse valdavalt kirjade või ette lepitud kõnede raames. Nii on igal nädalal päevi ja kuus tihti nädalaidki, kus ei ole töiste asjade kohtumisi või vahetuid arutelusid. Nende asemel on rohkem vaimset ruumi tegeliku töö tegemiseks ja minu füüsiline asukoht ei ole seejuures oluline. Olen kaugtööd teinud muu hulgas imeliste vaadetega Gruusia mägedest, Vilniuse kesklinna kohvikutest ning seda teksti kirjutan Bratislava kesklinnavaatega hotellitoast. Ja mulle meeldib see valikuvabadus.
Taavi Tammoja
rahvusvaheline äri- ja maksunõustaja ning IBCCS TAX’i juhtivpartner
Minu karjäär on tihedalt seotud diginomaadluse teemaga – olen ise elanud seda elustiili ja nõustanud paljusid teisi, aidates neil seejuures maksude optimeerimise kaudu kasu saada ning ka laiemas plaanis oma eluviisi tõhusamalt planeerida. Läbimõeldud strateegiatega võivad diginomaadid vähendada oma maksukoormust, vabastades seeläbi ressursse, mida saab investeerida nii reisimiseks kui ka isikliku varanduse kiiremaks kasvatamiseks. Samas võib ettevalmistuse puudumine pöörata diginomaadi eluviisi hoopis koormavaks ja stressirohkeks.
Minu töö on mind viinud sellistesse riikidesse nagu Küpros, Gruusia, Ungari, Bulgaaria, Araabia Ühendemiraadid, USA, Montenegro, Saudi Araabia, Saksamaa ja Poola. Nendes riikides elades ja diginomaade nõustades olen kogunud väärtuslikke kultuurilisi ja ärilisi kogemusi, mis annavad mulle ainulaadse vaate diginomaadluse võimalustele ja väljakutsetele. IBCCS-i kaudu saan oma kogemusi jagada ning aidata teistel saavutada sama elustiili eeliseid, mõistes selle potentsiaali põhjalikult ja kasutades ära selle pakutavaid võimalusi.
Pallas Mudist
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS)
Kui Eesti oli üks esimesi riike maailmas, mis hakkas pakkuma viisat kaugtöö eesmärgil (diginomaadi viisa), siis tänaseks on sellise nimega viisa rohkem kui 66 riigil. On tekkinud tihe konkurents, et meelitada enda riiki asukohavabalt töötavaid välismaalasi, kes panustavad kohalikku majandusse läbi teenuste ja tarbimise, kuid samas ei võta ära töökohti kohalikelt.
2020. aasta augustist kuni 2024. aasta oktoobrini on Eesti diginomaadi viisat taotlenud 839 inimest. 25% neist on USA kodanikud, millele järgnevad India, Suurbritannia (kus on näha suurt kasvu seoses Brexitiga), Kanada ja Türgi. Esikümnest leiab veel Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Hiina ja Brasiilia. Siiski ei vaja kõik riiki külastavad diginomaadid spetsiaalset viisat. Enamik diginomaade reisib kas viisavabalt või turismiviisaga ja viibib ühes sihtkohas lühemat aega. Selliste külastajate hulka on keeruline mõõta, kuid Eesti on siin astunud esimesi samme.
Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) turismiosakonna ja Tallinna Strateegiakeskuse tellimusel korraldati väliskülastajate piiriuuring, mis kestis 2023. aasta veebruarist 2024. aasta jaanuarini. Uuringu küsimus „Kas peate ennast diginomaadiks?“ vastas jaatavalt umbes 3% kõigist Eestit külastanud turistidest, mis teeb hinnanguliselt 51 000 inimest. Vastanutest, kes märkisid oma reisi peamiseks eesmärgiks tööreisi, pidas end diginomaadiks koguni 18%. Need on tähelepanuväärsed tulemused mitte ainult Eesti, vaid ka rahvusvahelises kontekstis, sest küsimuse lisamine piiriuuringusse on unikaalne ning annab parema ülevaate ja arusaama sellest kasvavast trendist.
Diginomaadid reisivad tihti mitte niivõrd konkreetsete sihtkohtade, vaid just kogukondade ning hobide ja huvide järgi. Eelistatakse sihtkohti, kus on olemas arenenud nomaadide kogukond ning kaugtööd toetavad teenused, nagu ühiskontorid, usaldusväärne internetiühendus ja pikaajaliseks viibimiseks sobivad majutusteenused. Diginomaadid valivad tihti kohad, mis pakuvad neile võimalusi tegeleda oma kirgedega, olgu selleks matkamine ja looduses viibimine, surfamine, talisport, jooksumaratonid või jalgrattasõit. Populaarsed sihtkohad, mida rahvusvaheliste nomaadide seas sageli esile tõstetakse, on näiteks Madeira, Bali, Lissabon, Barcelona ja Chiang Mai Tais – paigad, kus leidub lisaks töö tegemiseks vajalikele tingimustele ka mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi ja aktiivseid rahvusvahelisi kogukondi.
Kaugtööle minnes peaks arvestama ka sellega, et riikidel on erinevad reeglid seoses kaugtöö ja maksustamisega. Hilisemate komplikatsioonide vältimiseks on oluline teada, kas kohalikud seadused nõuavad maksude maksmist või tööloa olemasolu. Ei tasuks unustada ka ajavahet ja stabiilset internetti. Samuti on tähtis leida sotsialiseerumisvõimalusi, et vältida üksilduse teket. Tasuks uurida ka sihtkoha üldise turvalisuse kohta. Kaugtöö puhul on eriti oluline seada piire ning leida tasakaal töö ja vaba aja vahel, eriti kui töötad kohas, mis on tuntud kui puhkusereiside sihtkoht. Viimaseks on oluline valida reisikindlustus, mis arvestab kaugtöötaja vajadusi.
Goncalo Hall
NomadX’i tegevjuht
Selleks, et diginomaade oma riiki meelitada, on oluline luua konkreetsed strateegiad, mille heaks näiteks on Digital Nomads Madeira. Kui tavaliselt on diginomaad ühes riigis paar-kolm kuud, kasutades selleks turistiviisat, siis diginomaadi viisa eesmärk on, et inimesed jääks konkreetsesse riiki kauemaks. Praeguses maailmas on kaugtöö saamas normaalsuseks üha suuremale hulgale inimestele ning diginomaadide panus riigi majandusse on üha olulisem. Diginomaadide viisade puhul on oluline, et neist oleks võimalik selgelt ja lihtsalt üle minna elamisloa peale, kuid ei tasuks ka unustada, et diginomaadidele on äärmiselt oluline leida sihtkohas eest kogukond ja saada selle osaks. Selle puudumine on üks peamiseid põhjusi, miks diginomaadide viisad ei toimi.
- asukohavaba sissetulek
- Bali Saar
- diginomaad
- diginomaadi viisa taotlemine
- diginomaadide soovitused
- Goncalo Hall
- Hiie-Liin Dirveiks
- indoneesia
- Kambodza
- kaugtöötajate kogukond
- kohvikud kaugtöötajatele
- Laos
- liikumisvabadus
- maailmarändur
- maksude optimeerimine
- NomadX
- Pallas Mudist
- Põhja-Tai
- säästunipid reisimisel
- Safety Wings reisikindlustus
- Silver Ader
- singapur
- Sri Lanka
- stressivaba elu
- Taavi Tammoja
- vabatahtliku töö
- Vietnam
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
