Kaks ja pool nädalat, üheksa lendu, 3000 kilomeetrit autoga, nelja peale ligi miljon matkasammu, matkareis Uus-Meremaale ehk maoori keeles Aotearoale oli nagu sõõm värsket õhku ja andis hea võimaluse eemalduda mõneks ajaks Ukraina sõjaväsimuses Euroopast.
Meie reisiseltskond on neljaliikmeline, oleme samas koosseisus varem käinud kaks korda Austraaliat avastamas, seigelnud sealsetes troopilistes vihmametsades ning nüüd on aeg täita ammune unistus ja teha tutvust Uus-Meremaa parasvöötme vihmametsade ja kohaliku maoori kultuuriga. Selleks sõidame Eestist üle 24 tunni eri lennukitega ning olemegi Uus-Meremaa Põhjasaarel varahommikul kohal.
Austraaliast Uus-Meremaale lendame Uus-Meremaa lennufirmaga Air New Zealand ning juba lennukis satun vaatama dokumentaalfilmi maooride kultuuri ja traditsioonide säilitamisest. See on ilus film maoori pärandi ja kommete aus hoidmisest noorema põlvkonna hulgas teatrikunsti kaudu.
Whakarewarewa külas maoori tavadega tutvumas
Väävlilõhnases ja auravas Whakarewarewa külas keset kuumaveeallikaid, geisreid ja mudavälju hoitakse vanad maoori tavad au sees, sööki küpsetatakse lisaks pliidile ka maa all geotermilises pinnases ja supeldakse looduslikes kuumaveeallikates. Kohalikele lastele tundub selline elustiil igati meeltmööda, rõõmsate kilgete saatel sulistatakse muretult vees ja lastakse maa all küpsenud maisil hea maitsta. Asjatundmatutel tasub kuumaveeallikatega olla ettevaatlik, mõningates kohtades ulatub vee temperatuur ka üle 100 kraadi.
Meie teejuht siin külas on konkreetse, kuid sõbraliku olekuga neljakümnendates maoori naine, kelle suu ümber traditsiooniline tätoveering (Tā moko). Tätoveeringu tähenduse suhtes jääb ta kidakeelseks, kuid asjatundja saab sellest nii mõndagi välja lugeda selle kandja päritolu, staatuse ja saavutuste kohta. Sellise tätoveeringu võivad endale teha vaid maoorid ja sellel on sügav isiklik tähendus.
Kujutan ilmekalt ette, et meie teejuht võiks vägagi edukalt esitada ka maoori kuulsat sõjatantsu hakat, mis on eestlastele ehk tuttav spordivõistlustelt – Uus-Meremaa võistkonnad tavatsevad ennast sellega mängule häälestada – või ka uudistest, näiteks ületas Eestis uudiskünnise maoori erakonna parlamendisaadiku seaduseelnõu katkirebimine sõjaka haka saatel eelmisel aastal. Aga meie giid tantsima ei hakka, vaid laseb me grupil teha maoorikeelseid hääleharjutusi. „Haere mai, Whakarewarewa,“ hääldame kooris püüdlikult. Tee viib meid läbi küla, kus on kaks kirikut, lasteaed ja kool, pood ja surnuaed, ühesõnaga kõik eluringiks vajalik. Õppetöö käib siin täielikult maoori keeles. Külas leidub hulgaliselt traditsioonilisi maoori puunikerdisi (whakairo), nii maa peal kui ka katuseharjadel, ustel ja seintel – need on esivanemate ja jumalate sümbolid, pakkudes kohalikele jõudu ja kaitset.
Maoori keel kuulub polüneesia keelte hulka, täpsemalt idapolüneesia keelte rühma ja sarnaneb mitmete teiste Vaikse ookeani saarte keeltega, näiteks rarotonga, tahiti, havai keeled, aga ka rapa nui keelega on teatud sarnasusi, kuigi need keeled on erinevalt arenenud. Igal juhul on sel väga ilus kõla, oma eesseisvate lugematute autosõidutundide ajal kuulame meeleldi maoorikeelset raadiot.
Uus-Meremaa põlisrahva ehk maooride olukord on Uus-Meremaal võrreldes näiteks Austraalia põlisrahvastega vaieldamatult parem, maoori keel on inglise keele kõrval teine ametlik keel, maoorid on esindatud ka parlamendis. Maoorisid on umbes 17 protsenti elanikkonnast ja nende olukord on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt paranenud, kuid siiski on nende haridus ja tööhõive võrreldes muu elanikkonnaga tuntavalt madalam, eluiga ligi seitse aastat lühem kui pakeha’del ehk Euroopa päritolu uusmeremaalastel.
Meie külaskäigu maooride juurde lõpetab lõunapoolkera suurima aktiivse geisri Põhutu purskamise imetlemine, geiser purskab kuni 30 meetri kõrgusele keskmiselt kord tunnis.
Käime läbi ka Rotoruast, mis jätab meile siinkogetust ehk kõige kommertslikuma mulje. Jah, siin on võimalik kõndida hiiglaslike kauripuude latvade kohale ehitatud rippsildadel, kus fotode järgi hiljuti ka prints Henry koos Meghaniga käinud, aga inimeste tunglemine puulatvades ei ole meie jaoks, meie eelistuseks on kulgeda mägede üksinduses ja avastada loodust omapäi.
Seiklus viib iga päev uude kohta
Oleme otsustanud kogeda nii palju kui võimalik ja seetõttu on iga päev eriilmeline, alustame päeva taas uues kohas ning uute muljetega. Ööbimiseks valime alati kohaliku majutuse, nii saame toetada Uus-Meremaa ettevõtlust ja kohalikke. Matkame küll palju, aga telkides ja hüttides seekord ei ööbi, kuigi selleks on siin loodud ideaalsed tingimused.
Uus-Meremaa teedel veerevad erksavärvilised originaalsed matkabussid ehk campervan’id, meile jäid silma JUCY-nimelised erksa rohelise ja lilla värvilahendusega bussid, sees muretud matkasellid, kes kulgesid nagu meiegi mööda Uus-Meremaa võrratut loodust. Autosõidu eeliseks on paindlikkus teha peatusi ja võimalus mööduvat maastikku ka autoaknast imetleda – ei ole vist ühtegi küngast, kus me ei näe kas lambaid, lehmi, hirvi või hobuseid. Jah, see on fakt, et Uus-Meremaal on lambaid rohkem kui inimesi. Uus-Meremaal elab umbes 5 miljonit inimest ja lambaid on siin hinnanguliselt 25 miljonit, iga inimese kohta umbes viis lammast.
Randade võrratu ilu – Piha ja Cathedral Cove
Põhjasaarel meeldib meile väga surfarite ja matkajate paradiisina tuntud Piha rand, mis jääb Aucklandist umbes tunnise autosõidu kaugusele. Külake on inimtühi ja rahulik, vulkaanilisest päritolust musta liivaga rannas kõrguvad majesteetlikud kaljud eesotsas Lion Rockiga ja päike kõrvetab armutult, sestap suundume kohalikku surfipoodi ennast maha ununenud mütside ja päikesekreemiga varustama. Poeomanik, rõõmsameelne heledapäine naine uurib kiwi’le omase sõbralikkusega meie päritolu kohta ja nendib seejärel muretult: „Ma olen geograafias väga nõrk, aga Eesti tundub olevat väga-väga kaugel, te pidite ikka tõsiselt tahtma siia tulla.“
Kohalikus poes pakutakse enda valmistatud värskeid saiakesi, kooke ja limonaade. Ja muide, see pood on müügis – kas poleks tore siinses paradiisis kauplust pidada ning inimesi küpsetistega rõõmustada? Meile tundub see küll sel hetkel toreda perspektiivina. Pihal teeme ka matka Kitekite joa juurde, mis on Waitakere Rangesi rahvuspargi kaunimaid jugasid. Rada kulgeb läbi lopsaka vihmametsa, siin on palju puusõnajalgu, pööke ja vulkaanilisi kivimeid, saab minna nii joa tippu kui ka jalamile ning sealses looduslikus basseinis ujuda.
Teine võimas koht on Cathedral Cove Coromandeli poolsaarel Hahei küla lähedal, sinna jõudmiseks tuleb ette võtta üsna mägine matk, mis on neid tõusumeetreid igati väärt. Algab see ettevõtmine väikese segadusega Hahei külas, kus me sõidame kaardi järgi parklasse, kus peaks algama matkatee, kuid tuleb välja, et matkaraja parklasse parkida ei tohi, sinna saab vaid spetsiaalse bussiga, mille eest tuleb maksta. Mis seal ikka, tuleb tuldud teed tagasi sõita, et siis selle tasulise bussiga taas mäkke sõita. Teine võimalus on ka läheneda veeteed pidi, kuid veetaksot me ei märka. Cathedral Cove on oma nime saanud tänu suurele looduslikule kaarele, mis meenutabki katedraali, liiv on siin lumivalge ja vesi türkiissinine.
Lõunasaar – Fiordlandi rahvuspark ja Milford Sound
Käes on aeg lennata Lõunasaarele. Võiks öelda, et hilisõhtu Christchurchis võtab meid vastu tunduvalt kodusema ja eestipärasema kliimaga, sajab kerget vihma, on tuuline ja umbes alla kümne kraadi sooja võrrelduna Põhjasaare 25 kraadiga. Aga juba lennukiseltskonna matkavarustuse järgi võib aimata, et siiatulijatel on tõsised kavatsused kohalike matkaradade põhjalikuks vallutamiseks.
Kodus reisiks ette valmistudes oleme vaadanud lugematul hulgal videoid ja lugenud ning üks koht me soovide nimekirjas on Fiordlandi rahvuspargis asuv Milford Sound. See maagiline paik asuks justkui maailma lõpus, Christchurchist peame sinna sõitma ligi 1000 kilomeetrit, aga need kilomeetrid on väga vaheldusrikkad, türkiissinine veega järved ja lumised mäetipud vahelduvad kõrbemaastikku meenutava loodusega koos kuivanud jõesängide ja hiiglaslike kaljuseintega ning Fiordlandile lähemale jõudes näeme aina lopsakamat ja metsasemat vaatepilti.
Sõnajalad loovad lummava vaatepildi
Koolis bioloogia eriklassis tegin herbaariumi sõnajalgadest ja juba sellest ajast on need salapärased taimed mu lemmikud. Uus-Meremaa on tõeline sõnajalgade paradiis, siin kasvab üle 200 sõnajalaliigi, millest paljud on endeemilised. Näiteks suuremad puusõnajalad võivad kasvada isegi kuni 20 meetri kõrguseks ja väiksemad sõnajalad moodustada vihmametsade põhistruktuuri, eriti palju kasvab neid niisketes vihmametsades lõunasaarel. Siin ringi jalutades haarab mind rõõmus elevus, selles salapärases võlumetsas tahaks võimalikult kaua viibida, kogu meie reisiseltskond on vaimustuses. Kohalikud ise jagavad täiel määral me vaimustust, näiteks hõbesõnajalg on Uus-Meremaa rahvuslik sümbol. Paljud vihmametsade sõnajalad on seotud dinosauruste ajastuga ja pärinevad Gondwana ajast. Maoorid kasutasid sõnajalgu ravimtaimena, toiduks ja peavarju ehitamiseks.
Teel Milfordi ööbime kahes kohas, kõigepealt peatume Tekapo järveäärses külas, kus lapsed soovivad kindlasti teha öise tähistaeva vaatlustuuri. Siin on väga vähe valgusreostust ja seetõttu näeb lugematul arvul eredaid tähti, Lõuna Risti, Linnuteed ja hea õnne korral ka virmalisi. Hommikul alustame teed Uus-Meremaa kõrgeima tipuga mäe Mt Cooki (3724 meetrit) suunas, et sealkandis matkata Hooker Valley track’il, see on füüsiliselt lihtne vägevate vaadetega umbes kümnekilomeetrine teekond üle võimsate liustikujõgede, taamal majesteetlik Mt Cooki lumine mäetipp. Matkahuvilistele, kellel rohkem aega, soovitaks Mueller Hut’i matka koos ööbimisega, kindlasti tasuks ette broneerida ööbimine ja seda igal pool, kus on soov teha pikem matk.
Te Anaust edasi jääb vaid ürgne loodus
Ööbime Queenstownis ja sealt edasi jääb viimase asustusena teele Te Anau nimeline väikelinnake, kus sööme maailma parimat pitsat. Te Anaus kasvab otse keset järve loodusfotograafide poolt palju pildistatud puu, sarnaselt kuulsa Wanaka puuga, kuid see ei ole nii turistiderohkes kohas. Te Anaust edasi sõites oleme vaid looduse meelevallas, mobiililevi enam ei ole.
Umbes paari tunniga jõuame UNESCO maailmapärandisse kuuluvasse Milford Soundi, kus fjorde ümbritsevad kaljuseinad tõusevad püstloodis otse veest 1200 meetri kõrgusele ja kaljudelt langevad alla võimsad kosed, helesinine vesi on kontrastiks rohelistele ja niisketele vihmametsadele. Milford Soundi üks ikoonilisemaid mägesid on omapärase terava tipuga Mitre Peak. Siinse loodusega tutvumiseks on mitu varianti, saab sõita kajakiga fjordide vahel, teha läbi 53,5-kilomeetrine Milford track (soovitatakse soojalt).
Meie valisime ajapuudusel laevasõidu. Kapten, kes lisaks rooli keeramisele ka giidi rollis, tüürib laeva võimalikult kaljuseinte lähedale ning räägib kullatud kaljudest. Tõepoolest, jugade niisutatud sambla ja vetikatega kaetud kaljud helgivad päikesevalguse käes kuldselt, Milford Soundis sajab keskmiselt 300 päeva aastas. Kapten väidab muiates, et siinsete koskede vesi teeb kümme aastat nooremaks, ja juhib väikese laeva kose vahetusse lähedusse, nii saavad kõik soovijad seda imet katsetada. Isegi kui sellist mõju sel kosel ei ole, on vesi väga kosutav, sillerdav ja värske. Fjordide vahelt hakkab paistma hiiglaslik ookean ja kapten nendib, et kui vaid kütust jaguks, võiksime nüüd kolme ööpäevaga Austraaliasse põrutada, aga jääme seekord siiski fjordide ja neid ümbritsevate majesteetlike kaljude vahele. Fiordlandist tagasi tulles hakkame liikuma mööda idakallast Christchurchi suunas tagasi eesmärgiga teha pikem peatus Otago poolsaarel.
Dunedin – elegantse arhitektuuriga ülikoolilinn
Mägiteedel sõites tulevad juhuslikult kõneaineks maailma kõige järsemad teed ning guugeldanud nende asukohti, avastame üllatusega, et oleme just teel maailma kõige järsema tänavaga linna Dunedini. Poisid elavnevad silmanähtavalt ja esimese asjana rühivad Guinnessi rekordite raamatusse talletatud umbes 35-protsendilise kaldega Baldwin Streeti pidi üles ja siis jälle alla tagasi. Rõõmu kui palju!
Edinburghi järgi nime saanud Uus-Meremaa vanimal ülikoolilinnal Dunedinil on siiski palju enamat pakkuda kui maailma järsem tee. Minu jaoks on see nähtud Uus-Meremaa linnadest kõige võluvam ja omanäolisem, kõnnime linna künklikel teedel ja imetleme vaimustusega siinset arhitektuuri, milles on segu šoti ja viktoriaanlikust ning 20. sajandi alguse art déco ja modernismi pärandist, sekka palju kaasaegset tänavakunsti. Linna õitseng on toimunud tänu Otago kullapalavikule (1861), mis tõi siia palju jõukust ja investeeringuid.
Eriliselt jääb silma raudteejaam, mida on nimetatud ka maailma ilusaimaks jaamaks, arhitektiks on sel hoonel George Troup, kelle hüüdnimi oli muide „Piparkoogimeister“, sest tema teoseid iseloomustab äärmiselt suur detailirohkus. Praegu pigem kunstigalerii, kohviku ja laupäevaturuna tegutsev hoone on ehitatud Flandria renessansi stiilis kohalikust mustast basaltkivist ja kaunistatud valge Oamaru lubjakiviga, mis loob silmapaistva ja ainulaadse kontrasti. Dunedini linnamiljöö avastamine toob hea vahelduse meie valdavalt loodusradadel kulgevasse matkareisi. Siit edasi suundume Otago poolsaare unikaalse loodusega tutvuma.
Otago poolsaar – merilõvid, kollasilmsed pingviinid ja kuninglikud albatrossid
Mägine Otago poolsaar koos oma kauni rannajoonega tekitab soovi pidevalt auto peatada ning järjekordseid piltpostkaarte jäädvustada. Kuna aeg on piiratud, siis püüame ennast vaos hoida.
Ainult selles piirkonnas elavad kogu maailmas haruldased kollasilmsed pingviinid, merilõvid ja albatrossid. Hookeri merilõvide (whakahao) nägemiseks ronime alla 50-korruselise maja kõrgustest liikuvatest liivadüünidest (NB! Pärast tuleb ka tagasi üles ronida) Sandfly Beachile ja jõuame hiiglaslike lainetega tuulisesse ookeaniranda, kus sõna otseses mõttes igal sammul merilõvid omas elemendis – mõned on otsinud tuulevarju liivavallist ja magavad magusalt, teised mängivad ja püherdavad koos poegadega rannaliival, kolmandad suunduvad pärastlõunasele suplusele. Muide, isane merilõvi võib kasvada 3,5 meetri pikkuseks ja kaaluda üle 400 kilo.
See rand on merilõvide pärusmaa, kus meie liigume tasahilju tagasihoidliku kõrvaltvaatajana, et võimalikult vähe häirida looduslikku idülli. Nii see peabki olema. Kohalikud looduskaitsjad on teinud imetlusväärse töö, et haruldased loomaliikide populatsioonid taastuksid ja saaksid neile omast looduskeskkonda segamatult nautida. Igatahes on liivadüünidel turnimine pingutust väärt!
Sama rand on koduks ka maailma haruldasematele, helekollaste silmade ja kollaka peatriibuga pingviinidele (hoiho), aga nemad jäävad meil seekord ajapuudusel nägemata, sest erakliku käitumisega pingviinide kolooniad ilmuvad randa pärast päikeseloojangut. Kohalikel on oma nipid, kuidas pingviine vaadelda, meie peame kahjuks õhtuhämaruses juba lahkuma.
Nüüd tuleb jätkata teekonda tagasi Christchurchi, kus meid ootab varahommikune lend, mis viib meid Eesti suvelaadse kliimaga põhjasaarelt veel mõneks ajaks kuuma Sydney sügisesse.
Nägemist, Uus-Meremaa, me tuleme kindlasti veel tagasi!
***
Uus-Meremaa ehk maoori keeles Auotearoa (’pika valge pilve maa’) on saareriik Vaikse ookeani edelaosas.
Riik koosneb kahest suuremast saarest – Põhjasaarest ja Lõunasaarest – ning üle 700 väiksemast saarest. Lähim suurim maismaa on ca 2000 km kaugusel asuv Austraalia.
Suurim linn on Auckland ja pealinn Wellington, mis on ka maailma lõunapoolseim pealinn.
Polüneesia päritolu meresõitjad maoorid saabusid Uus-Meremaale umbes 1250‒1300 pKr tõenäoliselt Tahitilt või Cooki saartelt, Hawaiki piirkonnast.
Uus-Meremaa rahvuslind on kiivi, kes on lennuvõimetu, öise eluviisiga ja iseloomuliku pika nokaga, endeemiline vaid Uus-Meremaal.
Hõbesõnajalg on Uus-Meremaa rahvuslik sümbol.
Kuna riik on kahe tektoonilise plaadi kokkupuutekohas, on seal sageli maavärinaid.
„Sõrmuste isand“ ja „Kääbik“ filmiti Uus-Meremaal. Hobbiton, kääbikute küla, asub Matamata linnas. Ka „Avatar“ on saanud siit inspiratsiooni.
Matkamise hõlbustamiseks laadi alla rakendus Campermate, kus ööbimiskohad kergesti leitavad.
Valik maoorikeelseid väljendeid
Tēnā koe (ametlikum), Kia ora – Tervitus
Ka kite (anō) – Näeme varsti (taas)
Me hui tahi tāua – Tahaksin sinuga kohtuda.
Ngā manaakitanga – Parimate soovidega
- Auckland
- Avatar
- Baldwin Street
- campervan
- Cathedral Cove
- Christchurch
- Dunedin
- Fiordlandi rahvuspark
- Guinnessi rekord
- Hando Eilsen
- Hobbiton
- hõbesõnajalg
- Kääbik
- liivadüünid
- maoorid
- Matamata linn
- Milford Sound
- Mitre Peak
- Mt Cook
- Otago kullapalavik
- Rotorua
- Sandfly Beach
- sõjatants haka
- Sõrmuste isand
- Stina Eilsen
- Tā moko
- UNESCO maailmapärand
- Uus Meremaa
- Waitakere Rangesi rahvuspark
- whakairo
- Whakarewarewa küla
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
