Kui me lennueelsel õhtul abikaasaga kodus söögilaua ääres istusime, vaatas ta mulle korraga otsa ja küsis, kas me tõepoolest läheme Colombiasse. Seljakottidega. Kahekesi, peaaegu kuuks ajaks. Riiki, kus keegi sisuliselt inglise keelt ei räägi. Ma vastasin, et jah. Me läheme.
Alguses pidi olema meid neli. Aga nagu elus ikka, juhtub pikalt ette ostetud lennupiletitega nii, et keegi jääb haigeks või teeb elu oma korrektuurid, nii jäigi meid alles kaks. Kuna reisiplaanid muutusid üsna viimasel hetkel ja olime ise nädala enne reisi kahevahel, ei olnud meil mitte midagi ette planeeritud. Olid ainult Tallinna-Frankfurdi-Bogotá lennupiletid, mis sisaldasid ainult käsipagasit. Ja muidugi piletid koju tagasi. Pean mainima, et tavaliselt lendame ikka kohvrite või kohvrikestega, aga kes pikamaalende on ostnud, see teab, et pagasist loobumine annab mõne lennufirma puhul eeskujuliku hinnasoodustuse ja kahekesi reisides, eriti pikalt, on iga euro sageli ka arvel. Nüüd, Tallinnas seda lugu kirjutades mõtlen, et kes keskeas nii reisib, aga tuleb välja, et reisib ikka küll ja kuidas veel.
Miks Colombia, on meilt küsitud. Aasta varem käisime seltskonnaga Peruus ja see oli omamoodi seiklus, kuid selle riigi hingemattev loodus, võimsad vaatamisväärsused, hea toit ja soodne hinnatase jäid meid kummitama. Tundus loogiline võtta veelgi suurem väljakutse ja seda Colombia oli. Etteruttavalt ütlen, et ainult heas mõttes.
Öö on saabunud ehk kus magada?
Lennukisse me Tallinnas igatahes saime ja seejärel vaibus ka ärevus. Lõppeks ei saa ju koos tundmatusse reisimine olla raskem kui abielu, seegi on ju paras matk kuhugi, mille sihtkohta mitte keegi ei tea.
Hakkasime Frankfurti jõudes Colombia pealinna Bogotásse majutust otsima ja täitsime e-viisa, mille eest raha ei küsita. Colombia on üsna sarnane Taisse või Vietnami lendamisega, lennuaeg on sama, üks vahemaandumine tuleb üldjuhul ikka teha, samuti on vajalik, et pass kehtiks koju tagasi tulles vähemalt kuus kuud.
Kuna olime teinud vähe eeltööd, siis meie üllatuseks selgus, et Colombias toimib väga hästi AirBnB, valik on hea ja hinnad soodsad. Samuti toimib meile tuttav booking.com, seal on suurem valik hotelle, kuid ka eramajutused reklaamivad end seal.
Kui arvestasime kokku 26 ööd, siis keskmine hind korteri rendi eest heas piirkonnas tuli keskeltläbi 50 eurot öö. Selle raha eest sai päris kobedaid elamisi, tavaliselt kahetoalisi, privaatse vannitoa ja köögiga. Mainin privaatset vannituba põhjusel, et Colombia on eelarvetundlike seljakotirändurite sihtkoht, mistõttu pakutakse ka jagatud vannitoaga elamisi. Seega loe hoolikalt. Jagatud vannitoa ja jagatud ühiselamu tüüpi majutusi on võimalik broneerida ka märksa soodsamalt, kuid sõltub, kas reisitakse üksi, paarina või perega.
Colombias on oluline vaadata, millises linna piirkonnas või linnaosas ööbite. Lugedes teiste rändurite kogemusi, siis kuigi Colombia on lõviosas turvaline (meid ei röövitud ega meilt ei näpatud reisi ajal kordagi), on linnaosasid, kuhu eriti ei soovitata majutust võtta. Väiksemate linnade puhul on majutusasutused või AirBnB koondunud tavaliselt nagunii kesklinna ossa, kuid suurlinnades nagu Bogotá, Medellín või Barranquilla on see levinum. Samas, kui üksi öösel mitte ringi kolada ja ise mitte pahandusi otsida, on kõik hästi.
Arvestama peab, et Colombia on siiski suur riik ja eri piirkondades on oluline vaadata, kas vajate jahutust või kütet. Colombia pealinnas on jaanuariõhtul jahe, võib olla ka 15 kraadi ringis, mistõttu võiks valida küttega majutuse. Enamasti seda luksust ei pakuta ja duši alt tulles oli ikka päris külm. Seevastu päevad kostitasid meid ligikaudu 25-kraadise soojaga. Cartagenas, vastuoksa, peab jahutus kindlasti olema, sest öösel ei lange temperatuur eriti alla 30 kraadi ja õhuniiskus on kõrge, seal ei ole eurooplasel võimalik konditsioneerita magada. Või vähemalt meil. AirBnB ja booking.com-i kaudu saab maksta broneerimiskeskkondades. Mis Colombiat aga läbivalt iseloomustab – passi kontrollitakse väga põhjalikult kõikides majutuskohtades, üldjuhul on vastuvõtus turvamees, kes iga tähte loeb ja vihikusse ka üles täheldab. Seda vaatamata tõigale, et me olime sellesama info juba broneeringukeskkonda sisestanud ja lisaks dokumentidest fotod lisanud.
Buss ja takso ehk transport Colombias
Kuna meil kindlat plaani polnud, liikusime linnast linna ja vaatamisväärsusest vaatamisväärsuseni paaripäevase etteplaneerimisega. Colombia transpordisüsteem ehk selle lihtsus, kiirus, hind ja puhtus üllatas meid kohe väga. Võiks öelda – sajaga. Colombias on kindlasti vajalik InDrive’i nimeline äpp, mis on nagu meile tuttav Bolt, ainult et seal annab süsteem aadressi sisestades soovitusliku hinna ja seejärel pakud oma hinna. Taksojuhid vaatavad sinu pakkumist ja kas pakuvad sama hinda või kirjutavad süsteemis oma hinna. Sellega läks nii, et üldiselt saime soovitatud hinna või veidi soodsama, kui süsteem ise pakkus. Takso on odav. Kohe väga. Pooletunnise sõidu eest maksime suurtes linnades kahe euro ringis, kolmveerandtunnise eest teinekord neli. Ehk kui ei viitsi mõelda või oled õhtuks juba matkamisest nii väsinud, et jalad ei kanna, tellid takso ja arve pärast ei nuta.
InDrive’is tuleb maksta sularahas ehk sularaha on kuningas. Samuti toimib Uber, kus saab maksta ka äpis oleva pangakaardi abil, aga Uberi ja InDrive’i hindu ei anna võrrelda, Uber on kallis. Alguses küll võrdlesime kahe äpi hindu, aga üsna kiirelt sai selgeks, et InDrive on odav. Kaardiga maksmise kohta lisan, et väga paljudes kauplustes ja toidukohtades sai maksta kaardiga, aga alati maksab enne küsida, sest vahel peidetakse makseterminal leti alla. Sularaha on muidugi alati parim.
Colombia teedevõrk on väga heas korras. Me tegelikult ootasime katkiseid maanteid ja aukus tänavaid, aga midagi sellist ei õnnestunud isegi väiksemates piirkondades näha. Teeservad olid korrastatud ja enamjaolt puhtad (üllatuslikult kõige enam prügi oli San Andrési saarel).
Bussiliiklus on taksost veelgi soodsam – suurlinnades liiguvad liinibussid, kuskil 50 senti sõit ja nagu meilgi, hüppad peatusest peale. Linnaliinide puhul peab arvestama, et neil on sõidukaardid, nagu Tallinnas roheline kaart. Sinna tuleb raha peale laadida, muidu ei saa hiljem väravast välja, sest suurem osa linnaliinide peatusi on nii-öelda viisaka võre taga. Ikka selleks, et keegi jänest ei sõidaks. Bussid on suured, mitme lõõtsaga, puhtad, viisakad. Pikemaid vahemaid liikusime kaugliinidega, näiteks Pereirast Salentosse tunnikest sõitu maksis 1,50 eurot. Meil oli liikumiseks kasutusel Google Maps, mis aga palju segadust tekitas, oli bussijaama otsimine. Sisestad äppi bus station ja no ei leia. Saime selgeks, et otsida tuleb Terminal de Transporte, see töötas igas linnas. Pisemates on üks, aga suuremates võib olla mitu, seega pange tähele, kust kuhu sõidate.
Tunni-paaristel bussisõitudel tuleb lihtsalt hops! taksosse hüpata, sõita nii-öelda bussiterminali ja seal on juba lihtne – iga linna kohta on oma aken, mille kohal suur helendav silt sihtkoha nimega. Maksta saab enamasti kaardiga. Kuu aja jooksul oli bussipileti jaoks sularaha vaja vaid paaril korral. Lühemad linnadevahelised bussid on väga huvitavad, neil ei ole konkreetset sõiduplaani. Niipea kui buss on rahvast täis – ja tavaliselt juhtub see üsna ruttu –, läheb buss teele ning kohe tuleb asemele uus. Colombialased on pikkade vahemaadega harjunud ja kuna inimesi elab seal üle 50 miljoni (pealinnas ligikaudu 7 miljonit), on see ka loogiline lahendus.
Kõige pikem sõit, mille Colombias tegime, oli Pereirast Medellíni, kestis see umbes viis tundi ja maksis veidi üle kümne euro. Läksime nii-öelda ööbussile, kus sai istmed lebosse lasta ja pikutada. Istmed olid laiad ja mõnusad, mida peab aga arvestama, ka öösel kiputakse jahutust põhja keerama ja kaasa tuleb võtta pusa, tekikene (minul oli rannalina) ja soovitan ka kõrvatroppe. Miks? Sest bussijuht laseb raadiost salsa-salsat. Reisikirju lugedes tundus selline soovitus imelik, aga omal nahal sai kogetud, et kui keskmaal oli õhtul väljas 26‒30 kraadi, oli bussis hundilaut. Ja pidu. Korraga.
Fly on the wings of Wingo
Suurriikide puhul ei saa üle ega ümber siselendudest ja neid me armastasime. Esmalt tänu hinnale – tegime neli siselendu ja hinnatase jäi 35‒60 euro vahele. Kuna planeerisime minekuid jooksvalt, siis ei saanud alati parimaid hindu, aga kui suudate Eestist oma lennuplaani paika panna, on võimalik lennata väga heade hindadega. Lennujaamad ja lennukid on puhtad, viisakad, paremad kui nii mõneski Euroopa linnas meile pakutakse. Ja mis eriti meeldis, vedelikupiiranguid ei ole. Võta kaasa õlut, vett, liiter šampooni, keegi ei käsi seda enne turvakontrolli ära juua või minema visata. Eurooplasena tundus see eriti kummaline – et ma võin ju igasuguseid kemikaale õllekastis kaasas kanda. Meenuvad Euroopa lennujaamade karmid turvakontrollid, kus on ära võetud 75 ml hambapasta – ei ole lubatud. Läpakas paluti mõnikord välja võtta, aga mitte alati. Colombias on mitu lennufirmat, meie kasutasime neist kolme: Latam, Wingo, Avianca. Viimased kaks on soodsamad, kuid rohkem jälgitakse pagasit, mida oled ostnud ja millega lennukisse püüad trügida. Sest taas, lennukid on kui mitte täiesti, siis üsna täis. Kuna lennud on lühikesed, võib ka mitte maksta selle eest, et saaks kõrvuti istuma. Jälle eurod kui maast leitud.
Rahast veel nii palju, et Colombia peeso on üsna volatiilne. Eestist tulles selgus, et kõige hullem on raha välja võtta pangaautomaadist, see oli lausa röövimine. Soodsam oli maksta kaardiga ja kõige parem oli rahavahetus, sel puhul tuli siiski valida valuutavahetuspunkti, mõnel on kenasti kurss ka kodulehel olemas. Siiski ei ole vaja, nagu reisidel ikka, oma eurodes-dollarites-jeenides sularahaga esineda, seda on mõtet panna mitmesse eri kotti või taskusse ja suuremad summad jätta majutusse. Majutusasutustes ei läinud meil midagi kaotsi, abikaasa kaotas küll kaks mütsi, aga neist üks jäi taksosse ja teine lendas merel tuulega peast. Need olid siis meie kõige suuremad kaod.
Kuhu minna, mida teha?
Kui saad majutuse valimise ja transpordi Colombias käppa, on väga lihtne liikuda. Me olime enda meelest üsna tempokad, liikusime ligikaudu 12 linna vahel ja külastasime seal lähedalasuvaid vaatamisväärsusi, aga suutsime katta vaid lõviosa sellest, mida sel imelisel ja sõbralike kohalikega riigil pakkuda on. Neist saaks teha eraldi loo, aga kirjeldan lühidalt, mis meie valikusse jäi.
Bogotás ehk pealinnas jõudsime kahte kohta, esiteks nende tuntud mäele Monserratele. Vaatamisväärsuste puhul peab arvestama kahte asja. Esiteks, kohalikud puhkavad suuresti pühapäeval ja neilegi meeldivad kohalikud põnevad paigad, seega piletijärjekorda tuleks saabuda hiljemalt kell 9‒10. Muidu ootad kaks tundi järjekorras ega pruugi kõike näha, näiteks Cocora Valleys ei jõuagi muidu ringi jalutada. Või Tayrona rahvusparki Santa Marta lähedal ei lasta pärast keskpäeva enam sissegi. Teiseks, vaatamisväärsustesse pääsemiseks on vaja passi või ID-kaarti, kõik külalised registreeritakse. Meie reisi jooksul oli vaid üks muuseum, kus dokumenti vaja polnud. Dokumenti küsitakse muide ka pikamaabussidega sõites. Meie tegime passist foto ja ka see ajas asja kenasti ära (välja arvatud bussis, lennukis ja majutuses, sel küsiti paberdokumenti). Suur osa vaatamisväärsusi on muidugi pileti eest, mis kohalikele soodne, kuid (sise)turistile olid erinevad atraktsioonid 15‒50 eurot, seega Colombia elatustaset arvestades oli mõni neist väga kallis.
Bogotást on lihtne sõita bussiga Zipaquirásse, kus asub Catedral De Sal ehk vanasse soolakaevandusse ehitatud kirik. Taksoga bussiterminali, otsid Zipaquirá sildiga piletiakna, ütled vigases hispaania keeles dos boletos Zipaquirá ja otsid nurga tagant õige sildiga bussipeatuse. Katedraal ise on imeline, kindel soovitus.
Bogotást lendasime Pereirasse, mis koos Armenia ja Salentoga on tuntud kui kohviistanduste ala, samuti asub Salento lähedal Cocora Valley, kus kasvavad maailma kõige kõrgemad palmid. Sama lugu, majutusest taksoga Pereira bussiterminali, Salento aken, bussi ja kohale. Pereirast sõitsime bussiga veel Manizalesesse, kus väisasime härjavõitlust. See on taas pikem lugu, aga nüüd on elus korra nähtud, rohkem ei läheks. Kes aga tahab näha musta ja valget karnevali, siis tasub Manizalesesse minna jaanuari esimeseks nädalaks, siis on seal tõeline Brasiilia fiesta ja karneval.
Pereira ja suuruselt teise linna Medellíni vahel liikusime bussiga. Medellínist kahetunnise sõidu kaugusel asub El Peñón de Guatapé nimeline mägi, mida soovitame samuti külastada, sinna saab nii korraldatud reiside kui ka bussiga. Kogu see piirkond on väga roheline, puhas ja ilus, kuivõrd Pereirast Medellínini on ilm kuskil 26 kraadi kandis, kuid pole liiga palav ega öösel liiga külm (nagu on Bogotás).
Järgmiseks oli meil lend Barranquillasse, kust liikusime bussiga Tayrona rahvusparki, Tayronas ööbisime võrkkiikedes. Tayrona kohta on veebis palju pilte ja lugusid, see on kindlasti koht, kus ööbida (soojad riided kaasa, öösel on külm!). Kuna aeg surus peale, siis meie Santa Marta külastus, mis on kui värav Tayronasse, jäi üürikeseks.
Barranquillast sõitsime bussiga Colombia suvepealinna Cartagenasse, mis on USA ja prantsuse turistide üks suur tõmbenumbreid. Cartagenast rentisime jahi, mille kapteniga sobitasin tutvust läbi Facebooki seljakotirändurite grupi. Tee viis meid Rosario saartele, külastasime ka Múcurat, Tintipáni ja maailma suurimat isetekkelist kalurisaart Islotet (Santa Cruz del Islote). Sõit kestis kokku kolm päeva, seega saime jahi peal olla ka kolm ööd, mis hoidis reisikulusid kokku, sest see oli kahtlemata meie kõige kallim „majutus“, keskeltläbi 230 eurot inimese kohta. Kas see oli seda väärt? Jah, oli.
Cartagena ja selle kindluse sees olev linnaosa (Walled City) on väisamist väärt, aga arvestades kruiisilaevadega saabuvate turistide hordi, me üle kahe õhtu seal välja ei kannatanud. Lisaks oli seal, erinevalt teistest linnadest, pealetükkivad tänavakaubitsejad, kellest tuli, nagu ikka, tuimalt mööda jalutada.
Cartagenast lendasime Colombia tuntumale saarele San Andrésile. Kuigi meid hoiatati, et see on kallis koht, oli nii majutuse kui ka toidu hinnatase üsna sarnane ülejäänud riigiga. Saarel on mõistlik rentida roller või kui teid on rohkem, golfikärulaadne masin. San Andrésil on palju imeilusaid randu, kuid peab mainima, et seal ei olnud nii puhas kui mujal Colombias. Aga türkiissinine vesi ja valge liiv oli imeline, sellist vaatepilti on seal palju. Selle saare puhul peab arvestama, et seal on turismimaks 30 eurot inimese kohta ja selle korjab kokku lennufirma, millega tulete. Takso on saarel kallim kui mandril ja hinnad on fikseeritud, seega InDrive’i saime lõpuks ära kustutada.
***
• Kõige sagedamini küsivad sõbrad ja tuttavad, kas Colombia on ohutu. Jah on, kui ei lähe pahandusi ja tüdrukuid otsima (kahjuks see äri on seal toimiv). Ära lehvita rahaga, aga nii kehtib see soovitus tegelikult ju kõikides riikides.
• Seljakotiga rändamine hoiab kokku lennukulusid, samuti on mugav hüpata taksost bussi, bussist taksosse jne. Sul ei ole nii palju asju vaja, eriti kui majutuses on pesumasin. Ja üldiselt on.
• Jooksvalt reisi planeerides on eelis selles, et kui mõni paik on põnev, saad pikemaks jääda, majutust õnnestus kenasti pikendada.
• Takso jaoks varu piisavalt sularaha.
• Enne ükskõik millise ostu sooritamist küsi, palju asi või teenus maksab. Kui küsid, saad enam-vähem ausa hinna. Kui ei küsi, võid saada kõrge hinna (kasutasime lauset ćuanto cuesta või esta). Hinda lase näidata kalkulaatoril (numbrite õppimine võib võtta aega).
• Kui midagi aru ei saa, siis kasuta Google Translate’i, kohalikud püüavad igati mõista ja aidata.
• Ühistransport on loogiline, lihtne ja odav.
• Lennud broneeri ette, see on hinnavõit. Aga ka jooksvalt soetades hind otseselt ei kägista.
• Reisi inimesega, kes on loomult seikleja ning kannatab ebamäärasust ja plaanitut rändamist, muul juhul võib sellise reisi puhul lahutus majja tulla.
- Avianca
- Barranquilla
- Bogota
- Cartagena
- Catedral De Sal
- Cocora Valley
- Colombia
- El Peñón de Guatapé
- Evelin Puusepp
- InDrive
- kruiisilaevad
- Latam
- Medellín
- Monserrate
- Múcura
- Pereira
- Rosario saared
- Salento
- San Andres
- Santa Cruz del Islote
- seljakotirändurid
- Tayrona rahvuspark
- Tintipán
- uber
- Walled City
- Wingo
- Zipaquirá
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
