Eesti väikesadamate võrgustiku välja ehitamist koordineerinud Jaano Martin Ots kirjutab Hiiumaa erilisest võlust.
Maailmameres on miljon saart, inimesed elavad neist pisut rohkem kui kümnel tuhandel. Hiiumaa on aga ainus. Mis selle maalapi Rohukülast vaid pooletunnise kiirpaadisõidu kaugusel nii eriliseks teeb, on raske seletada. Tuleb kohale tulla, mere äärde või metsa maha istuda, silmad kinni panna ja tunnetada. Kui mandrimõtted kohe peast välja ei lähe, kulub teinekord jupp aega, kuni õige tunne peale tuleb. See süvenenud mittemidagitegemise seisund, kui maailma asjad tähtsusjärjekorras õigetele kohtadele astuvad. Vanad aeglased praamid olid isegi paremad – kui laev ennast läbi jää lõpuks kohale pressis, olid linnaasjad juba ununenud.
Hiiumaa on mandrist just nii kaugel, et mitte muutuda enesestmõistetavaks külastuskohaks. Pealtnäha tavaline Eesti maakond, on ta siiski piisavalt eriline, et jätkuvalt kirgi kütta. Olen Rohuküla-Heltermaa liinilaevade reederitele päris hea hulga rublasid-kroone-eurosid viinud, näinud Hiiumaad nõukogude piiritsoonina, metallipalavikus noorriigi ääremaana ja eliitaarseks areneva puhkepiirkonnana. Mõndagi on ajaga muutunud, kuid see päris miski püsib.
Uus äge Kalana sadam koos tipptasemel resto ja uuselamurajooniga on modern, kõrged Ristna surfilained on Kõpu tippu uhtunud üle kümne tuhande aasta. Mõned asjad on Hiiumaal veel vanamoodi, kasvõi muretu „jo vaadab“ või väetusjärge tähistav toigas Naabri-Juhani põllul. Ja hiidlased. Nendeta räägiksime lihtsalt mingist kohast kuskil mitte kaugel Eesti läänerannikust. Kui keegi ikka peab iga oma eluolu tahku läbi mõeldes arvestama, et meri on ümberringi ja elekter, internet ning laevaühendus ei olegi tasuta inimõigused, siis muutub vastavalt ka mõttemaailm.
Pealtnäha on hiidlane nagu inimene ikka. Isegi kogenud silma-kõrva jaoks võib vahe tegemine keeruline olla. Aga ükskord tuleb see välja ja siis saab vahest aru küll. Mõned mu elus oluliseks osutunud inimesed on hiidlased. Ühtedest teadsin juba kooliajal, et nad elavad mingis isemoodi kohas, teiste puhul koorus hiidlus välja pikema perioodi jooksul. See on aidanud Hiiumaa fenomenist ehk pisut rohkem aru saama hakata.
Nagu Kõpu poolsaar võtab stoilise rahuga vastu süüdvesti tormides Läänemere kõrgeimateks kerkivad murdlained, jääb ükskõik kui keerulistes oludes muretuks ka muu Hiiumaa. Mittehiidlane seda vist lõpuni ei mõistagi. Isegi Tõnu Õnnepalu ja Fred Jüssi suutsid hiiumaalisust küll mõnevõrra kirjeldada, aga Hiiumaale pidama ei jäänud. Kangem kraam ei olegi igaühele mõeldud.
Selles numbris
- Hiiumaast ja endast
- Tiiu Masing: „Aeg ei ole raiskamiseks!“
- Tahkuna tuletorn kutsub laskuma
- Yui Yui: „Kui ma Eestisse tulin, sõin lund.“
- Hiiumaa rootslased
- Ebareaalne koht 12 miili kaugusel Eestist
- Lauri Saatpalu: „Ole valmis kõigeks!“
- Retro hiiu moodi
- Üllar Soonik: „Kõik mu huvid on loodusega seotud.“
- Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos
- Kalana – koht, kuhu tahaks jääda
- Margit Kääramees: „Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam.“
- Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“
- Klaasikunstnik Kalli Sein: „Hiiumaa on loomiseks ideaalne paik!“
- Ülo Sooster 100
- Nelja Nurga galerii
- Hiiumaa sõber Justyna Seniuta
- Marco Pärtel: „Viscosa kultuuritehasest sai juhuse tahtel mu eluprojekt!“
- Kadri Valdma: „Tuleb kasutada vanu masinaid ja kohalikku toorainet, et oleks väike jalajälg.“
- Hiiumaa – roheline pärandsaar sinises meres
- Välismaalased Hiiumaast
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2024
