Tõnu Õnnepalu: „Hiiumaa talvedes on midagi väga erilist.“

Kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjeldab oma sidet Hiiumaaga.

Pariis ja Hiiumaa on midagi väga erinevat. Aga ometi tundub mulle, et sul on mõlemal pool hea olnud. Kas neis paikades on su jaoks mingi hingerahu või muu ühine teema, mis on hea?

Niimoodi minu elu poolusteks nad on saanud jah. Hiiumaalt läksin Pariisi ja Pariisist tulin jälle alati Hiiumaale tagasi. Saarel unistasin suurest linnast ja suures linnas väikesest saarest. Muidugi mitte alati. Just nimelt, mõlemas paigas oli neid hingerahu, lihtsalt kohaloleku aegu, aegu, kui elu, nii nagu ta on, ongi huvitav ja ei tahagi midagi muud. Tihti on need head ja eneseküllased ajad olnud seotud kirjutamisega. Võib-olla siis kirjutamine, sõna ongi see mu päris kodumaa ja kodu­paik. See on ju ka kodupaik, mille igale poole saab kaasa võtta, isegi kohvrit pole vaja. Paik, mis polegi paik, on alati mujal. „Mujal kodus“ oli mu triloogia pealkiri, nüüd vist alles õieti saan aru, mida see tähendab. 

Aga miks nad mõlemad nii tähtsaks on saanud, see saar ja see linn... Vaat ega enam ei oskagi vastata. Kui üks koht on saanud omaseks ja koduseks, ega siis lõpuks teagi, miks. On sada põhjust ja ükski pole päris see. Pariis, sest seal tuleb vastu inimeste elu, maailm. Hiiumaa, sest seal tuleb vastu saladus, su enda elu ja hing... Võib öelda nii, aga võib ka mitut moodi veel. Need on lihtsalt saanud mu elu paikadeks, paikadeks, kus on olnud väga intensiivseid hetki ja aegu, aga muidugi ka kõike muud, igavust, kurbust, meeleheidet. 

Võiks ju öelda, et see on juhus, et nende asemel oleksid võinud olla ka teised paigad. Võib-olla... Kuigi ma ei usu seda. Minu jaoks on seal mingi raudne loogika, aga ega ma seda kunagi lõpuni ära seletada ei oska. Kes oskaks lõpuni ära seletada oma elu? Elad lihtsalt, teadmata, mis sellest kõigest saab, südame, parema äratundmise järgi, hea õnne peale... Nagu oskad.

Kõik teavad, mida teha Hiiumaal suvel. Aga talvel?

Oo, Hiiumaa talvest oskaksin ma hoopis rohkem jutustada kui Hiiumaa suvest. Mis ses suves ikka, suvi on igal pool suvi, valge ja ilus. Suves lihtsalt elad, pealegi maakohas elades on suvel nii palju tööd ja tegemist, et see juba määrab ise päevade rütmi. 

Hiiumaa aastatele mõeldes tulevad just kõigepealt meelde talved. Neis on midagi väga erilist. Talve saar on hoopis teine koht kui suve saar. Suve saar kuulub kõigile, talve saar kuulub ainult sulle. See on omamoodi võlumaa, mille võid ise välja mõelda, ise kaardistada, millele võid ise nime anda. Hiiumaa talved on ka kõik olnud väga erinevad. On olnud mõni tõsiselt külm ja sügava lumega, aga ainult mõni üksik, nii et need on juba sellega meelde jäänud. Kõrgete siniste rüsijäävallidega Kaleste lahel, merejääl suusatamisega, kirgaste pakaseõhtutega, virmalistega. 

Aga palju rohkem on olnud talvi, mis heitlevad aina kahe maailma piiri peal. Lume puudumise või vähesuse üle võib ju kurta, aga sellel on ka üks suur eelis: saab vabalt käia ja matkata. Olen Hiiumaa metsades ja randadel talvel, hilissügisel, varakevadel palju rohkem matkanud ja hulkunud kui suviti. Suviti õieti polegi. Siis on ju metsas sääsed, palav, lähed kastad ennast merre ja viskad korra liiva peale pikali... Ja siis varsti jälle koju, niitma, rohima, või metsa mustikale, sest talveks on ju ikka vaja varusid koguda. 

Talv see-eest on vabadus. Päevad vaid on kole lühikesed, aga siis ongi huvitav püüda seda lühikest päeva, püüda neid paari heledat päikesekiirt, mis merelt vastu sätendavad. Kõndida kilomeetreid mööda lainetest kõvaks uhutud või lausa külmunud kaldaliiva, kogu aeg kõrvus see igavene lainekohin. Milline meditatsioon. Nii kõndides kaod ära ei tea kuhu kaugele. Metsad paistavad talvel rohkem läbi, seal võib huvitavaid kohtumisi ette tulla. Ja talvist päeva aitab pikendada lõkketuli. Suvel või kuival kevadel ei ole just soovitav metsas lõket teha, aga talvel lumega, väga hea. Murrad paksu kuuse alt mõned kuivanud osad, leiad vana männi ladvast kukkunud tõrvase rondi ja leekide soojust ja valgust jätkub öösse välja. 

Ja kui on täiskuuaeg, siis pole ju mingit küsimust mööda merekallast pikk maa koju tagasi marssida. Kuu läigitab laineid veel salapärasemalt kui päike, karge õhk paneb jalad hooga käima. Kodus siis saab jälle tuld teha, ahju ja pliidi alla, potike-­pajake kah millegi hea ja toitvaga... Helmi lihtne tuhli-silgu (või -kilu) vorm tuleb meelde, tahaks kohe praegu seda saada, või siis kasvõi tema veel lihtsamad koorega, natuke tuhased tuhlid sealtsamast toaahjust, võiga, soolaga... Hiiumaa talv on tõeline võlumaa, ma ei jõua teda ära kiitagi. Ja noh, muidugi, õnneks saab ta lõpuks ikka läbi. Tuleb kevad. Ja see on veel hoopis üks omaette lugu.

Selles numbris

• Michele Parrucci: „Ma olen zen inimene.“
• Ioannis Basdanis ja Diana: „Söögitegemine on hobi, mitte äri.“
• Hiiumaal ei jää keegi nälga
• Kaja Antons tõi Hiiumaa Köögi ja Pagari pildile tagasi
• Kärdla Lennujaam – 100 jalgpalliväljaku jagu tõhusust
• Riina Tamm: „Hiiumaa Haiglas on väga püsiv kollektiiv!“
• Hiiumaa spordikeskuse juht Martin Lauri: „Hiidlased on meie keskuse soojalt vastu võtnud!“
• Ain Tähiste: „Kevadel avame Hiiumaa merenduse ja kalanduse virtuaalse teejuhi.“
• Sander Kopli: „Hiiumaale elama tulla on väga hea mõte!“
• Taavi ja Birthe Liivandi: „Saatuse käpp on meie loos sees.“
• Ettevõtluskonsultant ja kalanaine
• Vaprad kalurid
• Olukorrast metsas
• Piret Eesmaa: „Hiiu Leht toimib kogukonna jõust!“
• Hiiumaa tuletornid – Tahkuna
• Nele Eller: „Leiame käsitöölise enam-vähem igale alale.“
• Jaak Adamson ja Hiiumaa legendid
• Enn Kunila, metseen selle sõna kõige paremas mõttes
• Edith Karlson: „Kulgen saarel looduse rütmis, kuulan ja vaatan.“
• Tõnu Õnnepalu: „Hiiumaa talvedes on midagi väga erilist.“
• Õie Laksberg: „Saunal jäägu sauna lõhn!“
• Hiidlasele on saun püha
• „Poole peega hiidlased“ Siim Nestor ja Raul Saaremets
• Rudolf Tobias ja Hiiumaa
• Hiiumaa randade mitu nägu
• Hiiumaa salapaigad
• UNESCO biosfääri programmiala
• Matkatee võlu
• Roheline sihtkoht
• Omal käel ümber Hiiumaa
• 5x3 soovitust
• GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2023